Meeste kodu

Käsin teatris. Kuna piletid said ostetud ammu ja vahepeal tungis reaalne elu uksest ja aknast sisse, siis olin õigupoolest ära unustanud, mida ma täpselt vaatama lähen. Autos lasin naistel oma mälu värskendada – nii siis krusavennad koos laval, põhiteema peal ülesse ehitatud impro. Ago Anderson, Riho Kütsar, Mait Malmsten, Indrek Sammul –selge. Kuskilt ajusopist hakkasid ülesse kerkima etendust puudutavad infokillud. Surusin need alla ja keskendusin pimenevale maanteele.

KK käis hiljuti koolitusel, mille üheks teemaks oli see, et inimestel on liiga palju infot peas, mis mõjutab nende kognitiivseid protsesse, mis omakorda rikub ära vahetu kogemuse. Asi millega ma 100% nõus ei ole. Mis oleks Meister ja Margarita lugemine ilma taustteadmisteta? Lihtsalt üks hunnik ilusti ritta pandud sõnu, mis moodustavad omapärase sürreaalsuse. See oleks kahtlemata iseseisvalt nauditav, kuid teadmised taustsüsteemist panevad selle raamatu tõeliselt elama. Teine aspekt on muidugi valede eelduste teke, sidistamine, ülemäärane lihtsustamine, asjade raamidesse paigutamine, eelarvamuste kujundamine jne. See oli ilmselt see tuum millele keskendus koolitus.

Igatahes, mis puudutab kultuuri, siis mulle meeldib olla teadlik tarbija… Meeldib teada, kes on kultuuriteose autorid ja millest teos räägib. Tundmatus kohas pea ees vette hüppamisel on kaks võimalust, kas tekib suurepärane kogemus või lööd oma pea vastu põhja lõhki. Mulle lõhkine pea ei meeldi, seetõttu olen vähendanud tundmatus kohas vette hüppamiste arvu. Mõnikord teen ma testi, nimetagem seda tinglikult oliivi testiks (aegajalt söön mõne oliivi, kuigi ma ei armasta oliive). Ehk teatud mõttes on tegemist kognitiivse dissonantsi testiga. Lihtsalt kontrolliks, et mõtlemine ja hoiakud ning käitumine kokku läheks. Kultuuri valdkonnas toimib see tavaliselt nii, et vaatan mõne Ben Stilleri filmi ja taasveendun, et tegemist on saastaga.

Pöördun nüüd tagasi sinna, kuhu jutu alguses jäin – pimenev maantee… mööduvad puud põõsad ja majad ning valgustatud tuulegeneraator (kas valgustus töötab generaatori poolt toodetud energial? Kui palju toodetud energiast kulub valgustusele?) Palju analüüse, et mitte tegeleda ees ootava lavastusega – puhta kogemuse eksperiment.

 

SPOILERID

 

Kui tuulegeneraator poleks mu meeli köitnud siis… Hmm… meeste kodu, selge mingi meeste seltskond… hmm… sõpruskond järelikult stereotüübid… Nii neli meest sõpruskonnas… 1.joodik, luuser, tuhvlialune – Ago Anderson 2. Jalaga perse naljavend, kõrge enesehinnanguga jorss, rullnokk – Mait Malmsten 3. Neurootiline tüüp, tundeline tüüp… Kütsar või Sammul 4. “Tegija” vend Kütsar või Sammul. Siis oleks veel meenunud poster ja persses… Eelarvamus loodud?

Kõigepealt peab mainima, et stereotüübid töötavad, klišeed töötavad ja need võivad olla vägagi nauditavad. Nende kokkumäng ja paigutus peab olema täpne… Peab moodustama tugev tervik. See töötas… kõik töötas, isegi näitlejate vahepealne kokku jooksmine ja naerupursked enda naljade üle moodustasid mingi lummava terviku. Nagu peaks pohmaka hommikut koos heade sõpradega.

 

Kelle sõpruskonnas poleks mõnda meest, kes on tuhvlialuse tiitli omanik, keegi kellele on pidevalt mingid skeemid käsil ja kes on kõigile võlgu, mõnda neurootilist tüüpi, kedagi kes pajatab uhkelt oma seiklusi vastassugupoolega või propageerib juhuslike “rahmakaid?” Veelgi enam, leian, et me kõik ise sisaldame neid tüüpe mingil määral erinevatel eluetappidel või erinevates seltskondades. See fantastiline nelik peab lihtsalt eksisteerima. Juba Alexandre Dumas kirjeldas sellise neliku eksistentsi, küll kergelt romantismi kalduvalt ja tugevalt ilustades… Noh võibolla sealt saigi alguse kollektiivne eeldus, millele tuginedes me alati selliseid tüüpe otsime.

Millest siis näidend koosneb? Kõigepealt saab nalja… jah kõvasti saab… Teisalt võib vaadata seda kui ühe omapärase sõpruse kujunemise lugu. Hingematvat armastuslugu või haiglast sõltuvussuhet. (Kustkohast see piir siit täpselt jooksebki?) Samas on see lugu enesepetust ja selle kalduvusest kollektiivsusele. Kus mees kinnitab tulihingeliselt endale ja teistele, et ta on tegija, kuigi sisimas tunneb ta ennast luuserina- see kas ta ka objektiivselt vaadatuna luuser on, polegi määrav.

See on lugu meeste üksteise lohutamisest stiilis “palju kalu on veel meres” Kus lohutaja teab, et sealt merest õiget kala püüda polegi nii lihtne ja lohutatav ei suuda ikka peast visata kala, kes just minema lipsas. Vaatamata sellele hakkab kollektiivselt kergem. Kui mitte kohe, siis vähemalt paari õlle pärast.

Eelkõige on see lugu sellest, erinevate loodud kuvandite taga on kuskil peidus reaalsed mehed, kes vajavad tunnustust mõistmist ja armastust, kuid ei saa ega oska seda otse ja üheselt mõistetavalt küsida, sest nii ei ole kombeks.