mainstreem

K: "Kuidas siis sinul eilne möödus?"
V: "Väsitavalt."
K: "Oled sa üldse õnnelik kah kunagi?"
V: "Ikka olen, vaata kui õnnelikult ma seda võileiba mugin."

Minuga juhtus vahepeal üks lugu, nimelt vaatasin ühel päeval kolm romantilist filmi jutti ja avastasin midagi... Avastasin, et kõik mees peaosatäitjad olid minuga väga sarnased ja kui te arvate, et mul tekkis sellest tohutu ego tõus... Kujutasin ette, et olen kõikide naiste unelmate meeste maine kehastus, kes on lihvimata teemant... mees kes on vaimukas, spontaanne, ent ratsionaalne... kirglik... ja kes tulevikus elab ranna äärses majas kuradi kuldse retriiveriga ja toob hommikul oma naisele kuuma kakaod verandale... Te eksite... Mõtlesin, et ma olen kõige mõttetum mainstreem jorss... sotsiaalkultuuriline produkt, odav toodang... Kui iga neetud ameerika saasta senarist suudab mu probleemideta pastakast välja imeda... Fuck you Hollywood, kes sa mu silmad lõpuks avasid!

vintis peaga poes...

Valem kuidas maximas suvalised vinguvad naised vait panna...

klient: "Äkki helistate infoletti? Teil ju on telefon? Helistage, selline olukord on ebanormaalne. Kuidas ma need tassid ära viin? Helistage infoletti, las nad toovad mulle kasti."
V: "Näe ostsin 40kg kartulit ja nüüd avastasin, et krt ma ei jõuagi seda kotti tõsta, selline olukord on ebanormaalne. Äkki helistate infoletti ja saadate kedagi, kes mulle need kartulid koju tassib?"

ja sõnu polegi vaja...

Viimasel ajal olen palju mõelnud olukordadest, kus sõnu polegi vaja või siis need lihtsalt ei suuda hoomata kogu reaalsust, pigem need vähendavad reaalsuse mõju, kammitsevad... seavad piire... Samas on olkorrad, kus sõnadesse pandud piirid on ainukesed orientiirid mille järgi joonduda - millest hoolida, et ei valitseks kaos...

KK tuletas mulle täna meelde isiksuse jäävuse seaduse... Tegin selle ühel hommikul, kerges meeltesegaduses, võttes aluseks ühe seaduse, mis on füüsika põhialus...

"Isiksus ei teki ega kao isenesest, vaid muutub ühest olekust teise, see mille ta kaotab ratsionaalsuses, võidab ta emotsionaaluses."

Eh... kas pole tore alus emotsionaalse ebastabiilsuse legitimiseerimiseks? Ah jaa... käisin eile kohas nimega "Nälg..." aguliromantik minus hõiskas... see meenutas mulle korterit kesk tänavas... ainult hispaanlasi oli rohkem... mõtlesin, et lähen sinna veel... naljakas on otsida emotsiooni kohast... kus sa pead selle eest maksma ja sa ei saa tunda ennast tõeliselt vabalt, kui sul oli kunagi selline koht tasuta käes (välja arvatud korteriga seotud kulud) koos kõigi vabadustega... Elu ja selle imelikud keerdkäigud nahhui!

rutiin

Iga tööpäev algab täpselt nii nagu eelmine... jälle sama parm, jälle sama wc, jälle sama väljaviskamine... See on nii traditsiooniline, et sõnu polegi enam vaja... Kõik algas ilusasti... parm teeskels, et oli lihtsalt wc-s, õigustas ennast ja mina pidasin talle loengut... siis taandus see kõik sellele, et tema küsis mis on? ja mina ütlesin, mine lihtsalt ära... nüüd me enam isegi ei räägi... mina koputan ja tema lahkub, mulle tundub, et me oleme koos vaid harjumusest või siis seetõttu, et ei temal, ega minul pole kuhugile mujale minna...

kantaat sügisele ja sitale

Väsinud, kofeiini, nikotiini ja informatsiooni täis, segaduses, tülpinud - türapea.

Ükskord kui V tööle kõndis...

Kõndisn tööle... mahe sügistuul piilus sisse mu mantli hõlmade vahelt, ninna tungis värske asfaldi lõhn... tundsin läbi kingataldade asfaldi soojust ja siis see tabas mind... Midagi, mis polnud minuga ammu juhtunud...

Tohutu mõtete voog, mis arenes nagu kulutuli. Ilmselt teavad kõik meist, mida tähendab kui mõtete tulv valguskiirusel läbi pea tormab, tundub nagu seda poleks isegi võimalik hoomata... Aga midagi veelgi erilisemat on see, kui sa seda suudad... kui sa kataloogid need mõtted sama suure kergusega, nagu failid, mis sa oled suvaliselt desktopile salvestanud - üks ülima selguse hetk.

Aga üldiselt ma tean ühte multifunktsionaalset meest, kes on jaganud välja priviligeeritud kasutusõiguse sertifikaadi ühele naisterahvale ning on ka kasutusjuhendi kaasa pakkinud, kasutusjuhendis olevad lüngad jäävad juba värske kasutaja enda kanda.

Imelik trend

I: "Sa oled suur ja tugev mees, ma tahaks sind endale meheks."
V: "Sa ei ole esimene naine kes mulle seda ütleb."
I: "Oota mind ära."
V: "Ei!"
I: "Ma oleksin hea naine, valmistaksin sulle igasuguseid hõrgutisi ja pakuks sulle seksuaalset naudingut, sa tuleks ja võtaks mind oma suurte käte vahele ja katsuks mind igalt poolt"
V: "Ei!"
I: "Kas sa ei taha mind?"
V: "Ei!"
I: "mh?!"
V: "Asi ei ole mitte selles, et ma arvaks, et sa ei suuda mulle neid naudinguid pakkuda, kindlasti suudad, aga praeguseks seisuks on mu abielukaart nii täis, et peaksin mõne aja pärast kiiresti vahelduvates abieludes elama."

Eile mõtlesin päris palju sellest, et minu poolest võivad hedonsitlikud individualistlikud enesekesksed türapeanaised perse sõita... kohe konkreetselt ja sügavale... nii sügavale, et isegi siputades enam sealt välja ei saa. Mille kuradi pärast ma peaksin kuskil palehigis ootama mingeid naisi, et nad kunagi tulevad ja valivad minu, aga praegu... noh praegu olen ma noor ja vallatu ja mul on vaja koguda suvalisi jõltse enda sisse nagu penskaril on vaja ostukäru prisma odavsuhkrut täis laduda - naeruväärne.

Antud teema ei puuduta otseselt ühtegi konkreetset indiviidi, tegemist on teatud trendi kirjeldusega, kui keegi ennast sellegi poolest isiklikult solvatuna tunneb siis... tead mis... Sõida ühe otsa piletiga perse!

See ei ole reaalne elu

Ühel "ilusal" päeval avastasin, et kogu mu raha ja enamgi veel, oli panga poolt broneeritud, panka minnes leidis minu kõrval boxis aset huvitav vestlus...

klient: "Mul on kõik kadunud."
töötaja: "Mis Teil kadunud on?"
klient: "Kõik on kadunud noh, raha on kadunud, pangakaart on kadunud..."
töötaja: "Millal?"
klient: "Ma ei tea, aasta tagasi... kohtutäitur võtis ära... andsin ühele mehele peksa ja raha... no see on nüüd ära võetud..."
töötaja: "Mis raha?"
klient: "No see raha, mille ma sellest mehelt ära võtsin, see on kõik ära võetud... kas ma saan selle tagasi?"
töötaja: "No see raha, mille te röövinud olete, seda te tagasi ei saa."
klient: "Saan ikka, mul on süsteemid."
töötaja: "Mis süsteemid?"
klient: "Igasugused süsteemid, tean mis värk on tunnen inimesi, viuh viuh kõik saab sajebiiz... Kirjutage mulle kõik paberile ja saab korda viuh ajan korda kõik..."
töötaja: "Mille ma teile paberile kirjutan?"
klient: "Aga mul raha arvel on või ah? vanglast sain ju... on või ah?"
töötaja: "Arve on nüüd lahti!"
klient: "Aga see raha, mis ma peksmise eest sain?"
töötaja: "Kui te ise kedagi peksate siis seda raha te tagasi ei saa."
klient: "Kirjutage see mulle paberile, teen süsteemi ära..."
töötaja: "Mis süsteemi? Mida ma teile paberile kirjutan?"
klient: "Viuh viuh süsteem on mul."
töötaja: "Olgu teie arve on nüüd lahti tehtud, ülejäänud küsimustega pöörduge kohtutäituri poole. Kena päeva!"

Järgmine absurdne vestlus toimus poes...

Kassapidaja: "Mul ei ole teile tagasi anda (naeratab)"
V: "Mis mõttes?"
Kassapidaja: "No mul ei ole raha."
möödub aega, vaatame üksteisele otsa, vaatame raha, vaatan närvilisi inimesi järjekorras...
V: "No aga mis me teeme siis? Mul ainult see viiekas on."
Kassapidaja: "Ma ei tea mis me teeme?"
V: "Võibolla katsuks teises kassas lahti vahetada?"
kassapidaja: "Tuleb vahetada jah!"
möödub jälle aega...
V: "Aga äkki Te vahetate siis?"
toimub telefoni vestlus...
kassapidaja: "Ah? Mis pole? Mhm?"
kassapidaja: "(naeratab)"
V: "No mis saab siis?"
kassapidaja: "Ma ei tea."
V: "Aga äkki ikka prooviks seda kõrval kassat?"

Kõrval olev kassa vahetab mu raha lahti, lahkun hämmingus ja mõtlen, et ilmselt magan ikka veel kodus, sest reaalsus ei saa ju ometi olla täis selliseid vestlusi...

maapaos

Päeva mõte sealt kus raudteed ristuvad.. kust kostub kaugete plahvatuste kaja ja kus söök on nii rikkalik nagu jõulud oleks aasta ringi...

V: "Rahu ja harmoonia jäägu sitastele hipidele, õige mehe sees peab katel küdema!"

Hea tunne on õhtul minna magama tundes tugevat füüsilist väsimust, hea tunne on olla eemal linnast, mis on minu külge kasvanud nii nagu mina olen tema külge kasvanud... Hea on...

Huvitavad vestlused inimestega, keda ma varem pole näinud... väike flirt külapoes... pundunud nägudega jorsid, kohalikud ärikad... omaette mikrokosmos end samas ka miniatuurne ristlõige Eesti ühiskonnast... Kõik on puudu, kõik on üle, kõike on täpselt parajalt.

Elu armastan sind nahhui!

Kompromiss

XX: "you're like teddy bear"
V: "No!"
XX: "yes you are... i just wanna cuddle you and i can't stop..."
V: " I don't wanna be teddy bear, i wanna be grizzly bear"
XX: "You can't, beacuse you're my teddy bear"
V: "No, I'm grizzly!"
XX: "Fine! you can be grizzly teddy bear"

Elan

Süütute ja süüdimatute tegude rohke nädalavahetus on seljataga. Tuleb tunnistada, et sellist lakkamatut pidu näevad minu silmad küll väga harva... kamba peale tarbitud alkoholi kogus ära viidavas taaras jäi kuskil 90 pudeli kanti+muud liiki ja kohta hõlmav alkohol. Laupäeva õhtul oli mul tunne, et suren lihtsalt ära, selline väsimus oli, aga peaegu oli mu magamisel ka se öö kriips peal, koju saabudes avastasin oma voodist mingi purupurjus jõldaku, kelle suust rippus uurikett otse mu padjale, olin nii väsinud, et ei viitsinud isegi mitte vihastuda, aga kurat... kuhugi mujale polnud kah minna, kõik võimalikud ja võimatud kohad olid magavaid külalisi täis, korter nägi välja nagu keegi oleks seda gaasitanud... inimesed magasid igal pool nagu jalalt kukkunud laibad.

Peksime K-ga jõltsi ära põrnadale ja asendasin padja oma sigaretisuitsust läbi imbunud mantliga... suust vastu mantlit ja sealt tagasi ninna põrkuv alkohais ning mantlist õhkuv kärssanud tubaka lõhn tekitas mul tunde nagu ma oleksin urka baaris, enne suitsetamiskeeldu... Tundsin ennast nagu mingi räpane alkoholikust türapea - sellel ajahetkel ilmselt ka õigustatult. No mis teha, selline peo nädalavahetus oli pikalt planeeritud, tegin selle isegi tööst vabaks, et saaks mõlemat sünnipäeva täiel rinnal nautida....

