Viimasel ajal olen palju mõelnud olukordadest, kus sõnu polegi vaja või siis need lihtsalt ei suuda hoomata kogu reaalsust, pigem need vähendavad reaalsuse mõju, kammitsevad... seavad piire... Samas on olkorrad, kus sõnadesse pandud piirid on ainukesed orientiirid mille järgi joonduda - millest hoolida, et ei valitseks kaos...
KK tuletas mulle täna meelde isiksuse jäävuse seaduse... Tegin selle ühel hommikul, kerges meeltesegaduses, võttes aluseks ühe seaduse, mis on füüsika põhialus...
"Isiksus ei teki ega kao isenesest, vaid muutub ühest olekust teise, see mille ta kaotab ratsionaalsuses, võidab ta emotsionaaluses."
Eh... kas pole tore alus emotsionaalse ebastabiilsuse legitimiseerimiseks? Ah jaa... käisin eile kohas nimega "Nälg..." aguliromantik minus hõiskas... see meenutas mulle korterit kesk tänavas... ainult hispaanlasi oli rohkem... mõtlesin, et lähen sinna veel... naljakas on otsida emotsiooni kohast... kus sa pead selle eest maksma ja sa ei saa tunda ennast tõeliselt vabalt, kui sul oli kunagi selline koht tasuta käes (välja arvatud korteriga seotud kulud) koos kõigi vabadustega... Elu ja selle imelikud keerdkäigud nahhui!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
sa oled ikka nii diip, et valus hakkab (kommenteerin ainult selle pärast, et sind pole kodus, jobu) :D
ReplyDelete