Manipulatsioon... Kellele ka milleks?

Lugesin täna alternatiivsest toitumisest ja see ajas mind kettasse, sest kogu kirjastiil karjus manipulatsiooni ja demagoogia järele. Isegi siis kui seal oli asju, mille üle mõtiskleda, ei saa sellise vormiga kuidagi nõustuda...

Vormist lähemalt... See oli pandud mina vormi ja kirjutajaks oli "laps" kes rääkis näiteks, et minu ema mulle lehamapiima ei anna, sest see on paha paha. Ja nii see kujutletav laps (või siis tegelikult tema ema, kes kirjutas blogi lapse nimel) muudkui lälises, igasugustest toiutumistega seotud probleemidest, tekitades nii otsese manipulatsiooni vähemalt kahel tasandil. Esiteks noored emad, kes oma lapse toitumise pärast muretsevad, mõtlevad, et ai ai ai, kuidas ma nüüd annan oma lapsele paha lehmapiima kui seal üks "laps" räägib kui paha see on ja kiidab oma ema, kes talle teistsugust piima annab. Teiseks lapsed, kellele interneti avarused pole enam ammu võõrad leiavad selle lookese ja keelduvad piima joomast või liha söömast, sest need on pahad pahad asjad, sest kujutletav laps on nii öelnud. Mis eesmärki see siis kannab? Inimeste õigele teele juhtimine? Kuid kas see on ka eetiline? Minu hinnangul on lapse kuvandi kasutamine sellistes lugudes sama ebamoraalne nagu halbades tingimustes loomade kasvatamine, mille vastu antud blogipost nii kiivalt võitles.

Miks piim on halb? Blogi vastab... Seal sees on "mäda" Loomulikult ei räägita põletilikuliste protsesside jääkainetest, sest see oleks liiga vähe ehmatav... Igatahes teatud kogus "mäda" olla lehmapiimas seaduslikult lubatud? Kus riigis? Kui palju ja milliseid ühendeid? Sellest ei räägita. Millest siis üldse räägitakse? Kust see "mäda" piima sisse saab? Blogi vastab, et see ei ole kirjas "mädana," vaid on peidetud peensuse taha nimega somaatiliste rakkude loend. Ma ei ole küll reaalteadlane, samuti ei ole ma tegev karjakasvatuses või piimatööstuses, aga tean seda, et need salapärase nime taha peidetud rakud on valgelibled ja piimanäärmetes olevad epiteelrakud, millest viimaseid tohib olla tõesti 1-2% terve lehma puhul. Haiged lehmad üldjuhul eraldatakse karjast.

Aga kus on sisuline arutelu piima kahjulikkusest? Või sellest kuidas see inimorganismile mõjub? See on pehmelt öeldes puudulik. Rõhutakse emotsioonidele ja räägitakse vähe sisust. Üks asi, mille üle tõsiselt mõelda tasub on näiteks nn. kaltsiumi paradoks, kus piimas sisalduvad loomsed valgud hävitavad ära kaltsiumi mõju, aga seda seal ei kajastata.

Miks liha on halb? Blogi ütleb, sest loomi koheldakse halvasti ja kirjeldab, et liha on lihtsalt laip ja veel hulgaliselt emotsioonidest nõretavat juttu... Ning räägitakse, et liha söömine tekitab veresoonte ummistusi ja, et inimene on rohusööjaga sarnasem kui kiskjaga... Mina olen kunagi õppinud, et inimene on omnivoor ja üldiselt peaks olema omnivoor just täpselt see, kelle seedekulgla olema just seal kuskil kiskja ja rohusööja vahepeal. Igatahes TV on mulle õpetanud, et näiteks sea (omnivoor) ja inimese siseelundkond peaks olema väga sarnased. Liha ei põhjusta veresoonte ummistusi, vaid kolesterool ja kah mitte iga kolesterool, vaid teatud tüüpi kolesterool, mida leidub ka lihas.

Seega mida oli siis sellest õppida? Et keegi toitub enda hinnangul tervislikult? Mingi ema kuskil arvab, et ilgelt "nunnukas" on enda lapse nimel blogi pidada? Ning ka seda, et ema süda tunneb, mis on õige ja mis vale... No milleks meile teadus? Paneme kõik ema südame järgi tööle, sest ema süda on eksimatu... Kui mõni neurootiline ema antud blogi loeb ja innustust saab, siis kahmaku aga kähku lapsel piimaklaas käest ja visaku külmikust munad minema... Sest kui ühe ema süda nii tunneb ja see on õige, siis peab see ju universaalselt õige olema?

Jutt siis sellest blogist: http://princessbreakingdishes.blogspot.com/2012/05/ara-tee-teistele-seda-mida-sa-ei-taha.html

meedia kui mädanenud õun

Eile läksime KK-ga vaidlema, traditsiooniliselt tema erialale küsis tema miks ja mina oma erialale kohaselt piirdusin olemasoleva olukorra kirjeldusega. Seega oli suures plaanis vaidlus mõttetu, aga see ei takistanud meil vaidlemast, sest no... vaidlusest sünnib tõde... või vaikus...

Teatud mõttes oli see vaidlus mikro vs makro, indiviid vs kollektiiv, ent samas ka puht eetiline ja moraalne küsimus.

No igatahes oli saates pealtnägija (saade, mida ükski normaalne inimene enam nii kui nii regulaarselt ei vaata) mingi lugu ühest vaimse puudega mutist, kes oli ennast korterisse sulgenud ja keeldus maailmaga suhtlemast, mis isenesest ei ole kuritegu, kuid probleemiks oli see, et ta ei tahtnud maksta oma arveid, lugu oli ülesse ehitatud nagu üks korralik detektiivi sari... Kõigepealt kuulati üle tunnistajad, kes rääkisid probleemist, siis läks asi institutsioonidesse ja järjest ilmnes uusi fakte, kuni lõpuks rullus lahti šokeeriv lugu, kus kõik osapooled olid teatud mõttes kannatajad ja pall liikus institutsioonist instutisooni, ilma, et mingit lahendust saabuks.

KK-le ei meeldinud kajastus. Kuigi ka mina ei olnud päris kõigega nõus, näiteks sellega, et mingi naabrimutt kangutas lahti võõra postkasti, et selle sisu televaatajale näidata ja siis kommentaarid sinna juurde, mis meenutasid hoopis teist saadet, kus Võsa teeb inimese kodus külmiku julmalt lahti ja kommenteerib, et piim on läinud halvaks. Leian, et sellist saadet on siiski vaja, see juhib tähelepanu ühiskonna valupunktidele... Nojah... eetika ja moraal ning muud väärtused, mis tänapäeval on rohkem sõnad kui teod... neid jäi muidugi selle konseptsiooni puhul vajaka, aga saade peab müüma... meedia on neile, kes seda jälgivad, kui auditoorium nõuab emotsiooni ja põnevust, siis ta peab seda saama, sa ei hakka ju karnivoorile lehtsalatit sisse söötma, sest see on vähem rasvane.

Termin greater good toimib siin kaheterana mõõgana. Küsimus on see, et kui keskmine televaataja tahab just sellist konseptsiooni kas siis peab teda õpetama tahtma midagi muud või pakkuma talle just seda, mida ta ihaldab? Kui korteriühistu on läbinisti hädas, kui kollektiivselt kannatatakse ühe ebastabiilse inimese pärast? Kas siis on õigus kakkuda lahti tema postkast ja pildistada inimesi, kes talle süüa toovad ning neid televiisoris näidata, ilma, et isegi proovitaks nendega kontakti astuda... lihtsalt nenditakse kellegi arusaamale toetudes, et nad ei ole kontaktsed? Seega küsimusi on ja KK põhiargument (mis on esile tulnud mitmes vaidluses), et midagi ei tehta reaalselt ning pidevalt proovitakse vastutust teiste õlgadele lükata, peab kah paika... Samas on hirm meedia ees nii mõnegi masinavärgi rattad korralikult ära õlitanud ning see on tööle läinud, kuigi alguses on tundunud asi lootusetu. Samas jääb alati kaks põhiküsimust. Kuidas midagi teha ja miks teha.