Täna on juba rahulik ja mõnus... ainult öö ja päev on ikka veel vahetuses, kell on 02:49 ja mida ei ole on uni...

karma võlad

Pohmakas arenes edasi külmetuseks, kohe selgitan kuidas see on seotud karmaga. Esiteks käsin Maasikas, see on klubi, mille kohta ma olen ise öelnud, et see on küll viimane klubi Tartu linnas, kuhu ma oma jala tõstan. Teatud mõttes olen ma siiski sõnapidaja mees, see on tõesti viimane klubi Tartus, kuhu ma oma jala tõstnud olen... No jätan arvestusest välja Maksimi vms. mis asub nii kui nii seal pool jõge, kus teadupärast ükski normaalne inimene ei ela.

Igatahes sain sealt elu suurima pohmaka, nii suure, et ei suutnud järgmise päeva õhtuni kah pilti korralikult ette saada - esimene karma karistus oli käes.

No pühapäeval selgus, et karma karistab ka teist korda, nimelt olin suutnud endale korraliku külmetuse hankida... Ilmselt lihtsalt ei maksa suudelda külmas ja niiskes sügisöös neiuga, kellel õnnestub mu pea aegajalt sassi ajada.

Esimese karma õppetunni panen ilmselt kõrva taha ja enam ei tee... teise koha pealt ma sõna anda ei julge...

Auto müük

Tegelen auto müügiga... hämmastavalt närve sööv tegevus, nagu alati, seepärast ongi see üle kahe kuu lihtsalt hoovis vedelenud, et pole aega ja energiat olnud, kui kõik hästi läheb, siis on see tänaseks õhtuks läbi.

Teesid

"Mees, kes ei suuda oma harjumusi jagada, on mees, kes peaks neist loobuma." Ronald

Üleelmise nädala lõpus püstistasin endale neli teesi, nö juhised edasiseks eluks, toon need siinkohal välja, lihtsalt selleks, et saaksin neil silma peal hoida:

1. Tarbin vähem alkoholi
2. Teen rohkem sporti
3. Loen rohkem ja tegelen intensiivsemalt mõttetööga
4. Magan rohkem

Üks nädal pärast teese... Ehk esimese vahekokkuvõtte aeg... Punkt üks oli totaalne möödalask, pigem tarbisin alkoholi rohkem kui tavaliselt. Punkt kaks... Üks hommik tegin kõhulihaseid ja kätekõverdusi ning pühapäeval toksisin veidi jalgpalli, seega tegin sporti rohkem kui tavaliselt, kuid siiski nareuväärselt vähe. Punkt kolm... selles ei esinenund mingit kvalitatiivset ega kvantitatiivset muutust, lugesin ikka sama palju ja mõttetöö oli häiritud. Punkt neli... Nädala lõikes ilmselt magasin rohkem kui tavaliselt, aga olulist muutust siiski ei esinenud.

Kuhu edasi? Ilmselt proovin see nädal täita plaani paremini... Makrotasandi muutused saavad alguse mikrotasandist - tegevusteooria alus. Kui ma juba sellest räägin, siis topin selle jura meelevaltselt Colemani paati* Makro tasandi V. stressis logelev joodik Mikrotasandil toimuvad muutused, ehk tegevused (vaata nelja teesi) Makrotasandi V. täisväärtuslik enesega rauhulolev töökas indiviid - terves kehas terve vaim ja muu pask...

*James Samuel Coleman oli sotsioloog, kes arendas edasi Talcot Parsonsi tegevusteooriat ning tõi välja makrotasandi muutuste seletuse läbi mikrotasandi, mille tulemuseks oli paadi kujuline joonis.

Tarbimine inimsuhetes

Viimasel ajal olen mõelnud palju kiirest elutempost ja lõputust tarbimisest… Maailm on nagu mingi suur poelett kust ahned inimesed krabavad just seda kaupa mis neil hetkel vaja on ja viskavad siis nurka, kui uus toode silma hakkab. Siis selgub, et ai kurat uus toode oli ikka täielik saast, pühitakse vanalt tolm ja kasutatakse jälle, kuni uus toode silma hakkab. Teatud mõttes on see nagu kooli kiusamine, kus kiusatavast saab kiusaja… nii hakkab minust, kui kaubast, kujunema tarbija… vaikselt hiilib ligi pohhuistlik tarbimistendents, ilmselt ongi see just see palju kiidetud sotsaliseerumise tulemus ja see ei meeldi mulle. Märkan, et minus on tekkinud alged misantroopia suunas, ka see ei meeldi mulle.

K kasutab situatsiooni kirjeldamiseks mängu teooriat, mitte seda klassikalist, mida kasutas Morgenstein ja Neumann, ka mitte Nashi tasakaalu ning ka mitte minu isiklikku lemmikut vangi dilemmat, vaid lihtsustatud ja võibolla esmapilgul irratsionaalset seletust. Teatud inimeste jaoks on inimsuhted kui mäng, nad ei hinda nende mõjusid, vaid lihtsalt katsetavad ja nad ei saagi aru, et see teisi kuidagi tugevamalt võib mõjutada ning kui nad isegi märkavad neid mõjusid, siis nad ignoreerivad neid juba alateadlikult.

Mina läheksin siiski Nashi juurde, lihtsalt selle pärast, et teooria on huvitav. Nashi equilibriumi idee on iseenesest lihtne. Asi põhineb teistega arvestavatel otsustel ja mis kõige huvitavam, see ei pruugi lõppkokkuvõttes kõigile kasu tuua. Loome ühe mängu, paneme sinna tegelased nimedega x ja y ning laseme neil vastu võtta osuseid. X võtab vastu ühe otsuse, võttes arvesse mängia Y otsuse. See otsus on parim mida ta hetkel teha suudab Y võtab vastu omakorda parima otsuse, võttes arvesse mängija X otsust.
Otsustel tulenev kasu võib jaguneda võrdselt või üks osapool saab kasu rohkem.

Siin tegelikult tulebki mängu vangidilemma mõiste. Kui tegelased tegutsevad silmas pidades üldist heaolu, siis ei tööta otsused teineteisele vastu, kui tegelased peavad silmas ainult enda heaolu, siis võtavad nad vastu otsuseid, mis maksimeerivad nende enda kasumit.

Seega kaks konkureerivat ideed, üks on selline, et inimesed käituvad nii, sest nad tahavad midagi, aga ei saa päris täpselt aru kuidas nende soovid ja otsused teisi mõjutavad. Ning teine idee, inimesed maksimeerivad teadlikult oma kasu, hoolimata sellest, et see teisi inimesi tugevalt ja otseselt mõjutab. Ehk siis lihtsustatud keeles… Põhiküsimus on see kas inimesed on idioodid või sitapead?

Ilmselt mõlemad ja mitte kumbki… Individualistlikku ja hedonistlikku maailma järgi kujutatud minapilt ei saagi olla altruistlik, selleks ei ole lihtsalt aega… Enese heaolu jahile keskendumine viib fookuse mujalt ära… Kaotajad on need, kelle fookus on laiem.

Muidugi peitub ka probleem inimeste vahelises kommunikatsioonis, aga see on juba hoopis teine jutt…

neljapäeva tango...

???: “Sa tahad mind ainult seksida!”
V: “Ei ma tahan sind ainult hoida ja kallistada.”
???: “Sul on naine olemas!”
V: “Kurat küll! Ei ole!”
???: “Valetad!”
V: “Ei! Ma olen läbinisti aus mees.”
???: “Teame küll neid ausaid mehi…Olgu, anna mulle oma telefoninumber, kui ma homme kuskilt mujalt seksi ei sebi, siis helistan sulle.”

V: “Ühest asjast ma ei saa aru… Miks alati naised arvavad, et mul on naine olemas?”
P: “No vaata ennast.”
V: “Mis? Et nii suur õllekõht? Järelikult saab hästi süüa?”
P: “Ei idikas! Sa oled nägus mees.”


Oli neljapäeva õhtu, olin purjus – joobunud viinast… Nii meeldivas joobes, et õnnestus paigutada ümber oma korterivõti ja sain veeta umbes tunnike oma korteri ukse taga, sest telefon oli lennukirežiimis ja ma ei saanud välja helistada… Pusisin sellega nagu idioot… koputasin ka vahel uksele, keegi ei tulnud… Pärast meeleheite viimasesse staadiumi jõudmist tuli geniaalne idee telefon korraks välja lülitada… siis proovisin tükk aega helistada ja sain aru, et ka PIN tuleks sisestada… Ilus elu rsk!

Ah jaa... eilse õhtu lugu... pühendatud vasarat laenavale naabritüdrukule...

Angie, Angie, when will those clouds all disappear? Angie, Angie, where will it lead us from here? With no loving in our souls and no money in our coats You can't say we're satisfied But Angie, Angie, you can't say we never tried Angie, you're beautiful, but ain't it time we said good-bye? Angie, I still love you, remember all those nights we cried? All the dreams we held so close seemed to all go up in smoke Let me whisper in your ear: Angie, Angie, where will it lead us from here?

Oh, Angie, don't you weep, all your kisses still taste sweet I hate that sadness in your eyes But Angie, Angie, ain't it time we said good-bye? With no loving in our souls and no money in our coats You can't say we're satisfied But Angie, I still love you, baby Ev'rywhere I look I see your eyes There ain't a woman that comes close to you Come on Baby, dry your eyes But Angie, Angie, ain't it good to be alive? Angie, Angie, they can't say we never tried

-e-
Päeva õpetussõna noortele kadetidele: "Kes MILF-i ära põlgab, pole noort neiut väärt!"

1. sept. hakkan korralikuks (klišee)

Tundub, et kätte on jõudnud aeg hüljata, eelmist aastat iseloomustanud arulagedus ja keskenduda asjadele, mis on olulised... Teen oma läpakale formatit, et oleks algavaks aastaks valmis... Vaja on kirjutada üks tasustatud töö ning töö, mis annab mulle lõpuks, kauaks toppama jäänud, kraadi. Tunnen kuidas asjalikkus minus kasvab, katsun hoida seda joont ja loodetavasti ei kaldu sellest kõrvale.

August

Kõndisin töölt koju... selline sume augusti õhtu oli, õhus oli tunda hääbuva suve surmaeelset hõngu, segatuna värskelt niidetud muruga... romantik minus tahtis meeletult hõisata, pragmaatik minus tahtis rämedalt ropsida. Kuigi tühja kõhuga oksendamine võib mõnikord luua illusiooni hõisetest on reaalsus siiski midagi muud - lihtsalt räme maomahl. Ah kuhu ma nüüd jäingi? Loobusin oksendamisest ja hõiskamisest, sest minus tekkis tugev veendumus, et see lõppeb piinarikka lämbumissurmaga - süüdistan selles veendumuses ülikooliharidust. Manasin ette iroonilise naeratuse, see oli ainuke tsiviliseeritud vormi valatud tundeväljendus, mida ma endale lubada julgesin.

Veidi edasi kõndides meenus mulle mingil põhjusel film Enternal sunshine of the spotles mind ja see, et kuskil viibib mul üks sõbranna, kes meenutab mulle Kate Winsleti poolt mängitud karrakterit.

Ja nüüd... kontrasti eesmärgil... või sünergia eesmärgil või lihtsalt selle pärast, et mulle pühendati lugu või seetõttu, et minu eest otsustati kuidas see post peaks lõppema... SUURED TISSID! IGAVESED SUURED TISSID!

jääb ära...

Viimasel ajal on mind vallanud mingi kerge ülbuse periood, ei tea kas see tuleneb sellest, et mul on vähem juukseid peas, mingi agulipoisi alge tõstab jälle pead, või olen lugenud liiga palju raamatuid karmidest meestest... jagatahes on minu tüüp vastus igasugustele suitsu nuiavatele tüüpidele "jääb ära"

Lõik tänasest vestlusest, mille ma emakeeles kirja panen, sest puudub vastav klaviatuur ja pole kindel, et mu venekeel üldse õigetes käänetes ja pööretes oli. Igatahes jutt vangla tatoveeringutega kalkariga oli selline:

ST: "Suitsu tuleb?!"*
V: "Ei tule!"
ST: "Ise ju suitsetad?"
V: "Suitsetan, aga sulle ei tule."
ST: "Kohati tõlkimatu sõim vene keeles, solvangud ema kohta ja viited sellele, et olen kits ja väärarenguga."
V: "Seda silma tahad saada? (käsi tõstis iseenesest plastikkahvli, millega olin plaaninud süüa mamma itaalia salatit) Ei taha? Siis jäta mind!"
ST: "Rahu sõber, vabanda, juba lähen."
V: "Oleme rääkinud!"

