Sport

Hakkasin mõtlema, miks mõni meelelahutus on minu poolt aksepteeritav ja mõni mitte... varsti hakkab olümpia, asi mis mind isiklikult üpris külmaks jätab... Aga ma aktsepteerin seda täielikult kui mõni inimene selle tõttu ennast helesinsisesse kõike hõlmavasse ja kõike lubavasse ekraani matab... Mis on siis selle põhjus? Miks on sport aksepteeritavam kui mingi muu asi, mis selle sama ekraani pealt meieni jõuab? Jõudsin järeldusele... sport... on lihtsalt ehe... see on selle võlu. Suures plaanis puudub seal võltsdraama, võit on võit ja kaotus on kaotus see on juba piisav... puudub kunstlik üledramatiseering... mingi pinge tekitamine, emotsioonide üle mängimine... Kuigi tihti proovivad kommentaatorid seda draamat luua ja võimendada jääb suurem osa siiski ehedaks, mis on ainulaadne tänapäevases manipuleerivas televisioonis. Pilt sellest kuidas keegi mokk töllakil finišit ületab sisaldab rohkem ehedat emotsiooni kui tuhat muud pseudodraamat või pseudonaeratusi täis pilti.

Kuidas teha teooria poole tunniga

V: "Mis teha, elu on selline. Kained mehed ja purjus naised ongi ainult ära kasutamiseks."

Ma pole loodud ühistranspordiks... või on asi lihtsalt kohanemises, talvel juba töötas minu jaoks see värk, nüüd üle mitme kuu sõites oli jälle kõik nii tüütu, vastik... Buss sõitis nii, et vanatädisi lendas... lendlesid nagu lehed sügistuules... Mõtlesin, et A ei peagi vanurite pesemise trumlit leiutama, linnaliinibuss vett täis ja hunnik vanureid sisse ning Tartu linna liiklusesse... Keskmiselt määrdunud vanur sõidab annelinnast kesklinnani, räpasem sõidab maarjamõisani välja ja ongi puhas ühiskonna poolt heaks kiidetud vanur valmis meisterdatud. Lisaks taasleidsin unustatud indiviidi - jõmmvanuri... See kes bussis trügib nii, et teised jalge all ja kui mõni tädike talle bussis pidurdades või kiirendades otsa lendab, siis tuleb selline nägu pähe, et kohe sõidab rusikaga kümmpi... Kujutasin juba ette, kuidas suur jõmm vanatädi hõblukese prillidega tädi bussis läbi nüpeldab... Korraks võttis muigele, aga siis hakkas kurb... väga kurb. Hakkasin mõtlema sellest, et inimest saab kasvatada kuni kolmanda eluaastani, aga ometi on tal suurepärane võime kibestuda läbi terve elu... Seega ei mingeid pöördvõrdelisi seoseid ükskord jõmm, alati jõmm... vanus on lihtsalt süvendav faktor... Või on asi ikka tsüklites... noorelt on jõmmi tsükkel, siis on nö. tasakaalustatud periood ning siis jõmmiks tagasi? Erik H. Erikson väidab, et inimese viimase nelja arenguetapi viljadeks on truudus, hoolitsus, armastus ja tarkus. Kuid miks on seda siis nii vähe näha? Võibolla on asi selles, et see oli Eriksoni hipiunelm, aga võibolla hoopis selles, et inimesed on mõne oma arenguetapi persse keeranud... Arvestades minu sügavat kalduvust olla aegajalt rahulolematu türapea... no mul tekkis hirm, äkki olen ise kah kuskil apsaka teinud, sest kui sa oled oma arengu persse keeranud siis on tulemuseks kohanemisraskused ja/või õelus...

1. 0-18 kuud usaldus või usaldamatus (tehtud positiivselt)

2. 18 kuud - 3. autonoomia või kahtlemine ja häbi (tehtud positiivselt)

3. 3-5 a. initsiatiiv või süü (tehtud positiivselt)

4. 6-12 a. edukus või alaväärsus (tehtud positiivselt)

5. 12-18 a. identsus või rolliähmasus (tehtud positiivselt)

6. 18-35 intiimsus või isolatsioon (protsess käimas)

Kõik peaks nagu korras olema või siis on asi just selles protsessis, samas kirjeldavad psühhonalüütikud tihti igat etappi kriisina... alati tuleb lahendada mingi kriis... ei saa kunagi lihtsalt jalad seinal vedeleda... Samas on hilisemad arengueksperdid öelnud, et kõik etapid on kestev protsess... Piltlikult öeldes olen ma läbi jooksnud 5 maratoni, mida tuleb siiski edasi joosta, kuigi sa oled juba võitnud, sest kurat nii kui sa seisma jääd... no sa lihtsalt kaotad... Arvestades minu omadust teha ühte asja erilise pühendumusega ja kaotada teised eesmärgid silmist siis... no türa! Intiimsusega kaasneb rolli ähmasus, alaväärsus, süü, kahtlemine ja häbi ning usaldamatus... Nüüd laiendame selle tervele ühiskonnale ja... Nii lihtne ongi seletada püsisuhtes ette tulevaid probleeme... puht matemaatiline... ma ei saa aru miks on sellel teemal nii palju kirjutatud kui mingi suvaline jorss võtab mingi tüübi teooria ja seletab seda modiftseerides ära kogu maailma valu.... lihtsalt ühe lõuna kohvi kõrvale...