Sellest ka küsimus kas meedia on ühikonna valvekoer või psühholoogialabori testrott, kes järjepidevalt nuppu vajutab, et uus kogus joovastavat ainet oma organismi saada. Mulle tundub üha enam, et viimane... skandaal on meedia nupp, sest see müüb ja sarnaselt narkar rotile ta üha vajutab seda nuppu... teda ei huvita tagajärjed, teda huvitavad hüved, teda ei huvita lahendused, teda huvitavad probleemid...

No mis puudutab ideed Pealtnägija vs Võsa, siis nende puhul võiks kasutada võrdlust Dagö vs Meie mees... Mõlemad teevad mingit asja, aga üks proovib olla kultuursem ja selle kuulajad, arvavd, et nad on selle tõttu kultuursed... üks rõhub sügavusele ja teine ehedusele ja maa lähedusele, aga mõlema jaoks on oluline isiklik hüve, mitte looming. Nii on nagu Võsa lööb jalaga ukse lahti ja nõuab õigust ja õiglust, viitab Kärmas (kes on hästi selgeks õppinud Kersna kehakeele) probleemidele... Tõstes ülesse ühe käe, kui ta viitab probleemile (piltlikult hoiab ta seda oma käes) ja saate lõpus asetab käed leinas kokku näidates, et ta on tõsises mures ühiskonna tuleviku pärast. Parafraseerides analoogsete saadete lõpulauseid: "Kas need mehed müüvad kaastunnet ja õiglustunnet või pulbitseb neil see sees reaalselt, jäägu vaataja otsustada."

Mõtted, mis ei oma praktilist väärtust...

Hommikul ütles KK mulle midagi, mida üks tuntud sotsiaalteadlane oli talle öelnud, inimesed on oma kohustused unustanud. See on asi, mille üle on mitmed inimesed juurelnud ja seda kritiseerinud, aga kas ka konstruktiivselt? Kui me vaatame ühiskonnas ringi on meil tegelikult käimas totaalne vabaduste diskursus – me räägime vabadusest, me mõtleme vabadusest, me nõuame vabadust, me räägime sellest kuidas mõnes ühiskonnas seda pole. Me oleme iseenda usu, sõna jms. vabaduste orjad ja surume seda orjust peale kõigile. Isegi meie, kelle keeleline diskursus on käskude ja keeldude diskursus. Me ei ütle tihti ma tahan või mul on vaja, me ütleme ma pean. Võib-olla sellest tuleneb ka meie vabaduste orjus. Ma pean olema vaba. Ma pean…

Kohustused, ehk siis see osa, mis seostub hulga rohkem sõnaga „pean“  - need on kuidagi tahaplaanile jäänud. Ma ei räägi siinkohal kohustustest, mis kaasnevad tööga või mõne organisatsiooni liikmelisusega, vaid üldistest moraalsest, eetilisest ja ühiskondlikkust vastutusest.

Ma olen siin varem kah puudutanud sellist teemat nagu vangi dilemma:

 „Kaks vangi on ülekuulamisel. Kui mõlemad süüalused vaikivad, ei saa kohus kummalegi määrata maksimumkaristust ning mõlemad saavad vaid aasta karistust. Kui üks teise peale keelt kannab, langeb tema osaks miinimumkaristus, teine aga saab aga 10 aastat. Mõlema ülestunnistuse puhul ootab mõlemat vaid viis aastat. Sellistel eeldustel oleksid ratsionaalsed kahtlusalused vait, kuid lootuses aastaga pääseda, võivad nad mõlemad või üks neist teha ebaratsionaalseid valikuid.“

Võib-olla oleks juba aeg kui meie ühiskond areneks sinna, et kõik saaks aru, et hea oleks istuda kollektiivselt  aasta või viis, mitte teha kõik selleks, et ise istuda üks ja parastada teise pihta, kes istub kümme. Aeg oleks astuda välja mentaliteedist „ole loll, aga ole kaval.“