Piiridest ja piiritusest, ehk probleem sellest kas viin jääb pudelisse või valatakse välja

Sain teada, et kui ma olen oma seltskonnas, siis mul pole piire ja mu lubadused kaotavad väärtust... Nõustun sellega osaliselt. Aga mis asi see sõprus ongi muud kui piiritus nii otseses kui kaudses mõttes... Koht kus sa saad öelda oma sõbrale, et ta on jõldak, kui ta käitub halvasti, koht kus sa saad ise käituda nagu jõldak ja keegi tuletab sulle meelde, et sa oled jõldak või tolereerib seda ausalt, mitte viisakusest vaid sellepärast, et sina tolereerid teda siis kui tema on jõldak... Luksust sellisele vabadusele pole igal pool. Mõnes muus seltskonnas kellegi nägu idiotismi eest täis sõimata? Võib juhtuda, et terve seltskond vahib sind sellise näoga nagu sa oleks just 7 imearmast väikest kassipoega vastu seina sodiks visanud... On olnud olukordi, kus inimesed pole minuga suhelnud mu terava keele tõttu kuude viisi... Aga miks ma peaksin seda pidevalt talitsema? Olema viisakas seal, kus ma seda olla ei taha? Võtma sõna sõna võtmise pärast? Rääkima mingit tühja juttu selleks, et ei tekiks "piinliku vaikust" Mis asi see üldse on? minu jaoks ei eksisteeri piinliku vaikust, on lihtsalt vaikus... kui inimesed on kõik ära öelnud või neil nii kui nii teineteisele midagi öelda pole... Teatud mõttes on hoopis häiriv see piinlik pingutamine ja silmakirjalikkus, mis sellega kaasneb... Tõesti ka nendes selstkondades olukord paraneb, kui sinna suuremalt oma aega investeerida... kui inimesed üksteist paremini tundma õpivad... või kui ohtralt sotsiaalse sidususe määrdeainet kasutatakse... Aga mulle ei meeldi pungestamine, mulle ei meeldi mulje jätmine ja selle nimel pingutamine... Mul ei ole vaja, et kõik minust hästi arvaksid... inimsuhetes pole oluline kvantiteet, vaid kvaliteet... No suures plaanis saan ma aru, et paarissuhtes on hea kui on olemas teise osapoole seltskonna heakskiit, aga minu puhul ei toimu suhtlusringi laienemine nii kiirelt... nii üleöö... olen pigem tugevate sidemete kui nõrkade sidemete mees ja see nõuab aega ja rohkem silmast silma investeeringut, mitte peolauas üldise mula keskel vatramist... Meeste puhul üldse taandub see pigem ühistegevusele isegi siis kui see on suitsetamine või joomine, sest need tegevused on kõige lihtsamini realiseeritavad ja võtavad kõige vähem pingutust. 

Ja siis see joomine... minu seltskond joob... joob nii palju, et see ei mõju ilmselt hästi ei selle seltskonna füüsisele, ega vaimsusele... ja ka mina joon selles seltskonnas... sest ma tunnen ennast turvaliselt... tean et mu terav keel andestatakse... tean, et nägelused ei päädi kellegi peksmise või pussitamisega ja kui ma isegi parasjagu ei joo siis keegi ei mõista mind selle pärast hukka, karjutakse küll, et ma olen homo, aga seda ei mõelda tõsiselt (ma vähemalt loodan)... Aga siit ka küsimus miks ma ei joo kuskil mujal? Sest siis ma oleks välja kujunenud alkohoolik. Ma olen nn. paindlik tarbija... kõigun skaalas... vastan iga seltskonna tarbimisharjumustele, seetõttu tuleb mulle ettepanekuid õlut luristada või viina kummutada ohtralt... liigagi ohtralt... Suurele osale nendest vastan ma eitavalt... Sest ma soovin, et minu elus oleks midagi enamat kui lihtsalt üks kuradi tarbimine...  Ma ei taha, et minust kujuneks see  "lahe mees" Kõik ilmselt teavad neid mehi kuskil baaris, kelle harjumused on sellised nagu nad oleks kakskümmend, aga kelle vanus tegelikult on pigem nelikümmend... seetõttu ma aerutan selles sotsiaalses alkoholi meres mõõdukalt või vähemalt proovin seda teha...

Võibolla ongi minu seltskond üks kamp, kes koosneb inimestest, kelle kohta võiks kasutada terminit high-functioning alcoholic - inimesed kes kasutavad alkoholi kui stressi ravimit. Võibolla on siin ka mingi teatud kultuuriline mõju, suur osa mu seltskonnast on sõjaväelased, kes lausa peavadki jooma, sest kujutlus sõjaväelasest ongi selline... teine osa on kunstnikud või muidu hipid, kelle elustiiliga see samuti kattub... lisaks veel piinatud geeniuse sündroomi all kannatajad ja ühiskonna pärast muret tundvad indiviidid... Seega tuleb suhtumine joomine on ok, sest see on osa minu kultuurilisest identiteedist... Isegi armastan ennast aegajalt samastada küünikuks muutunud idealistiga ja minu laiendatud tutvsuringkond on selliseid mehi täis... Keskealised joodikintellektuaalid... elus pettunud aatemehed, kes on nii hõivatud südame valuga maailmapärast, et ei märka valutada südant enda pärast... aga võibolla ongi lihtsam valutada südant abstraktsete asjade pärast, kui asjade pärast, mida on võimalik käega katsuda.

