Probleem

Kujutage ette, et imetlete oma geniaalsust. Olete tootnud mingi teoreetilise raamistiku ja viskate jalad seina ja mõtlete, et kohe kui aega saate, visandate selle raami paberile ja teid saadab au ja kuulsus ja siis avastate, et keegi türapea on sama raamistiku juba välja töötanud ja teil ei jää muud üle kui tsiteerida... Tunne on väga alandav! Tekib õigustatud küsimus kas mina olengi zavi filosoof? Õllene jorss kes jaurab oma teooriat ja tunneb ilmselgelt uhkust enda üle, kuid kui ta oleks õlle joomise asemel loengus käinud, siis ta teaks, et sellise teooriaga on juba vähemalt kümme tüüpi sadu aastaid enne teda hakkama saanud ja vähemalt 20 on juba seletanud kuidas see ei tööta.

Pole hullu mu magistritöö on piltlikult öeldes jalgratas, mille mõlemad rattad on keegi leiutanud, minu asi on leiutada sinna raam. Lenksu ja pedaalid võib juba teha keegi kolmas või kui uuesti ennast geeniusena tunnen... no siis äkki suudan terve ratta valmis saada.

Üldjuhul ma veel meelt ei heida on ju üks väga geniaalne mees kunagi öelnud "Geniaalsuse ja lolluse vahe on see, et geniaalsusel on omad piirid." Ja keegi, kelle nime ma enam ei mäleta on öelnud umbes midagi sellist, et avastused sünnivad nii, et kõik teavad, et miski ei toimi, aga leidub üks loll, kes arvab, et toimib küll - umbes selline on ka minu töö temaatika. Suured teadlased on käega löönud, aga agulipoisist lollpea ikka jahmerdab.

Paradoks

Täna hommikul vestlesin ühe sõbrannaga ja siis juhtus midagi... juhtus see, et ma lõpuks suutsin selgelt formuleerida selle, mida ma varem olen hoomanud, aga millest pole päris täpselt aru saanud.

Suur osa naisi tahavad turvatunnet, kuid seda saades ei väärtusta nad seda piisavalt ja ei suuda seda oskuslikult opereerida, paku neile ebakindlust ja nad jooksevad sul järgi nagu kutsikad - paradoks.

Õnnelik on mees, kes leiab endale naise, kellel on kõik täpselt vastupidi.

Kolm kodu

Hommikul viisin KK bussile ja läksin kohta, mis oli kunagi mu kodu, ei tundnud ennast seal eriti koduselt, oli veidi võõrkeha tunne, läksin oma vormilisse koju, tunne ei jätnud mind ka siin maha, vahtisin tühja korterit... vahtisin seda veel... tunne oli umbes sama rõve, kui roheline viljadest jahvatatud mögin, mis laual vedeles... Suures masenduses otustasin kingi viksida... must läige oli hoopis ilusam kui roheline mögin - tundsin rahulolu. Must korrapära oli parem, kui roheline korrapäratus, must korrapära on alati parem, tahtsin igavesti kingi viksida... puhastada ära tolmu ja asendada selle musta läikega... lõikasin maha oma kahe nädalase habeme ja vahtisin värdjat lagunevat vahtplastist lage... viskas üle, läksin tagasi vanemate koju ja viisin emale veidi õmbulstööd, ka sealne lagi ei rahuldanud mind. Ka annelinn oli sama tühi, sama mõttetu, kuidagi hämar... kuidagi rõhuv, lasin sealt jalga... imelik on kuuluda igale poole ja mitte kuhugi...

kultuur kultuurituses

Mingi veider võlu on juua veini pudelist, kummutada kvaliteetveini nagu mats - kultuur kultuurituses. Mäss ühiskonna korralduse vastu, karlova aguli tudengi tunne, kõik see, mis hakkab käest libisema ja seljataha jääma... Ühiskond on veider koht, kui sa oled rikas ja/või haritud ning sa astud välja ühiskondlikkust normist, siis sa oled ekstentrik, kui oled vaene ja/või harimatu, siis oled lihtsalt lihtlabane mats. Võibolla on asi lihtsalt stiilis, matslus pole kunagi lihtsalt matslus... kuskil on mingi kriitiline murdepunkt, labasuse ülim määr... kui selle ületad, oled mats, kui jääd selle piiri peale oled ekstentrik.