Mingil veidral põhjusel tõstis see vestlus mu tuju, võbolla on see ikka valdav adrenaliini tulv, aga vaatamata pilves ilmale tundub elu väga ilus. Natuke hämmastav oli mind valdav külm rahu, tunne nagu see ei juhtuks päriselt, tundus nagu see oleks dialoog filmist ja mina lihtsalt nätleja...

-e-
Natuke taustsüsteemist... Need igapäevased suitsunuiajad on mul juba üle visanud, tõsiselt üle visanud, samuti on mul visanud üle ülbed maneerid, mis nendega kaasas käivad ja sellest, et keeldumisele järgnevad ähvardused ja sõim. Nägin teda juba kaugelt ja kui ta sirgjooneliselt minu poole suundus, olid ta kavatsused kah juba selged. See andis mulle teatava ettevalmistusaja. Hindasin teda pilguga ning tundus, et tegemist on tühiplaja moosivargaga, kelle suurimad saavutused on vanurilt käekoti röövimine või kambaga kellegile peksa andmine, nii et tema annab siis jalga näkku, kui ohver juba teiste poolt tümaks tehtud on... Igatahes viha võibolla oleks õigem öelda tüdimus kasvas juba siis kui tüüp minuga vestlust alustanud polnud... Olin suhtleliselt kindel, et kahvliga töötluseks ei lähe... Raisk peaks uuesti pokkerit mängima hakkama...

*Kasutatud on otsetõlget

Hessburgers, ehk mehed märjal plekk-katusel

Ärkasin vara... liiga vara, sest rohkem aega mul polnud. Praadisin kartuleid, sest midagi muud mul praadida polnud, kasutasin selleks võid sest ka õli mul polnud...

Läksin riiki millest te ilmselt kuulnud olete, riik kus kodakondsuse tunnuseks on kuus varvast, riik kus õlu on kõige alus,* riik kus naisterahvaste kürtösed,* pidavat asetsema risti - Läti mu arm.

Panen kirja mõned enim meeli põletanud hetked, hetked mis sisaldasid, midagi sügavamat, kui lihtsalt tühipaljas jätkuv eksistents...

Teekond mööda kõrvalteid, hüljatuse tunne, kilomeetrite pikkused lõigud ilma autodeta, kuumaastik, mida mõningate mööndustega võib teeks pidada... Lõputud alleed... Higised peopesad hoidmas rooli... Mitte seetõttu, et oli hirmus palav, mitte ka seetõttu, et juhtida oleks raske... See oli lihtsalt hirm, kõike valdav ja meeli ergastav hirm... Hirm, et raputav tee tekitab iseenesliku seemnepurske...

Käisin lossis, olin juba valmis piletit ostma, kui järsku tabas mind mingi paanika hoog, vaatasin kuidas turistid tunglesid kassa ümber, näod täis kiima kunsti järele, sõid silmadega kõike, mida vähegi sai, pildistasid võlvkaares olevaid pragusid - mõtlesin, et ei taha olla selline... Läksin hoopis söögikohta, võtsin kohvi ja kobisin parklasse teisi ootama. Busse ja juhte oli nagu murdu, saavutasin ühega tugeva silmside, vaatasime üksteise numbreid ja nägusid, pikalt... sõnatu kommunikatsioon... tuvastasime midagi... mingi aja pärast kobisime mõlemad oma bussidesse ja lasime istmed lebosse - tüüpilised eestlased, mõtlesin mina... Karuperses olles ei saa kah sõnu suust, mõlemad tunnistavad lihtsalt tummalt fakti... oh näe satusime ühel ajal karupersest läbi käima...

Kuradi haiged, oma keelega, rahvusvahelised keeled ei eksisteeri, isegi burgerid on ära tõlgitud, silla maksu lipikust ei saa aru, mille eest sa maksad ja mida kuradit need numbrid sümboliseerivad... Aga rand oli ilus... kilomeetrite viisi liivaranda, nii kaugele kui silm ulatus... linn ise nii autosid täis, et ei mahtunud sõitma, tundus nagu terve läti oleks sinna kogunenud.

Teel tagasi jälitasin ühte eesti numbriga autot ja mõtlesime, et see võiks Tartusse välja sõita, saaks pikima jälituse kirja - ei läinud õnneks.

Koju saabudes avastasin peo, inimesed olid välja liikumas, võtsin kah ideest kinni, kuid algne seltskond järjest hõrenes, juba enne kui üldse kuhugi mindud sai... lõputud tagasilöögid tabasid nagu vasar alasit - lõpuks lõpetas väiksem osa seltskonnast noti katusel, märjal külmal katusel... hommikupäikese esimesed kiired plekilt peegeldumas.

*Alus - õlu läti keeles
*Kürtös - Ungari päritolu saiatoode või släng tähistamaks naise suguelundit

Teekond: Tartu-Valga-Valka-Smiltene-Sigulda-Kegums-Bauska-Rundala-Jelgava-Jurmala-Riia-Valmiera-Valka-Valga-Tartu. (764km)

ootusärevus...

Loen Stehpen Kingi, olen seda juba mitu päeva teinud, üks tellis on otsa leidnud, teine leiab selle peagi, see on paeluv, naudin selle mehe kirjastiili, lugejaga mängimist manipulatsiooni, ideed ühendada mitu žanrit üheks massiivseks seitsmest raamatust koosnevaks sarjaks. Ei viitsi reaalsusega tegelda, kõnnin mõnuga tala rada, mida sammuvad tegelased raamatus. Reaalne elu on pingeline, kas on liiga palju tööd või liiga vähe, miski ei ole taskaaalus - tülpimus on pugenud mu hinge ja leidnud seal koha, kuhu püsiv positsioon rajada. Samas ikkagi saab kontrastidest kokku tasakaal... keegi sõmab mind tugevalt ja emotsionaalselt, selle eest, et ma tunnen huvi informatsiooni vastu, mida mul pole (ja mille ma peaksin siis tema hinnangul pooliku info põhjal ise adekvaatselt tuletama), keegi kiidab mind ülevoolavalt - kahest äärmusest saab kokku keskpärane tervik -tasakaal.

Mõtlesin ükspäev sellest, kuidas inimene kohaneb muutuvate oludega imekiiresti, kui veel VT-s elasin, siis tundus Võru Maxima liiga kaugel, et sinna jalutada, nüüd elan seal kõrval ja linnast tulles mõtlen VT korteri lähedal, et enam polegi palju minna.

Kolimise ja korteriga on kah palju närve söövat tegemist olnud, nüüd saime lõpuks omale pesumasina... 90-ndate alguses toodetud UPO Pesukarhu, mis on tõsiselt oma nime vääriline, möirgab nagu karu, kui peseb.

Nüüd ootusärevuse juurde... Mõtlen eelseisvast ööst... Varahommikusest stardist ja sellest, et mind ootab ees 800km. maanteid, mis on täidetud teetöödega, tihedast ajakavast ja ettevalmistustest. Loodetavasti suudan oma sunnitud reisi nautida... Teatud mõttes, mina kui protsessi nautleja isegi teen seda, sest suurem osa sellest on protsess ja väiksem lõpptulemus...

Šovinisti märg unelm...

Ühel varajasel hommikutunnil istusid kolm meest ühe tuntud baari katusel ja arutasid seda, et hullult hea oleks seksida, aga ei saa... Põhjused olid erinevad. Esimese mehe põhjus oli see, et ei viitsinud eesmärgi poole tööd teha, teine mees ei viitsinud oma kitarri keeli parandada ja kolmas ei viitsinud annelinna minna. Selle asemel jõid nad veel õlut ja sõimasid mehi kes purjus naisi koju lohistasid...

Aga nüüd märja unelma juurde... Hommikul kui silmad lahti tegin nõudsin süüa ja kui olin voodist välja roninud, avastasin mingi semihoti poolpalja tsikki putru valmistamas... olgu olgu, ei maksa väärtust kahandada... full hoti tsiki ikka ja minus ei räägi praegu pohmakas, vaid kaine ratsionaalsusega antud objektiivne hinnang...

iroonia

Täna on kuidagi silm märganud irooniat... irooniline on näiteks see, et Tartus võib iga üks tutvustada ennast kui luuletajat, teatud mõttes seda ka aktsepteeritakse, sest miks peaks üldse keegi selles kahtlema, Tartu on täis otseses või kaudses mõttes perse kukkunud luuletajaid, mõni isegi on lausa tunnustatud... Kvaliteet ja kvantiteet on ju nii kui nii suhtelised mõisted... Aga hoopis teine külg on tõsiselt irooniline... irooniline on kasutada seda kui lööklauset naiste sebimiseks... Tean ühte head luuletajat, tegelikult isegi mitut... Aga see konkreetne isend armastab vahel kuskil kohvikus üksi norutada, rääkida noorusest neile, kes seda kuulata viitsivad... ja siis vahel kritseldab ta mõne luuletuse paberile ja poetab selle mõnele nooremale või veidi küpsemale daamile lauale ja saab vastuseks ninakrimpsutuse või solvangu... Kuulus luuletaja kirjutab personaalse luuletuse ja see lendab lihtsalt prügikasti - luule väärtus. Meenub üks teine mees, kes elas Hollandis ja kes väidetavalt suutis oma elu ajal müüa ainult ühe maali... võibolla saavad Tartu sitaurgaste luulemehed kah ükskord surematu kuulsuse... kes teab...

Kõndisin mööda karlovat ja meenus üks kolmas luuletaja, veidi segane... kes on viimased 8 aastat rääkinud, et kirjutab canto Karlova vanadest puudest... Uued puud on peale kasvanud... vaatasin kuidas Tähe poe ees murule oli tunginud kasevõsa... Iroonia kuidas kunagisest restoranist Kaseke on kergelt kased läbi põimuma hakanud... Mõtlesin, et see tüüp kes antud asutusele kunagi nime pani, oli küll oma ajast ees.

Üks etapp seljataga...

Istusime VT-s lagedaks tehtud toas, kohas mis oli olnud meie koduks ligi aasta. Mõtlesin palju mälestusi ja emotsioone see koht kannab, nii positiivseid kui ka negatiivseid... Nukrus hakkas hinge närima, näris aegamööda... üha sügavamale ja sügavamale tungis selle haare. Istusime kolmekesti tuttaval lõvikäpalisel pehmel mööblil, nii nagu me olime seda korduvalt teinud ja teadsime, et see kord jääb ilmselt viimaseks, meie neljas liige ei võtnud hüvastijäturiitusest osa, ilmselt ei pidanud ta selles kätkevat sümbolismi nii oluliseks.

Korteri üleandmine kujunes mõnusaks ürituseks, tuli palju elukogemuste võrdlusi, jagatud nostalgiat, head huumorit... Aega läks, aga see oli hästi kulutatud.


Kell neli öösel mööda toomet koju jalutades rääkisime A-ga elust enesest, mõtlesime, et miks targad naised võtavad endale lolle mehi, tahtsime vastust mõnelt targalt naiselt ja helistasime A emale, saime vastuse...

A ema: "Lolli mehega on raske, aga targa mehega on veel raskem."

Mina olengi El Machete...

... karjus ükskord üks kiilakas mees keset põldu, hoides ühes käes bensiinikanistrit ja teises machetet... Võin saladuskatte all öelda, et machetega parme eemale peletades võib kogemata eemale peletada ka pea.

Mingi imelik tühjus on sees... võibolla tuleb see sellest kah, et vedelen tühjas korteris ja kuulan jäääärt... aga võibolla kuulan jäääärt seepärast, et tühi tunne on, võtta kinni siis mis on põhjus ja mis tagajärg. Jälle on midagi puudu ja midagi üle, elu on ikka üks kuradi türapea.

Tõeline kunst sünnib ainult läbi piina...

Käisin mitmes linnas, läbisin hulgaliselt klilomeetreid, mitte midagi isiklikult olulist tegemata, päevad olid täis imelikke kõrghetki, esimene kõrghetk oli kohv Adaveres, üks lonks musta ja suhkru poolt rikkumata vedelikku, suurendas mu pupillide diameetrit märgatavalt -tundsin kuidas energia minusse voolas nagu kevadine sulavesi emajõkke. Järgnes sõim... kõike hõlmav ja tuju alandav... Vaatasin seda väikest vihast vanameest, kes ei olnud rahul mu parkimisega... Tundsin kuidas kohv mu kurgust hakkas ülesse tulema, kuidas adrenaliin sai vaba voli... Just sellel hetkel teadsin, et tuleb sitt päev, see tunne rabas mind nagu poolene viin palaval suvepäeval. Siis sain olukorra üle kontrolli tagasi, tunnetasin kuidas kohv mu kehas surinat tekitas ja mõtlesin sellest kuidas mahub 5 minuti sisse nii palju vastakaid tundeid, pobisesin vihasele vanamehele vabandust ning lahkusin Tallinna suunas...

