Ärkasin vara... liiga vara, sest rohkem aega mul polnud. Praadisin kartuleid, sest midagi muud mul praadida polnud, kasutasin selleks võid sest ka õli mul polnud...
Läksin riiki millest te ilmselt kuulnud olete, riik kus kodakondsuse tunnuseks on kuus varvast, riik kus õlu on kõige alus,* riik kus naisterahvaste kürtösed,* pidavat asetsema risti - Läti mu arm.
Panen kirja mõned enim meeli põletanud hetked, hetked mis sisaldasid, midagi sügavamat, kui lihtsalt tühipaljas jätkuv eksistents...
Teekond mööda kõrvalteid, hüljatuse tunne, kilomeetrite pikkused lõigud ilma autodeta, kuumaastik, mida mõningate mööndustega võib teeks pidada... Lõputud alleed... Higised peopesad hoidmas rooli... Mitte seetõttu, et oli hirmus palav, mitte ka seetõttu, et juhtida oleks raske... See oli lihtsalt hirm, kõike valdav ja meeli ergastav hirm... Hirm, et raputav tee tekitab iseenesliku seemnepurske...
Käisin lossis, olin juba valmis piletit ostma, kui järsku tabas mind mingi paanika hoog, vaatasin kuidas turistid tunglesid kassa ümber, näod täis kiima kunsti järele, sõid silmadega kõike, mida vähegi sai, pildistasid võlvkaares olevaid pragusid - mõtlesin, et ei taha olla selline... Läksin hoopis söögikohta, võtsin kohvi ja kobisin parklasse teisi ootama. Busse ja juhte oli nagu murdu, saavutasin ühega tugeva silmside, vaatasime üksteise numbreid ja nägusid, pikalt... sõnatu kommunikatsioon... tuvastasime midagi... mingi aja pärast kobisime mõlemad oma bussidesse ja lasime istmed lebosse - tüüpilised eestlased, mõtlesin mina... Karuperses olles ei saa kah sõnu suust, mõlemad tunnistavad lihtsalt tummalt fakti... oh näe satusime ühel ajal karupersest läbi käima...
Kuradi haiged, oma keelega, rahvusvahelised keeled ei eksisteeri, isegi burgerid on ära tõlgitud, silla maksu lipikust ei saa aru, mille eest sa maksad ja mida kuradit need numbrid sümboliseerivad... Aga rand oli ilus... kilomeetrite viisi liivaranda, nii kaugele kui silm ulatus... linn ise nii autosid täis, et ei mahtunud sõitma, tundus nagu terve läti oleks sinna kogunenud.
Teel tagasi jälitasin ühte eesti numbriga autot ja mõtlesime, et see võiks Tartusse välja sõita, saaks pikima jälituse kirja - ei läinud õnneks.
Koju saabudes avastasin peo, inimesed olid välja liikumas, võtsin kah ideest kinni, kuid algne seltskond järjest hõrenes, juba enne kui üldse kuhugi mindud sai... lõputud tagasilöögid tabasid nagu vasar alasit - lõpuks lõpetas väiksem osa seltskonnast noti katusel, märjal külmal katusel... hommikupäikese esimesed kiired plekilt peegeldumas.
*Alus - õlu läti keeles
*Kürtös - Ungari päritolu saiatoode või släng tähistamaks naise suguelundit
Teekond: Tartu-Valga-Valka-Smiltene-Sigulda-Kegums-Bauska-Rundala-Jelgava-Jurmala-Riia-Valmiera-Valka-Valga-Tartu. (764km)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment