Istusime VT-s lagedaks tehtud toas, kohas mis oli olnud meie koduks ligi aasta. Mõtlesin palju mälestusi ja emotsioone see koht kannab, nii positiivseid kui ka negatiivseid... Nukrus hakkas hinge närima, näris aegamööda... üha sügavamale ja sügavamale tungis selle haare. Istusime kolmekesti tuttaval lõvikäpalisel pehmel mööblil, nii nagu me olime seda korduvalt teinud ja teadsime, et see kord jääb ilmselt viimaseks, meie neljas liige ei võtnud hüvastijäturiitusest osa, ilmselt ei pidanud ta selles kätkevat sümbolismi nii oluliseks.
Korteri üleandmine kujunes mõnusaks ürituseks, tuli palju elukogemuste võrdlusi, jagatud nostalgiat, head huumorit... Aega läks, aga see oli hästi kulutatud.
Kell neli öösel mööda toomet koju jalutades rääkisime A-ga elust enesest, mõtlesime, et miks targad naised võtavad endale lolle mehi, tahtsime vastust mõnelt targalt naiselt ja helistasime A emale, saime vastuse...
A ema: "Lolli mehega on raske, aga targa mehega on veel raskem."
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
täiesti alusetu süüdistus. oleks rohkem kui väga tahtnud seal olla. pidanud/tahtnud. aga ei saanud.
ReplyDelete