GPS peksis segast, juhendas mind igale poole ja aina arvestas ümber ja arvestas... Selgus, et Tallinna hipid on veel tüütumad kui Tartu omad, naljakas on kui närviline mees ütleb sulle võta rahulikult - see on hetk kui sa tabad ennast mõttelt, et äkki on ta sisemonoloog korraks päevavalgusele pääsenud. Igatahes peale sekeldusi ja närvikulu sain ma lõpuks "kunsti" kunsti vastu vahetatud ja sõit võis jälle alata.

Mustad mehed teel - nad vehkisid nagu segased. Peatusin ja mulle suruti kuldklotser pihku ning räägiti südantlõhesatav lugu, kuidas nad on Saksamaa autotootjad ja nende krediitkaardiga juhtus õnnetus ja äkki ma saaks neile raha anda, esiteks raha mul polnud ja teiseks kõlas jutt nagu nigeeria printsi kiri, seega jätsin nad maante äärde edasi vehkima.

Põlva, kell 8:37. Jälle kohv ja jälle üllatavalt hea, mis kõge parem, tervelt 23 minutit enne koha ametlikku avamist... Kange kohv, ja veel kangem Winston... surmale võlgu bemarilogu, mille viimane ilukilp on kah kuskil maantleele roaks langenud... 10 km 100km/h valssi mööda vast hööveldatud kruusateed - oh neid uhkeid poognaid ja kerget hirmujudinat ning adrenaliini... higised käed klammerdumas määrdunud roolirattale... üksindus ja vanakooli rock pinisemas poolperses helisüsteemis - suvi, vabadus, kruus

väljasõit

???: "Noh mehed istute siin... Kus teie naised on?"
V: "Minul ei ole naist!"
???: "Ära valeta!"
V: "Miks sa arvad, et ma valetan?"
???: "Sest sa oled üleni mustas ja hot"
....
???: "Olen sind temaga poes näinud, heleda peaga naine."
V: "See oli mu korterinaaber."
???: "Ära valaeta, teie vahel on keemia."

Kiire on nii neetult kiire on, pole isegi aega midagi kirjutada... samas pole ka otsest inspiratsiooni... ei saagi aru kuhu kurat mu päevad kaovad, ööd on lühikesed ja päevad veel lühemad, varsti algab puhkus.

Tegin esimest korda sellel aastal väikse väljasõidu järve äärde, laadisime mehed ja viinad peale ja sõit võis alata, ära siit tolmusest linnast, vastu veel suurematele sääsepilvedele - neetud sääsed...

zav

???: "Sa oled värdjas mees!"
V: "Ma tean seda ja ka sina tead seda, miks muidu sa mu sealt lauast ülesse korjasid"
???: "Ei, see ei olnud selle pärast"
V: "Tõsi, sest ma pole pooltki nii värdjas, kui sa arvasid, et ma olen, ma olen hooliv armastav ja ilgelt nnnu mees."
???: "Valetad!"
V: "Miks ma valetama peaks?"
???: "Aga miks sa mind tahad?"
V: "Mida sa ootad, et ma ütleks, tahad, et ma ütleks, et tahan sind selle pärast, et kuu valgus peegeldub su silmist? Hui, mul pohhui on reede õhtu, sa oled semihot ja mul on igav!"
???: "värdjas!"
V: "Selle me tegime juba kindlaks."

unetus

Üks päev ütles mulle keegi, et sul on vist öö ja päev vahetusse läinud, nõustusin. Hiljem mõtlesin, et see on vale, ma olen välja astunud reaalsusest kus eksisteerib öö ja päev - olen astunud välja linaarsest ajaarvestusest. Minu jaoks eksisteerib korraga kõik ja mitte midagi, päevad ja ööd mööduvad ühtlases hallis udus, eksisteerin korraga unes ja reaalsuses - olen üle joonud, üle töötanud ja alamaganud... Tundub, et selline eksistents on kestnud terve igaviku, võibolla on see kestnud siiski ainult hetke.

Probleemide rägastik millest tuleb läbi närida on tohutu, mulle kuluks ära üks väljasõit... tahaks korraks Tartu tolmu jalgadelt pühkida, õnneks viivad mind töökohustused varsti siit linnast ära - linnast, millest on saanud minu Stockholmi sündroom.

ilus varahommik

prantslane: " Do you know difference about russian and ET?"
M: "No."
prantslane: "ET knew that he as to go home"

Huvitav õhtu ja hommik, tsillisin terve öö mööda linna ja olin poolkaine, kuidagi mõnus oli... Hommikul 5 aeg lahkusin zavist, kõndisin üksi mööda tühju tänavaid ja hinges oli heaolutunne, segatud kerge nukrusega...

Kaktus

Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et ma ühel pilvisel maikuu hommikul kell 7 kaktusega mööda linna jalutan, siis ma oleks ta välja naernud. Selleks, et asja lähemalt selgitada tuleb minna ajas kergelt tagasi. Kõik sai alguse sellest, et Rock kaotas... Ei kurat, ei saanud sellest sündmuste ahale algust, mis päädis kaktusega. Algus tuli koos A vennaga, ehk siis tegelikult džinni ja toonikuga. Mille me A ja K-ga ära lahendasime, kuulates juurt ja kivirähku ning vaadates ühte lolli laulusaadet. Selle käigus selgus, et meil oleks hädasti vaja üks tuttav neiu ühest teisest linnast ära tuua... Neiuga olid kaasas kaks olulist aksesuaari, mis mängisid olulist rolli sündmuste ahelas. 1. aksessuaar: brändi 2. aksessuaar: kaktus. Brändi teeb suvalisest jõldakust ilmselt härrasmehe, igatahes härrasemehe kombekohaselt saatsin neiu ja tema kaktsue ühel hetkel koju, hulkudes mööda karlova tänavaid, käes kaktus ja kõrval kõndimas, naerev, kaktuse omanik

Hipi värk

V: "Kurat tahtsin eile tööl ettekannet kirjutada, aga pidin tööd tegema, seetõttu kirjutasin seda öösel ja loputasin sellest tekkinud kibeduse tekiilaga alla."
L: "No see on tõesti kurb, et tööl peab tööd tegema."

Mõni aeg tagasi käisin ühes tartu hipikoolis, täpsustuseks peab mainima, et see oli ühel varajasel talvehommikul. Kool oli äärmiselt kaootliselt planeeritud, puudus loogilisus... Mõtlesin, et kuidas küll need vaesed arulagedad hipid vajalikud asjad ülesse leiavad. Täna käisin ühes teises hipi koolis, hoopis teises linnas ja tulemus oli sama. Arutasin seda probleemi teise sotsiaalteadlasega ja jõudsime järledusele, et hipikoolid peavadki sellised olema, sest hipid leiavad sellises keskkonnas kohe tee.

Meie hüpotees oli järgmine: "Hipid lähtuvad instinktidest, neil pole loogikaga mingit pistmist, see on lihtsalt üks segav asjaolu... Nad lihtsalt kulgevad mööda koridore ja käänakuid, panevad isegi silmad kinni ja lasevad voolul end kanda ning leiavad õige tee."

Kuidas hüpoteesi testida? Kõigepalt püüda kinni mõned hipieksemplaarid, parim viis on jahtida neid eelpool nimetatud koolide vahetus läheduses, sest see on nende pesitsusala, veel võib neid kohata zavis. Kui on soov koguda suur kogus eksemplaare, siis sobib selleks ideaalselt folk.

Teine ettap on järgmine: Valida kaks maja, üks loogikal põhinev ja teine kaootilisusel põhinev. Lasta kogutud hipid sinna lahti ja testida millises majas nad suudavad paremini orienteeruda.

Ettevaatusabinõud:
1. Kontrollida läbi hipide taskud ja võtta ära neilt vahendid, millega nad saaks kunsti seinale kritseldada.
2. Panna valmis otsimismeeskond, kes eksinud hipid loogilisest majast välja tooks. Ebaloogilises majas eksinud hipidele tuleb saata appi teised hipid.
3. Kui proovite hipisid püüda odava õllega, siis vaadake, et õlle kogus oleks õigesti doseeritud, muidu ei orinteeru hipi üldse vaid istub maha ja hakkab Mari Pokineini, Inboili, Jääääre jms. laule laulma.

Veel hipidest... Bussiga Viljandist tartusse sõites oli bussis selline hipikonsentratsioon, et võttis silmist vee välja... Näod olid nii tuttavad öistest Tartu urgastest... Kodune tunne rsk!

Plink-Plonk

Postimehe lugeja klubi sulgemisest: "Oh jah, õnnetus on tulnud Tartu peale. Ei ole enam kohta, kus sallitallajad ja märsilohistajad saaksid vesist õllevett larpides higilõhnalisi Tartu tüdrukuid piiluda ja kaheksa nädalat pesemata peadega tudengihärradega portugali keelt praktiseerida. Mis Tarbatust niimoodi saab? Kas tõesti tuleb tööle hakata? Õudne..."

Motivatsioon

Ärkasin - rõvesinine tapeet ja väike tuba, põrnadal vedelevad teksad ja püksirihm, läpaka ventilaator keerutab läppunud õhku, taamal kostuvad helid, mis viitavad sellele, et keegi köhib oma kopsud varsti välja. Mõtlen motivatsioonist, mõtlen, et peaks õppima või magama, tegema midagi millele on mingi väärtus. Ma ei viitsi... Peidan rõvesinise tapeedi läpaka ekraani taha, tunnen kuidas läpakas mu kõhtu soojendab, see on ainuke soojusallikas jahedas toas.

Pean ennast kuidagi motiveerima... ei tea kuidas, aga ilmselt saan sellega lõpuks hakkama, siis kui selg on vastu seina surutud ja pääseteed enam pole... ehk siis kunagi õhtul, kunagi kui mul ei ole enam teist võimalust.

Volber

Mõnikord on nii, et ühel päeval sujub kõik imeliselt ning meeleolu on kõrge - selline tunne ei vallanud mind volbriööl. Paratamatult tõmbasin paraleele eelmise aastaga, kus minus suudeti tekitada tunne, nagu ma oleksin kõige väärtuslikum mees maailmas, sellise illusiooni positiivne mõju oli hindamatu väärtusega, mõtlen vahel sellest ilusast õhtust veel aasta hiljemgi, liigitaks selle ilmselt ilusate hetkede top 5 hulka.

Täpselt samasuguse efekti annab ka selle aasta Volber, siiski hoopis pöördvõrdelise tulemusega. Suure kontrasti armastajana võiksin tulemusega rahul olla, aga paraku oli kontrast liiga suur, et seda emmata. Ülekohus - see ilmselt on võtmesõna, kuidas ma iseloomustan seda aastat. Karjuvalt ebaõiglane, vastik ja sisikonda näriv. Ebaõiglus üks kõik mis vormil ja kujul on mind juba lapsest peale okserefleksiga täitnud, tekitanud soovi karjuda vahetpidamatult roppusi, rakendada kellegi või millegi kallala vägivalda - see oli tunnete pakett, mille ma öösse kaasa võtsin. Tundsin ennast nagu truu koer, kes surub lohutust pakkudes oma koonu perenaisele pihku, saades perenaiselt vastutasuks, jalahoobi ribidesse.

Vabandust ma väärt ei olnud, ei teagi miks... aga mis seal siis ikka... Isegi küüslaugu maitse kaob suust, kui mitu korda hambaid pesta... Ilmselt ravib aeg ka solvatud ego... Sest ratsionaalselt ma tean ju, et elu ongi ebaõiglane, samas ka täis hetki, kus see ebaõiglus ei avaldu.

Kevadpäevad

H: "Nüüd on nendes kõrvarõngastes kahe mehe hinge."

Kuidagi märkamatult on nädala selgroog murtud... Olen nautinud seda kergemas ja raskemas joobes ning kohati päris kainuses.

Eile oli üllatavalt ilus õhtu... Meenusid eelmised kevadpäevad... Kuigi polnud isu eriti alkoholi tarbida ja vahepal kadus ka isu linna peale minna, aga riigiteadlasi peokohta toimetades, tegin vahepeatuse selveris ja otsustasin, et paar pudelit soodushinnaga "vanaema siidrit" teeb mulle head. Tuju oli midagi kesise ja päris halva vahepeaalset, seatsin sammud siiski linna... Esines Mahavok, sain endale kotivalve kohustuse ja siis kuskil keset valvekorda tekkis selline tunne, et tahaks lava ette minna ja seal veidi jalga keerutada... ühe naistrahvaga, keda ma puhtjuhuslikult tunnen, aga paraku oli mu kaaslaseks hoopis tema käekott ja mingi hipitüübi märss...