Emajõgi ja muud juhtumised... ehk kuidas maarotid paati said

Pikalt planeeritud planeerimatu retk sai alguse sellest kohast, kus Võrtsjärvel tekib soov Emajõeks üle minna... Lasime paadid vette Reede õhtul, kui päike andis juba esimesi loojumise märke. Mind valdas väike kõhklus kas me kuiva randumiskoha nii hilja leiame... erinevalt teistest olin mina seda jõe osa juba korra sõitnud, küll veidi teisel aastaajal, kui veetase oli tunduvalt kõrgem. Ent teiste muretu entusiasmi vastu ei olnud mul relva, seega läksin vooluga kaasa nii otsese kui ka kaudses mõttes.

Ette aimatult ei olnudki kuiva koha leidmine nii lihtne, julgust ei lisanud ka kuivematel kohtadel pesitsevate inimeste arvamus, et alla voolu on asi veel hullem. Tuli edasi minna. Õnn naerataski meile, loodus oli isutanud keset soist kallast ühe kuivema koha, kuhu saime randuda. Ruumi oli vähe ja koht oli võrdlemisi kitsas, saime napilt kaks telki ülesse panna ning ühe alla pidime panema veidi oksi, et hommikuks mutta ei vajuks. Kordineerimine võttis kohati aega, sest eestlastel on üldjuhul komme esimesel võimalusel viina võtta... endalgi oli soov veidi keelt kasta, aga hoidsin seda esialgu tagasi, sest tean milliseks mu suhtumine muutub kui kärakas on meeli teravdanud või nüristanud... Oleksin ilmselt lihtsalt kuskile heina sisse kerra keeranud. Lõpuks pärast üksteisest üle karjumist saime ennast kuidagi meeskonnana mobiliseeritud. Mõned tegid metsas oksi ja teised panid telke ülesse ja üks mees tegi ülesse lõkke.

Hommikune kerge vihmasabin tegi meele üpris mõruks, ei tundunud eriti meeldivana 30 km sood läbida nii, et taevast vett juurde kallab... õnneks ilm siiski muutus... tegime kerge eine ja asusime teele... Teel olles möödusime huvitavast vaatepildist... majast millest oli alles jäänud ainult kaks ahju, vundament ja metallvoodid.

Tekkis tugev tuul, mis tahtis paati pidevalt erinevatel käänakutel kaldale puhuda, kord oli küljelt, kord eest, kord tagant... Meie paatkond otsustas teha vaenlasest sõbra, tegime H sallist endale purje siis kui tuul oli tagant ja see ka töötas, aga ka aerudega tuli kõvasti rassida, teine ja suurem paat, mille kursil hoidmine nõudis tugevamat koordineerimist leidis end aegajalt kõrkjatest. Ühes peatuspunktis selgus, et sealne põhi koordinaator oli üpriski kettas. Vaatamata kõigele tegime me suhteliselt hea aja, jõudsime õhtul juba tartule nii lähedale, et jala oleks olnud ainult 6 km minna, paadiga muidugi tunduvalt rohkem.

Ka järgmine hommik algas samuti vihmasabinaga, kuid ka see vaibus. Otsustasime, et võtame sellel päeval rahulikult ja laseme voolul ennast kanda, paraku ei saanud väga rahulikult tsillida, sest vool ja tuul tahtsid meid jälle kaldasse kinni kanda ja jõel muutus laevaliiklus üha tihedamaks. Kuna mul polnud aimugi, mis kategooria veesõidukiga on tegemist ja meie madalat manööverdusvõimet arvestades tundus mõistlikum sõita ääres... kuna seltskond tahtis rahus kulgeda ja muid tegevusi harrastada ja ei tahtnud väga kuulata meie koordinaatorit, siis mul tuli suhteliselt vastu tahtmist hakata judgemental prickiks... Sest laevataval veekogul kehtivad siiski omad reeglid ja vee liiklus on samuti liiklus. Tuleb tõdeda, et judgemental prick olla on amet, mis on kõige vähem tänu väärt... nii palju sõimu selle kohta, milline munn ma olen, polnud ma ammu kuulnud... Seda kuidas ma ei oska elu nautida ja olen vanur jms... Aga purjus peaga paadist teine teise välja lükkamine või asjatu veiderdamine, mis päädib välja kukkumisega tiheda liiklusega laevateel... eriti olukorras, kus mootorsõidukid reaalselt liiguvad, ei ole elu nautimine vaid enda ja teiste elu ning tervise asjatu ohtu seadmine... No kuna kõik läks muidugi ilusti, isegi olukord kus kaks mootorsõidukit teineteisest möödusid ja meil kaks meest üle parda oli, siis jätavad mu manitsused ilmselt minust mõttetu jobu mulje... aga parem olla mõttetu jobu elus ja tervete sõpradega kui sõukruvi alt läbi käinud sõpradega elunautija.


Kokkuvõtteks

Väärt reis oli, sai kõvasti nalja ja natuke draamat ning ühe eesmärgi täidetud. Läbitud 60 km jõge kummipaadil.

Müstiline pood...

Hommikul koju minnes selgus, et O vajab hädasti mürgipritsi... otsustasime minna bauhoffi. Vaatasime netist, et asi maksab mingi 8 euri ja veidi peale, kohapeal selgus, et maksab 9.65 ja kassas selgus, et maksab 10.16... põgenesime kähku... mine sa tea, äkki keevitakse veel uksest väljumisel kah euro otsa.