Viimasel ajal olen jälle mõtisklenud palju õiglusest, ei tea kas asi on selles, et valimised on tulekul ja kõik erakonnad lubavad õiglast kohtlemist või vähemalt asju, mis on õiglusega seotud, olgu see siis tausta kõrgharidus kõigile, kodaniku palk või ühiskondlike ressursside õiglane jaotus läbi astmeilse tulumaksu.
Aga võibolla on õigluse mõtted tulenevad selles, et filosoofias tegeleme momendil õigluse probleemiga.
Igatahes ei saa kuidagi õiglust oma peast välja, pesitseb ja ägiseb seal, annab koguaeg märku, et õiglusega on mu elus ja ühiskonnas probleeme. Sokratese kallistajast Platon on väitnud, et õiglus ongi see kui kõik teevad seda tööd, mida nad hästi oskavad, mina oskan hästi teha koolitööd, aga seoses pideva raha puudusega, ei saa ma seda hästi teha (või siis mitte üldse), seega on mind ikka väga ebaõiglaselt koheldud. Samas oli see mees ilmselt rohkem kontaktis ideede maailmaga, kui reaalsusega, seega anname talle andeks. Aga tõsine probleem valitseb siiski. Tudengid töötavad ja selle kaudu venivad nende õpingud või katkevad sootuks. Tegemist on ju tohutu ressursi raiskamisena, pooliku haridusega inimesed ei moodusta piisavalt tugevat inimkapitali baasi, samas on nende harimiseks teinud riik siiski kulutusi.
Mõtlen palju loosungist "õpilase töö on õppida!" ja teistest analoogidest. Mõtlen palju sellest kuidas riik üliõpilasele räigelt taha keerab, kuidas valimistel lubatakse igasugusied hüvesid ja reaalis jääb neid järjest vähemaks. Kuidas räägitakse Eesti madalast hariduse kvaliteedist, samas ei anta sinna ei otseseid ega kaudseid ressursse juurde. Piltlikult öeldes on see midagi sellist nagu keegi ütleks külamehele ehita rakett, sul on käed olemas, mees ehitabki põlve otsas raketi ja selgub, et rakett ei suutnud atmosfäärist väljuda. Öeldakse, sitta tööd tegid külamees.
No comments:
Post a Comment