Igatahes mingi aeg käsime tähetornis uudistamas, ülesse pääs oli inimmassi poolt takistatud, aga saime vaadata läbi optilise seadme kesklinna ja piro platsi...

Igatahes peale krooksu, kõrvarõnga otsinguid ja väikest kokkuvõtet tülide ajaloost istusime me kodutrepil ja tõmbasime keeratud plärusid... nautisime jahedat kevadilma ja vestlust... Mingi veider rahulolu oli - selline, millest kumas läbi eelmise kevade positiivne vari...

Lõpetuseks vahepala tänasest tööpäevast...

V: "Tervist!"
?: "Tere!"
V: "Võibolla Te leiaksite mõne mu koha, kus oma avalikku sisemonoloogi pidada. Teie kõikumine ja vali monoloog häirib külastajaid. Kui te endale uut asukohta ei leia, olen sunnitud helistama institutsiooni, mis pakub teile transporditeenust tasulisse majutusastusse."
?: "Noh helista siis raisk!"
V: "Millest selline vaenulik suhtumine? Pöördun Teie poole viisakalt ja abivalimilt, sest majutusteenus on ju kulukas."
?: "Krt sa ei saa millestki aru."
V: "Tõsi, mõnikord ma tõesti ei saa, aga praegu olen asjadega väga hästi kursis. Palun ole hea mees ja korja oma kodinad kokku!"

Pühapäev

A: "Mis sa arvad kumma magamiskoti ma peaksin kaasa võtma, kas talvise või suvise... Suvine on väiksem ja kergem, talvine on soojem."
V: "No mina eelistan väiksemat ja kergemat."
A: "Mina eelistan soojemat... Miks ma muidu K-ga magan?"

sügiskevadsümbioos

H: "Aga kuidas sa saad minuga parki tulla ja samal ajal ahju kütta?"
V: "Ära muretse küll jõuab, ega me ju seal, käest kinni hoides, päiksetõusu vaatame ei hakka. Korjame oksad ära ja tuleme ära."

mõned pedaalivajutused hiljem...

H: "Ma kukun kohe alla siit!"
V: "Oot..."
H: "No näe hoiamegi pargis käest kinni."

Ilus hommik... Rohelist teed rüübates mõtlesin, et peaks veidi rattaga sõitma, saaks grillribidest tekkinud rasvu veidi põletada. Väga nukker lugu on kui grillribide tulemusena on enda ribid rämeda rasvakihi all.

Pargis olles avastasin sügiskevadsümbioosi, nimelt olid maas hallaga kaetud lehed ja puuoksad pungi täis... Õhk oli pigem karge ja täis sügist. Mind valdas kuidagi mõnusmahenukkernostalgia ja ma mõtlesin, et elu on täis kontraste... Ühel päeval annab rõõmu viin ja teisel päeval lihtsalt üks väike rattasõit... Ilmselt on asi kuidagi seotud motivatsiooniteooriaga... Nagu palgatõus toimib motivatsiooni hoidjana ja töökeskonna paranemine motivatsiooni tõstjana, nii on ka lood viinaga ja jalgratta sõiduga... Viin hoiab olemasolevat tuju (ka halba), spontaanne jalgratta sõit tõstab seda...

Igatahes nüüd tuleb veidi võimu ja eliidi teooriaid vaadata, sest täna on jälle üks nendest päevadest, kui saan olla loengu saalis teisel pool lauda, seal kus rohkem võimu on...

Prisma monoloog

Panen siia kirja mõned lood tänasest päevast, et ilmestada seda milline näeb välja üks pohmapäev...

Hommikul ärkasin selle peale, et G4S helistas... ärkasin uuesti selle peale, et G4S helistas, ennast püstu ajades selgus, et auto ei ole õige valik, võtsin köögist coka, laksasin sinna mõned sidruniviilud ja keerasin selle kinni, see venitas pidli veidi selgemaks... hakkasin tajuma ümbrust ja valgust... valgust mis pimestas mu silmi nagu aatomiplahvatus... Prillid, sirutasin käed prillide järele ja ma nägin maailma hoopis tumedamates värvides, see meeldis mulle. Nööpisin mantli kurguni kinni ja asusin linna poole teele.

Peale matka ja hommikusuppi ning muud jura otsustasime lõunatada ja K ära visata, sellest tuli üks kuradi Prisma tsill... Mõned lõigud meie rämedast maskuliinususest nõretavast huumorist, ehk siis järgneb hoiatus. EMAD KATKE OMA LASTEL SIINKOHAL SILMAD! NÕRGANÄRVILISED PEITKE OMA NÄGU KÄTEVAHELE! Ja muu hoiatav sitt...

V: "Näe vaata K uus lemmikturvamees."
A: "Näen jah."
V: "Türa ta on nii kuradi numpsik, et tahaks talle lausa põske anda selle eest, aga ei viitsi nii tühja asja pärast välja võtma hakata."
A: "Tean mida sa tunned!"

Veetsime Prismas aega rämehaiget juttu ajades, nii haiget, et ilmselt läheks mul endal süda pahaks, kui kohtuks mõne tüübiga, kes sellist juttu tõsiselt ajaks...

Prisma monoloog: "Türa mis sa mõteld, et mul on kerge või? Nahui, arvad, et mu elu on meelakkumine? Putsi! Proovi ise terve päev otsa 16 aastast kaubanduskeskuse tsillerit mängida, kui ise oled 28... 28 nahhui! Türa! Selle pärast ei saa ma isegi kubamaja tsiller olla, mind lihtsalt ei lasta sinna, sest olen liiga vana. 28 ja mu suurim saavutus on tsillida Prismas... Prismas! Prismas, saad aru raisk!"

Mõtlesime ajaviiteks mooduseid kuidas inimestega tüli norida:
1. Mis sa oled mingi uhke nüüd või, et sul nii palju kotte on? Türa arvad, et oled minust parem, kui sul on punane kott ja minul pole?!!!
2. Kui mul oleks nii ruudulised püksid, siis mina küll sinu asemel last sülle ei võtaks - türapea!
3. Oled mingi kõva mees või, et suudad endale ärartuskella osta? Oled või ah?!

Mööblipood (klienditeenindaja tuleb parasjagu huvi tundma, mis toimub):
A: "Mis sa sellest toolist arvad ah? See sobiks hästi kaminaruumi."
V: "Noorsandid, ma leian, et te ei peaks siin pehme mööbli peale onaneerima, ausalt öeldes on see päris kole tegevus. Kas teil endal häbi pole?"

A: "V sai viimati seksi aastal 199... 990.... 1993. a."
V: "Jah ja siis lõin kah endal ise kogemata lahti."
M: "Saagis puid... druzbaga(sõprus)."
RL: "Misasja?"
V: "Mida kuradit sa pole endal kunagi druzbaga kogemata lahti löönud?!"
RL: "Ma pole kunagi sellega saaginud."
V: "No iga kord lööb laht rsk! Mis sa arvad mille pärast muidu selle kuradi sae nimi sõprus on?"

kuradi hipikallistaja

MM: "Täitsa perses, mäletad milline kepivend ma kunagi olin."
V: "Jah."
MM: "Ja isegi minul ei õnnestunud kunagi kolme naisega ühe õhtu jooksul ameleda."
V: "Tõesti?"
MM: "Tead miks see nii on?"
V: "Ei."
MM: "See on selle pärast, et sul on sellised huuled, sellised neegri huuled, et naised tahavad sind."


Olen räpane hipikallistaja... nii räpane hipikallistaja, et valus hakkab... sülitasin magava kassina välja hiire mis suhu jooksis... Mingi klubitsikk tahtis mind... kogu oma roosa minikleidiga, mille alt paistis must pesu... Ma tean, et selle rõveroosa kleidi oleks saanud eeemaldada... Krt ma ei ole mees, kellele just naised igapäevaselt kätte annavad... oli võimalus ja ma jätsin selle kasutamata... krt ma olen selline hipikallistaja, et süda läheb pahaks... Vastikud hipid on mu ära rikkunud... Aga pohhui, kaon nüüd magma, sest olen täis... hommikul ilmselt kahetsen seda posti :D

hämmastav tüli

Oli ilus õhtu... kergelt voolas veini, natuke tilkus ka õlut klaasi, aga siis äkki kerkis esile mingi tüli... mingist tühjast lausest, lihtsalt mingisugusest lollist naljast... Ma ei mõista selle põhjust päris täpselt ja ilmselt ei selgitata seda mulle ka tulevikus... Mis mõttes, et kui ma olen mees siis ma ei või seksuaalveidruste koha pealt sõna võtta? Nalja viluks mingit lauset lendu visata ja samal ajal ise aksepteerida seda, kui keegi analoogse asjaga ka tõsiselt ja tulihingeliselt tegeleb, see ei tähenda, et ma ise sellest vaimustuses oleks või järgi proovida tahaks.

Kas selles on siis midagi halba kui oled ise endas nii kindel, et ei pea iga asja peale "väkk" karjuma, et enese seksuaalset soolist või jumal teab mis ideniteeti kinnitada, vaid võid lihtsalt musta huumorit teha või aksepteerida seda, et teised on minust erinevad?

Ei jõudnud lihtsalt kohale see tüli põhjus, aga halb maitse jäi sellest ikka suhu - nagu keegi oleks mind vaimselt straponiga vägistanud...

Vabadus

Täna käisin üle hulga aja filosoofia loengus, räägiti vabadusest... Hobbes, Locke ja Mill, kõik arvasid sellest midagi... või oli Milli asemel keegi teine, ei suuda meenutada, sest mõtted olid mujal ja käsi kribas vilkalt lollusi paberile... või värvis ruute... plõksutas pastakat... tegi kõike muud, kui konspekti... Ja mõte hulkus sihtult... kui sihi leidis siis oli see rämedas vastuolus loengu sihiga...

Tahaks lihtsalt oksendada, mitte selle pärast, et mulle ei meeldi filosoofia, mitte sellepärast, et ma ei tahaks Locke'i kallistada... Tahan oksendada, sest sõin end üle, tunnen, et see on tõeline vabadus... vabadus millest ei räägi ükski filosoof... vabadus mis purskub iga indiviidi seest... vabadus mis laotab ennast WC potti või tänavasillutisele... Vabadus mis on kooskõlas loomuõigusega...

Ilus ilm

• [TA]keemikstratificationman says: damn... one stupid chick want's to know how to use coffee machine to order coffee with sugar... how to hell should i know? i dont use sugar


• Dark Prospect Games - deth4uall says: LMAO, ummmmm it doesn't? You add it in after? don't you?


• [TA]keemikstratificationman says: i gonna give her a helping hand... so i gonna bitchslap stupidity out of her


• Dark Prospect Games - deth4uall says: LMAO

Krt väljas on nii ilus... Nägin ühte tuttavat, lubas selle ilma puhul ennast õllega premeerida, tegi kadedaks rsk... Mina istun tööl, õnneks on msn, kus saab vanade tuttavatega mula ajada, ajast kui ma veel online gamer olin... Väike meelelahutus igavas päevas... aga homme on kõik kindlasti hoopis parem.

Interaktsiooni probleemid

Loen John Locke'i, millegipärast põletavad mu meeli samal ajale eilsed arutlused ja mõtted, kuidagi märkamatult omandab Locke'i poliitfilosoofia hoopis maisema ja subjektiivsema tähenduse. Locke kiidab inimese mõistust ja leiab, et mõistus on aluseks igasuguseks tegevuseks, veelgi enam ta seob ka tunded mõistusega. Seega ta ratsionaliseerib ära tunded - ehk teeb midagi, mida mina armastan teha. Locke tsiteerib oma mõtte esile toomiseks Hookerit:

"Samasugune loomupärane ajend on pannud inimesi mõistma, et nende kohustus on armastada teisi samapalju kui iseendid; sest nähes neid asju, mis on võrdsed, peab kõigil olema üks ja sama mõõdupuu; kui ma tõesti soovin endale head, isegi sama palju kui seda on teistel inimestel, nagu iga inimene võib endale soovida, kuidas ma saaksin kanda hoolt selle eest, et mu mingigi osa minu soovist saaks rahuldatud, kui ma ise ei kanna hoolt selle eest, et rahuldada samasugust soovi, mis on kahtlemata olemas ka teistes inimestes, kes on kõik ühe ja sama loomusega? Kui neile pakutaks midagi, mis oleks sellele soovile vastumeelne, kurvastab see paratamatult igati neid sama palju kui mind; nii et kui ma teen kellelegi kahju, siis ma pean ka ise kannatama, sest ei ole põhjust, miks teised inimesed peaksid armastama mind rohkem kui mina neid. Minu soov olla nii palju kui võimalik armastatud loomu poolest võrdsete poolt kohustab mind omama samasugust loomupärast kiindumust ka nende suhtes; tänu mitmetele reeglitele ja eeskirjadele, mida loomupärane mõistus on elu juhtimiseks andnud, tunnevad kõik inimesed seda võrdsuse suhet meie ja nende vahel, kes on nagu meie ise oleme."

Selline ratsionaliseering on kahtlemata õige, kuid jätab tähelepanu alt välja olulise probleemi, nimelt interaktsioonid. Kui inimesed ei põhjenda piisavalt oma tegevust, kui me ei mõista täielikult üksteise tegevuse motiive, siis ei ole võimalik ka teiste soovidega arvestamine. Veelgi enam probleeme valmistavad ka asjaolud kui inimesed ei ole oma soovides kindlad. Mingi hetk taotelvad nad ühte ja teine hetk kui nad on selle saavutanud, tahavad nad hoopis midagi muud. Ma ei räägi siin üldisest pikast eesmärgist, soovist olla õnnelik ja armastatud või soovist omada materjaalseid vahendeid, vaid vaheettapidest. Räägin sellest, kuidas inimesed neid väärtusi taotlevad, sellest kuidas nad ei leia piisavalt vahendeid nende eesmärkide poole püüdlemiseks, kuidas nad pidevalt otsustavad vahendite valiku ümber ja külvavad sellega teistes segadust, sest nad ei ole suutnud piisavalt hästi omavahel kommunikeeruda. Räägin sellest kuidas mõtteprotsessid on erinevad, kuidas teatud käitumisega püütakse jagada õpetust, mis ei jõua kohale, sest teine mõistab mustrit erinevalt.

Igatahes kui ma suudaksin välja töödata meetodid, mille järgi iga inimene jagaks oma mõtteid teisele arusaadavalt ja ausalt, räägiks oma eesmärkidest ja suudaks need eesmärgid endale piisavalt hästi selgeks teha ja seeläbi ka teistele, siis ma kirjutaks eneseabi Piibli ning oleks ilmselt kohe rikas ja ühiskond oleks hoopis parem koht.

Sotsiaalsus

Sotsiaalne kohustus viis mind jälle sinna kus valgus on murdunud kolm korda, ehk siis teisele poole viina pudelit. Seoses külaliste kaootilisele jagunemisele venis mu sünnipäev kolmapäevast reedesse, laupäeval püüdsin võimalikult madalat profiili hoida, sain tänu sellele ka veidi tööd tehtud. Pühapäeval isegi veelgi rohkem ja tänagi parasjagu, seega olen oma kohustuste graafikuga täpselt tasakaalus, äärmiselt mõnus tunne on.

Ajalugu

1267: Prantsusmaa kuningas Louis Püha kutsus oma rüütlid Pariisi, et alustada teist ristiretke pühale maale.
1401: Tatarlaste valitseja Tamaerlani väed vallutasid Damascuse.
1449: Inglismaa katkestas relvarahu ning vallutas Prantsusmaalt Fougeres'i linna.
1595: Sõlmiti Boulogne'i rahu, mis lõpetas Inglismaa sõja Prantsusmaa ja Šotimaaga.
1603: Šotimaa kuningas James VI sai pärast Inglise kininganna Elizabeth I surma James I nime all ka Inglise krooni.
1783: Hispaania tunnustas USA sõltumatust.
1848: Sardiinia kuulutas Austriale sõja.
1882: Saksa bakterioloogil R. Kochil õnnestus isoleerida tuberkuloosibakterid.
1891: Suurbritannia ja Itaalia määratlesid Punase mere kolooniate piirid.
1905: Suri kirjanik Jules Verne.
1924: Kuulutati välja Kreeka Vabariik.
1927: Kommunistid hõivasid Nankingi linna Hiinas.
1929: Fašistid võitsid Itaalia üheparteilised valimised.
1959: Iraak teatas Bagdagi kokkuleppest taganemisest.
1972: Suurbritannia kehtestas rahu taastamiseks otsekontrolli Põhja-Iirimaa üle.
1976: Suri B. L. Montgomery, kes lõi Teises maailmasõjas Alameini lahingus sakslasi ning põhjustas pöörde sõja käigus Aafrika mandril.
1982: Kindralleitnant Mohammad Hossain Ershad kuulutas end peale sõjaväelist riigipööret Bangladeshi liidriks.
1983: Sündis isik, kes on mõjutanud masse ja indiviide rohkem kui ükski teine nähtus ajaloos - siinkirjutaja.
1989: Liibanoni kristlaste armee komandör keeldus tunnustamast relvarahu konfliktis Süüria vägedega.
1994: Bosnia serblaste vabariik keeldus ühinemast moslemi-horvaadi föderatsiooniga kuni ÜRO Serbia vastaste sanktsioonide tühistamiseni.
1996: Maalt oli palja silmaga nähtav Hyakutake, heledaim komeet, mis Maast viimase 20 aasta jooksul on möödunud.
1998: EL teatas, et 11 riiki on täitnud ühisraha euro kasutuselevõtu eeltingimused.
1999: NATO alustas õhurünnakud Jugoslaavia vastu, et lõpetada serblaste vägivallatsemine Kosovos.

Bellamori vine

E: "Käisin Israelis sidruniraksus, rottisin mingi haua pealt sidruni... vaata... Abrahami haud oli vist..."

Istusin külmal kivitrepil, tõmbasin bellamori, tuntsin kuidas selle kangus mu keelt kergelt kipitama ajas... Vaatasin läbi suitsuvine tähistaevast... See oli erkaordselt ere, tähtkujud joonistusid selgelt välja... kuidagi võimas oli ning ma taipasin, et pole ammu maal öist taevast vahtinud. Kuidagi veider rahu oli, eemalt kostis inimeste sumin ja mingid vestlused, mis mind külmaks jätsid... Tähed, taevas, bellamor ja üksindus - sellest mulle piisas.

Läga-Vello, ehk nädalavahetus

S: "Minuarust oleks suurem tõenäosus see, kui sinul oleks naine ja nendel kolmel tüübil ei oleks."

H: "Kõik naised tahavad sind ainult purjus peaga!"

AH: "Miks sul naist pole?"
V: "Krt kaua ma seda räägin, et põhjus on see, et ma olen kole, loll ja paks ning mul pole raha."
AH: "Ja see takistab sind kuidas?"
V: "No ei takistagi, aga tahaks endale väärt naist kah."
AH: "Ja arvad, et oled selle ära teeninud?"
V: "Ei ole, aga tahan alati rohkem kui ära teeninud olen."
R: "Ma arvan, et kui sul oleks raha, siis poleks mingit probleemi, et sa paks, kole ja loll oled."

Reedel pidime A-ga kained olema, vaikselt linnas tsillima, tegema meeste õhtut... Mingil hetkel ma sain aru, et sellist olukorda ei teki, see oli hetk kui saabud M kahe veiniga. Selge oli see, et üks vein viib teiseni ja sealt edasi algab üks igavene ristisõda kus alkoholi pudelisse ei sülitata ja õlut maha ei kallata, kus mõistuse teravust hävitab alko udu... Kus reaalsus läheb paindesse nagu pilt kõverpeeglis.

Sündmused... neid oli palju ja need olid kirkad... Sain endale mitu hüüdnime, mitmeid süüdistusi jõldakluses ja selles, et ma olen üks naistekallistajast homorast. Mõnikord on elus selline hetk, kui moraal, eetika, hea tava piirid ja igasugune muu jura lendab kõik kuradile, kui lihtsalt teed midagi sellist mida tahad... Selliseid hetki tuli see nv mitu korda ette. Igatahes pidu huvitavate sündmuste inimeste ja kõrge joobe astmega lõppes minu jaoks kell 6 hommikul.

Laupäeva hommikul (või noh kui ärkasin) võtsin paar lonksu pilkut... mekkisin seda kergelt... hakkas vastu... Ei teadnud kas peaksin jooma või magama või lihtsalt vedelema... ei suutnud ühtegi konstruktiivset otsust oma ajju installeerida. Mingil põhjusel oli muidugi M-l viina, ikka on kellelgil viina, alati on kellelgi viina krt võtaks. Tõrkusin, sest mõtlesin, et pole kuigi aus tervet laupäeva viinauimas mööda saata... AH helistas... tal oli viina, loomulikult oli tal viina, sest viina on ju alati vaja nahhui! Igatahes vaatasin, et teised olid juba karastava joogi avanud... T kontakteerus msnis ja arvas, et me võiksime viina juua. Ütlesin, et tule... mingil põhjusel jäi ta tulemata... AH vajus siiski kohale... Võtsin rahulikult seda olukorda, tegin rohkem moe pärast mõned pitsid, sest plaan oli vähemalt pühapäeval produktiivne ja selge olla. Õnnestus... hoidsin lauast kaugemale, pesin nõusid... toimetasin niisama ringi ja lõpuks kadusin naistega teise tuppa lauamänge mängima. Andke andeks kallid sõbrad, et püha üritusele niimoodi kaarega pähe kusesin!

Ah jaa tsitaatide juurde tagasi... Teema oli kuidagi aktuaalne see nv, ei tea miks, alati keegi tõstatab selle, alati keegi uurib... keegi mõtleb ja proovib aru saada või siis lihtsalt lööb "valusasse" kohta.

Üks mõte eilsest õhtust

V: "Keskeakriis on testosterooni viimane hingetõmme!"

Ma olen nii noor ja nii vihane...

Mingil veidral kombel tekkis mul täna viha... kõigi ja kõige vastu, hiilis tasakesti ligi, puges mulle hõlma alla, mürgitas mu meeli ja mõtteid, kasvas nagu joogijanu palaval suvepäeval... Tekkis äkki jumal teab millest... kõikide vihade summa? See ei olnud kuri viha... see ei olnud viha täis meeleheidet, see oli destruktiivne viha... viha viha enda pärast, asi isenenses... Tahtis kõikke lammutada, mitte lihtsalt lammutamise pärast, vaid sellepärast, et midagi luua, luua midagi paremat, midagi millel oleks väärtust - Lego...

Inimene on nagu Lego... ühiskond on nagu Lego... piiratud koltsidega Lego... Kui tahad midagi uut ehitada tuleb vanale jalaga anda... no võib ka hoolega kaaludes tükke küljest võtta, aga milleks? Jalg teeb töö kiiremini... Pealegi rahulikult klotse eemaldades ja ümber paigutades on tugev oht laskuda strukturalismi.

Igatahes mõnikord tulebki viha emmata, sest selles peitub midagi enamat... midagi loovat.

Jõldako Maria

E: "Makse ei läinud läbi, teie arvel pole piisavalt raha."
V: "Olge mureta, mul on teine veel, vaatame mis see ütleb."

Kui te ootate, et pealkiri on kuidagi sisuga seotud, siis pean teile pettumust valmistama, sellel pole mitte ühtegi otsest seost selle looga millest ma kohe rääkima hakkan, samas midagi kaudset võib leida, kui hästi otsida...

See juhtus ühel mitte kõige kaunimal talve ööl, samas ei olnud see ka kõige koledam öö, mida ma oma elus näinud olen. Kõik algas õhtul, kui me A-ga padruneid ostsime, peale nende salve laadimist astusime vaikselt linna poole... peale laadimisprotsessi oli hing sirgem ja samm kõveram, ilmselgelt näide sellest, et univrsumis peab valitsema tasakaal. Kõik on üks kuradi sinusoid.... üless ja alla ning lõpmatuseni...

Linnas kohtusime mitmete huvitavate ja vähem huvitavate inimestega ja pidasime nendega mitmeid vestlusi, mis ei oma suuremat tähendust mitte kellegi jaoks. Otsustasime, et räägime naistele kergelt pervi juttu, pervi aste meie jutus jäägu muidugi teiste tuvastada, aga tulemus oli selline, et mõned muutusid sellest veidi kartlikuks, seega ilmselt oli see perv astmes 2.

On olukordi kus on ainult kaks võimalust, kas joonistada toomel lumme kollaseid kujundeid või tunda soojust sääres, valisin kahest halvast variandist esimese...

Nii ma siis seisin seal... tänavalaternate sära peegeldus valgelt lumelt, mis üha kollasemaks muutus... taamal kaugel seljataga tsiteeris purjus A Artur Alliksaart. Tundsin hinges vabadust ja seletamatut nukrust ning lumi muutus üha kollasemaks...

Saime selle neetud mäe ületatud ja rääksime asjadest, mida ei ole võimalik ületada, asjadest mis on suuremad kui meie, asjadest mis on püsivamad kui meie, väärtused, mis on teistsugused kui meil. Aga kuskil kattub kõik, sest nagu öeldud, sinusoid raisk!

Lõpetuseks midagi purjus seltskonnalt zavi ukse tagusest suitsuringist...

Küsid, miks jood
Vastan, ei tea
Küsid, mis jood
Vastan, ei tea
Küsid, kas toon
Vastan, ei tea
Küsid, mis toon
Vastan, ei tea
Küsid, on's pood
Vastan, ei tea
Küsid, kus pool
Vastan, ei tea

Aga ma tean
et on pood
et sa tood
mis sa tood
et ma joon
mis sa tood

Nii on meil lood
siin pool sood
ja mood
ja lõpp on lool

Õiglus

Viimasel ajal olen jälle mõtisklenud palju õiglusest, ei tea kas asi on selles, et valimised on tulekul ja kõik erakonnad lubavad õiglast kohtlemist või vähemalt asju, mis on õiglusega seotud, olgu see siis tausta kõrgharidus kõigile, kodaniku palk või ühiskondlike ressursside õiglane jaotus läbi astmeilse tulumaksu.

Aga võibolla on õigluse mõtted tulenevad selles, et filosoofias tegeleme momendil õigluse probleemiga.

Igatahes ei saa kuidagi õiglust oma peast välja, pesitseb ja ägiseb seal, annab koguaeg märku, et õiglusega on mu elus ja ühiskonnas probleeme. Sokratese kallistajast Platon on väitnud, et õiglus ongi see kui kõik teevad seda tööd, mida nad hästi oskavad, mina oskan hästi teha koolitööd, aga seoses pideva raha puudusega, ei saa ma seda hästi teha (või siis mitte üldse), seega on mind ikka väga ebaõiglaselt koheldud. Samas oli see mees ilmselt rohkem kontaktis ideede maailmaga, kui reaalsusega, seega anname talle andeks. Aga tõsine probleem valitseb siiski. Tudengid töötavad ja selle kaudu venivad nende õpingud või katkevad sootuks. Tegemist on ju tohutu ressursi raiskamisena, pooliku haridusega inimesed ei moodusta piisavalt tugevat inimkapitali baasi, samas on nende harimiseks teinud riik siiski kulutusi.

Mõtlen palju loosungist "õpilase töö on õppida!" ja teistest analoogidest. Mõtlen palju sellest kuidas riik üliõpilasele räigelt taha keerab, kuidas valimistel lubatakse igasugusied hüvesid ja reaalis jääb neid järjest vähemaks. Kuidas räägitakse Eesti madalast hariduse kvaliteedist, samas ei anta sinna ei otseseid ega kaudseid ressursse juurde. Piltlikult öeldes on see midagi sellist nagu keegi ütleks külamehele ehita rakett, sul on käed olemas, mees ehitabki põlve otsas raketi ja selgub, et rakett ei suutnud atmosfäärist väljuda. Öeldakse, sitta tööd tegid külamees.

Palavik ja hea tuju

V: "Loe seda ja sa saad aru... midagi nii head lihtsalt pole rohkem loodud
see on nagu klaas külma vett pohmaka hommikul, see on nagu kuum naine külmas talveöös, see on kõike seda ja enamgi veel."
R: "Appi, nii pole võimalik mängu kirjeldada!"

Mõnus rammestus on, ninast tigub veidrat ollust, õlad valutavad nagu keegi oleks nende peal drifti sõitnud, aga aknast paistab päike ja tuju on hea... Killuke positiivsust üdini haigusega looritatud päevas.

söökla

Mingi veider nostalgia rabab mind iga kord kui käin ühe asutuse sööklas lõunal, meenub lapsepõlv ja sildid "Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome!" Teine olukord, mis on väärtus omaette on see, et 90% klientidest on mehed, terve suur ruum on pilgeni mehi täis.

Mehi, kellel on ainult üks kandev ja ühine eesmärk - süüa võimalikult väikeste kuludega kõht täis. Teatud mõttes on see ülim võrdsushetk. Töötunkedes, ülikondades, väljaveninud kampsunites ja vormiriietes mehed istuvad õlgõla kõrval ning nende kandikul on supp, praad ja magustoit. Toidu varieeruvus puudutab praadi ja magustoitu, mõlemaid saab valida umbes 3-4, supiks on seljanka või mõni muu vana klassik.

Mis seal siis ikka, praad mahl ja magustoit kokku 2,15 euri, odavaim tulemus viimase paari kuu jooksul. Seega naudin ilmselt ülimat võrdsushetke aegajalt ka edaspidi.

Sotsioloogia ja elu

A': "Kas sa tegeled nüüd oma magistrantuuri asjadega?"
V: "Jah, lõpuks on siiski vaja."
A': "Loomulikult, sest Andrus Saar ajab nii palju jama suust välja, et Eesti sotsioloogia tuleb kuidagi päästa."

SM: "Mis te siin seletate?"
O: "Armastame sama naist."
SM: "Mehed mis teil viga on?"
V: "No mul ei ole miskit viga."
SM: "Aga mis sellele naisel viga on?"
O: " Ta on..."
V: "Midagi pole viga, ta on lihtsalt veidi... hmmm.... teistmoodi... eriline."
SM: "Aga miks te siis niimoodi siin koos joote ja temaga aega ei veeda?"
V: "Vaata... juua on tunduvalt lihtsam kui armastada."

KK: "Kas sa saad täna ikka tööd teha?"
V: "No mis ma siis eile tegin?"
KK: "Ma ei tea, pea oli monitorist küll väga kõrvale keeratud."
V: "Ah õigus jah, raske on monitori vaadata kui samal ajal vestelda."
KK: "Minuarust sa küll ei vestelnud väga, kui sa just selle noore daami dekolteega vestlust ei pidanud."
V: "Omaarust mitte."
KK: "No ma ei tea, dekoltee oli küll kaugele näha."

Vesi

Täna hommikul üksi ahju ees istudes ja mikrolainetest puretud pizzat järades mõtlesin talvest, külmast ja tudengielust. Mõnikord me lihtsalt ei pane elementaarseid asju tähele, siis kui nad olemas on ja tunneme neist puudust kui need meilt võetakse. Ei ma ei räägi siinkohal mingisugusest kuradi metafooridest, õnnetust armastusest või jumal teab mis romantismi kalduvast pseudo sitast. Räägin lihtsast ja praktilisest asjast - räägin veest.

Me kõik sisaldame vett, inimkehas on seda umbes neli ja pool ämbrit, seda on rohkem kui mina ja K korraga naabrite juurest tuua saame. Vesi on keskkond, kus toimuvad kehale vajalikud protsessid (toitainete transport, energiavahetus, seedimine, elusaine sünteesimine). Vesi on paljude biokeemiliste ja füsiokeemiliste reaktsioonide alustala. Ilma vett manustamata suudab inimene vastu pidada ainult 3-5 päeva, olenevalt teistest mõjufaktoritest.

Ometi on just vesi see, mis meie korterist puudub, tuleb tunnistada, et pole vist elu sees nii palju veest mõelnud kui viimased päevad, mõte veest varitseb mind hommikul ärgates ja õhtul magama minnes ja kõik need tunnid, mis jäävad sinna vahele. Vaatan mingi veidra lummusega seda pilti kui näen kuskil mõnd töötavat kraani... Voolav vesi tekitab tunde nagu tegemist oleks mingi müstilise imega...

Igatahes elan esimest korda elus klassikalist poissmehe elu, söön sügavkülmutatud valmistoitu paptaldrikult ja ootan kevadet rohkem kui kunagi varem.

Jälle aktiivne üliõpilane

"Exellence is a better teacher than mediocrity. The lessons of the ordiary are everywhere. Truly profound and original insights are to be found only studying the ecemplary" (W. G. Bennis)

Võtsin vastu otsuse, et teen ikka see aasta suvalisi aineid, et ainepunktid täis tuleks ja kui vähegi energiat on siis... No võibolla jõuan ka oma tööd kirjutada. Seega olen eneselegi ootamatult peaegu riigiteatuste esimese aasta tudeng. Kuidagi hea tunne oli ägada raamatuhuniku all, vanad head ajad tulevad meelde, mingil määral hakkan omasse elementi tagasi saama. Kui olmeprobleemidest kah kuidagi lahti saaks, siis oleks lõpuks uuesti läbinisti akadeemiline mees.

Kuna ajud hakkavad eelkõige ragisema seoses filosoofiaga, siis üks suurepärane ütlus ühelt suhteliselt vähe tuntud mõtlejalt ja kirikumehelt....

"The object of studying philosophy is to know one's own mind, not other people's" (W. R. Inge).

Teeviit

V: "Ainuke teine linn Eestis, kus on kõik asjad olemas, mida ma vajan ja tahan on Tallinn."
H: "Tallinnas ei ole kõik olemas, Tallinnas ei ole su blondi unelmat."
V: "Tartus kah enam ei ole ju."
H: "Tõsi."

Alustasin seda posti neli korda, neli korda ja tulemus oli null. Seega otsustasin täpselt nii mitu korda ümber. Jätan lugeja otsustada, mis siin kirjas peaks olema. Katsetan viimasel ajal seda, et ei ütle enam välja nii palju mõtteid kui varem... Olgu, uni lõi nagu sepavasar... ilmselt lõpetan siin kohal toksimise... Olgu see post mulle edasiseks teeviidaks.

Ja krt külm on kah!

Üks öö Tartu tänavatel

L: "Oled sa vaba?"
V: "Oma teada küll"
L: "Kuule sul on ju pruunid silmad!?"
V: "On."
L: "Mulle väga meeldivad pruunid silmad, palun vaata mind veel"
M: "No ma praegu ei saa ju, pean teed vaatama."
L: "Selge! Aga kohe kui sa selle tegevuse lõpetad, siis vaata mind, tahan lihtsalt su pruunidesse silmadesse uppuda. Tee seda palun."
V: "Olgu."
L: "Lubad?"
V: "Luban!"

Ma olin kaine, täiesti kaine, teiseti väsinud, täiesti tülpinud... Aga see kuidagi muutus teatud tingimuste mõjul teisejärguliseks, kaotas oma tähenduse... Mõnikord on hea veeta aega oma lapsepõlvesõpradega, mõnikord on hea lihtsalt vaadata kuidas õhtu sujub ilma plaanideta, eesmärgita ja kavatsusteta.

Mingil hetkel...

T: "Mida te tülitsete, leppige ära, see on ju ilmselge, et te üksteist armastate"
V: "Nalja teed või? Kuidas ma saaksin sellist naist armastada?"
H: "Tõbras!"

Mingil hetkel on elu täis hämmastust ja aju teeb lihtsalt pausi...

Need on hetked, kui sa avastad, et jood juba viimast pitsi viina, sa oled sellest hetkest nii hämmeldunud, et unustad heeringa leiba peale haugata. Need on hetked, kui sa vaatad kuidas punases mantlis tüdruk jookseb, vaatamata alkoholi joobele väga graatsiliselt, aeg teeb korraks pausi, reaalsus peatub... Vaatad seda pilti lihtsalt arusaamatuses ja mingis veidras lummuses, kuni sul tuleb meelde, et ta jookseb sinu eest, sest sa oled käitund halvasti ja ta ei suuda sind rohkem taluda. Need on hetked, kui sa istud külmas lumes ja vaatad kuidas seda juurde tuleb... kuidas see tänavalaternate käes helgib ja mõtled WTF? just juhtus?

Aga üle kõige ma armastan kontraste...

Närvilisus

“They say that time changes things, but you actually have to change them yourself” (Andy Warhol).


Olen viimasel ajal kuidagi närviline, midagi närib hinge. Sõiman liikluses jälle, kõik saavad oma osa, naised ja vanurid, rullnokad ja taksojuhid... Kuidagi vabastav on nende peale karjuda, sellel hetkel unustad lihtsalt ennast painavad probleemid ja lahendamat asjad, sõimad nii nagu torust tuleb. Tahaks lihtsalt ropendada vahetpidamata.

Pean tegelema mingite debiilsete probleemidega, kuskil terrendab mingi kool kah, kaugustes, mingit käega katsutavat pidepunkti seal pole, isegi aineid ei saa kevadsemestriks võtta jälle, minu erialal ei loeta järjekordselt mitte midagi. Kuradi kõrgharidus raisk - pask ma ütlen!

Nüüd maadlen siin mingi ainega, kuhu mind registreeriti hoopis teistel eesmärkidel, kui selle aine läbimine, aga maha ma sealt ei saa. Teistele ainetele ei saa regada, sest aineküstlused on läbimata, neid täita kah ei taha, sest ajan aine statistika nässu sellega.

Tundub, et vaikselt on kõik konstantid mu elust irdunud, hägustunud ja kaugele jäänud... Vajan raha, õlut ja armastust, või siis vähemalt ühte neist, mis paneb unustama selle, et teisi ei ole.

Mõtlen jälle selle peale, et kui kevadeks kooliga ikka ühele poole ei saa, lähen lihtsalt Eestist minema... Või äkki peaks oma sotsiaalset kapitali tugevamalt kasutama, uhkuse alla neelama ja oma pooltuttavatelt poliitikutelt ja kultuuriinimestelt teeneid nuruma... enne kui mu tahe midagi teha, muuta ja saavutada päris ära kaob ja mu päeva kõrghetkeks on seebika vahtimine elutoa diivanil ja närviline ootamine, et kes esimesena mu FB saatust kommenteerib.

Operatsioon: Viina ja viineri pidu. Koodnimi: Roosa kiisu

V: "Sa pead minuga kaasa tulema, sest muidu ma lähen katki!"

Olulised arvud: 7 pudelit viina, 8 indiviidi, 8 eurot isiklikku kulu

Märksõnad: vesi, viin, viin, viin, õlu, siider, hot shot, vann, nina, heeringas, kurk, pelmeenid, veskimees, poliitik, naised, krooks, zavood, lumi, külm, nuga, rüselus, nali...

Tuleb tunnistada, et planeering võttis osaliselt palju aega, aga tulemus oli ootuspärane, viina kulu oli optimaalne ja vastas plaanile. Kaks meest kukkusid küll juba ära enne linna jõudmist, ei oska hinnata kas see oli nende õnn või õnnetus.

Mingitel segastel asjaoludel olime sunnitud vanni kukkuma, kus meid jahutati külma veega.

Loomulikult oli vaja lisaks viinale teha mingit mikstuuri teiste jookidega, mis päädis hot shoti ja traditsioonilise tegevusega, mida ma peale shoti joomist ikka teen.

Sain nina kah lömmi oma suure suu eest, õnneks vähe ja korra.

Oluline on see, et stress on ravitud!

carpe diem

Lugesin eile Karevat ja Runnelit, polnud lugenud luulet süstemaatiliselt vist keskkoolist saadik, kuidagi hea oli... Mõtlesin palju sellest, miks ma seda viimased aastad teinud pole.

Tegin tööd... tegin roppu moodi tööd, lülitasin kõik endast välja ja keskendusin ainult sellele eesmärgile, vahepeal tegin pausi, et A-ga suhelda ja siis edasi... Õhtul vaatasin komöödiat, mis oli vähem produktiivne reaalsuse eest põgenemine, aga mõjus emotsionaalselt paremini.

Tegime strateegilist plaani nädalavahetuseks, plaani kus minu ja A kõik küljed saavad elamuse... Märksõnad on jooming (see annab meie arulageda jõmmi olekule toonust), kultuur (kust saab midagi õrnale hingele), intelligentne vestlus ja male (sellest saavad vaimutoitu meie ajud).

Täna teeme korraliku ettevalmistuse ja homme hakkame taktikaliselt ellu viima.

-e-
Ah jaa... Johnny Cashi tahaks kah kuulata... ühte head lugu... selline tuju on, koju jõuan siis teen kindlasti ära.

-e2-
Mõtlesin ühest oma lemmikfilmist ja meenus midagi...

Patricia: "Insane asylums are filled with people who think they're Jesus or Satan. Very few have delusions of being a guy down the block who works for an insurance company." (Confessions of a Dangerous Mind)

Ilus talve päev

Väljas on tõsiselt ilus ilm, just selline ilm nagu mulle talvel meeldib, mõõdukalt külm ja päike paistab, aga sees on torm, sees on lahendamata probleemid, lollid pinged ja tülid, mille põhjused on sügavamad kui valesti valitud sõnad. Kuskil on toimunud mingi strateegiline viga, kuskil on võimust saanud emotsioonid, kus peaks valitsema ratsionaalsus, kuskil on võimust saanud ratsionaalus, kus peaksid valitsema emotsioonid. Kõik on kuidagi kaootiline... On jälle üks selline hetk, kus ma ei tea kuhu edasi minna, mida teha teisiti ja mida paremini.

Arvan, et võtan kasutusele teistsugused meetmed... Ignoreerin neid probleeme, mis nõuavad analüüsi ja tegelen nendega, mis seda ei nõua... Naljakas, kõik mu probleemid nõuavadki anlüüsi, minnes välja isklikust elust tööellu on see nii analüüse täis, et paha hakkab... Analüüsin kasutatud meetodeid, analüüsin professionaalsust, analüüsin sotsiaalse kapitali mõju... Tegelikult tahaks lihtsalt vaikselt lebada... lugeda raamatut, vaadata filmi, mängida arvutiga, juua ennast purju meeldivas sotsiaalses keskkonnas, veeta aega inimesega, kes mind momendil ilmselt väga ei seedi.

Kõik võiks olla hoopis teistpidi, kõik inimesed võiks olla õnnelikud ja head, kaasa arvatud mina.

Nimekiri

Olen juba päris pikalt tekste voolinud, tüütu on... lõppu ei tule, aina tuleb juurde...

Esmaspäeva õhtuks peab mul olema:

1. Lõpetatud pooleli olev uuring
2. Kirjutatud referaat
3. Tehtud üks andmeanalüüs ja selle kirjeldus
4. Lõpetatud pooleli olev seminaritöö

Seega tuleb unetu ja stressirikas nädalvahetus, oi kus ma vihkan oma elu praegu...

Ootus...

Pidin saama 10 minutit tagasi telefonikõne, mis aitaks mul edasi tööd teha... ei tule ega tule seda, tunnen juba kuidas tööind sellest jälle raugema hakkab. Tüütu rsk, positiivne pohhuism on asendunud närvilise töö rabamisega, rahulolu on kadunud, enesekriitilisus on suurenenud, tunnen ennast halvasti ja see sobib mulle, töötan alati paremini kui mu selg on vastu seina ja stressifaktorid on kuhjunud üle pea. Kui ainult tubakat jätkuks, pean sõltuvuse ori olema vähemalt neljapäeva pärastlõunani, siis olen oma asjadega valmis, loodetavasti. Pean kellegilt 10 euri laenama, et saaksin selle ajani tubakat kimuda.

Kontraste täis päev

Tõelist pühalikkust õhkub kõrgetest Õigeusu tegelastest, mulle on alati meeldinud nendega suhelda, selline rafineeritud viisakus ja võibolla isegi kerge kõrkus... Peale seda on väga raske suhelda, lärmaka, matslikku, ülbe ja ennast põhja joonud kunstnikuga. Kontrast on meeletu... Vaikne rahulik mälestamine ja peale seda lärmav kunstnik. Iseenesest kerge väärtuste kokkupõrge, midagi mis tavalisel päeval ei ole midagi erilist, aga täna ei ole päris tavaline päev.

Täna 1919. a. tapeti Kompanii 5 maja keldris, Püha Platon, kodanikunimega Paul Kulbusch. Kes on esimene pühakuks kuulutatud eestlane, sealhulgas mõlema õigeusu suuna poolt. Samas keldris lõpetati veel mitme inimese eluküünlad, kelle hulgas olid teised kõrged usutegelased, sealhulgas näiteks ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud Gotthilft Traugott Hahn, ning mitmed teised auväärsed Tartu kodanikud.

Sellega on tänane ajalootund lõppenud.

Kui sall läks, mingu ka kindad

Midagi nukralt koomilist on pildis kui mees võtab kaelast salli nii, et kindad on käes ja see kukub põrandale. Siis ei ole muud võimalust, kui kindad järgi visata ja mõelda, läks sall, mingu ka kindad ja siis ise üksinda pimeduses selle mõtte üle naeratada.

Olude sunnil olen viimasel ajal käinud üritustel, kus saab tasuta süüa ja juua, vahepeal oli nendest loobunud, kui tüütutest sotsiaalsetest kohustustest, nüüd olen neid nautinud täpselt samadel põhjustel, mille pärast ma need vahepeal hülganud olin.

Tunnen mingit veidrat rahutust ja samas ka vabadust, nagu miski oleks muutunud ja miski jäänud samaks.

Uriin

Midagi maalähedast on uriini täis õhus ja tühjades bocki pudelites... Hõrk uuriini hõng paitamas ninasõõrmeid ja tühja taara kolin. Tundsin kuidas kerge klomp mulle kurku tõusis, nii tuttav ja nii hirmutav tunne. Saatsin pilguga töökaaslast kes andis oma kehale vaba voli ning käis korraks ära, et poetada oma hommikusöök säravvalgesse WC potti. Ilmselt ei suutnud ta nii edukalt klombiga kurgus võidelda ja seda ei saa talle pahaks panna, sest ta on konditsioonis, mida mitte ükski mees, mitte kuidagi saavutada ei suuda.

Midagi sõnuseletamatut nukrat ja haledat on selles vaatepildis kui noor ja elujõuline mees ennast täis laseb, kui ta on joonud ennast tasemesse, kus ta ei suuda isegi oma põit kontrollida või oma jalgu, et need viiksid teda sinna, kus põie kontrolli võib korraks välja lülitada, et nautida tõelist vabadust.

Juhatasin ta viisakalt välja, märkasin kui märjad on ta püksid ja tundsin endiselt sõõrmetes uriini haisu... Korraks oli tunne, et terve maja on muutund haisvaks kangialuseks...

Midagi veidralt haigelt romantilist on uriini järgi haisvates kangialustes ja need on alati tegevust täis... Mõnikord lastakse end seal tõeliselt vabaks, ehk siis laaditakse maha uus kogus uriini, et kangialused oleks endiselt jätkusuutlikud. Vahepeal toimub seal seksuaalseid tegevusi ja mõnikord jõutakse tõelise innovatsioonini sotsiaalsetes interaktsioonides. Need on hetked kus kaks meest tahavad sind tühjaks tõsta ja sind läbib tohutu adrenaliini tulv... kujutad ette milliseid lööke sa kohe saama ja jagama hakkad ning siis meenub, et sul on taskus ainult 2 krooni ja tele2 asendustelefon, mis on väärt 50 eeku. Ja sa ütled kulla mehed, saan teie murest aru, aga mul on ainult 2 krooni... see ei ole küll väärt, et selle pärast üksteist lõhkuma hakata, ma tulen peale palgapäeva uuesti siit läbi. Ja siis lihtsalt eemaldud vaikselt ja väärikalt... vaatad üllatunud nägusid, sees keeb endiselt adrenaliin ja kõrvad kuulavad seljataguseid helisid nii pingsalt, et tundub nagu sa kuuleksid ka sääsepininat kõrvaltänavast.

Ja palgapäeval lähed sa jälle sealt kangi alt läbi ja tunned jälle seda sama uriini haisu, märkad seda sama kerget hämarust, aga "sõpru" sa enam eest ei leia. Võibolla ka selle tõttu, et sa jätsid targu mainimata, millal su palgapäev on... Aga võibolla lihtsalt selle pärast, et nad on suundunud uutesse kangialustesse oma hämaraid tegevusi tegema, aga selle eest on uus kogus uriini maha laaditud, mis kergelt tänavalguse kiirtes vastu läigib....

Tere euro!

T: "Sul on liiga palju naisi!"
V: "Tean, ilmselt canceldavad üksteist ära, või noh ise mängin oma võimalused maha. Koju lähen ikka üksi."
T: "Jah!"
V: "Mis teha, elu ongi ebaõiglane mu vastu!"

Käes on uus aasta, ei ole eriti midagi uut toonud, passin endiselt oma igaval tööl, loen endiselt sente ja loodan, et kunagi läheb paremaks. Tsiteerides Tõnis mäge: "Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi." Sõber võttis asja ilusti kokku, sügavamalt, kui ta isegi plaanis: "Vaatan, et kõik on muutunud, linnas vuravad uued bussid, käibel on euro, aga miski on jäänud samaks, telekava on samasugune. Prints Zamundast!" Iseenesest on ju naeruväärne loota, et aasta vahetus midagi lahendab, see on lihtsalt üks päev, päev kus muutub rohkem numbreid kui tavaliselt ja see ongi kõik.

Aga korralik üritus oli, üle ei tea mitme aasta nautisin sellel päeval ka joovet... joovastusin alkoholist, seltskonnast ja kurat teab millest. Aga midagi oli ikka puudu ja midagi üle, nagu tavaliselt ei suutnud ma saavutada täieliku rahu... kõik oli kuidagi liiga tavaline, samad näod, sama koht... sama...

Tegelikult olin ma lihtsalt väsinud, väsinud kogu sellest möllust... väsinud kõndimisest, väsinud joomisest, väsinud...

Olen viimased päevad kandideerinud mitmele töökohale, aeg on muutusteks valmis, mina olen muutusteks valmis.