veider jaan

T: "Lepime nüüd kohe kokku, et jonny naisi enam ei nussi! Anna õlut!"
J: Käi persse! Kui minu naisi enam ei nussi, siis minu õlut kah ei joo!"

Töötasin nagu hull, kuni kell sai 22:30, siis osalesin mingis orgunnimises, kus oli palju otsustusvõimetuid inimesi, lõpuks võtsin sõbraga otsuse vastu, et poogen lähme lihtsalt kahekeisti minema...

No igatahes peale pidu tegime keskis väikse afteka, kust pidin lahkuma, sest üks mu sõbranna oli hädas... Ehk siis lahkusin nii, et viin jäi lahti korkimata. No kohale jõudes selgus, et sõbranna oli vahepeal ümber mõelnud ja tahab ikka sinna jääda... Ütlesin seepeale, et olgu, aga ära palun enam minuga nii tee, mille peale ta solvus ja sõimles ning ütles, et joogu ma siis oma viina, kui see nii tähtis on. No igatahes sõneluse käigus ütlesin talle paar ausat ja mitte kõige meeldivamat sõna.

Keski tagasi minnes avastasin, et suurem osa sõpru olid ära läinud, jäänud oli ainult mees kelle ma korteri heakorra eest vastutajaks olin määranud. Tuleb tunnistada, et olin teinud hea valiku, sest kõik oli kontrolli all, välja arvatud see naine kelle me olime peolt kaasa sebinud. Tsikk oli täiesti audis ja peksis segast ning ei tahtnud eriti koju minna, vaid nuias väga otsesid viheid tehes, minult seksuaalvahekorda. Küll lükkas mind ühte magamistuppa küll teise ja küsis mis ma talle pakun. Pakkusin talle küüti koju, mis talle eriti ei sobinud.

No igatahes arvestades seda, et minu alkoholi sisaldus veres oli 0... siis ei tundunud purupurjus ja lämisev tsikk, kelle lõual olid kerged söögi jäänused ja kelle hinegõhust võis purju jääda, kuigi apetiitne. Siinkohal peaks ilmselt ka ära mainima asjaolu, et mõne naise puhul oleks vaatamata jubedale olukorrale võibolla ka erandi teinud, aga antud eksemplaar ei olnud kindlasti üks neist naistest.

No vähemalt sain tast lahti, sest õnneks tuli talle sõbranna järele ja viis minema. Peale seda tegime sõbraga väikse õhtu kokkuvõtte.... ja noh nüüd 6:27 on mul tunne, et aeg oleks magama minna.

Vanakooli korteriläbu ja muud mõtted

krt1: "Sitapaberid on kõik laiali... Ise tulite siia elama. Häbi pole või?"
V: "Palun väga vabandust selle eest, et ma siia elama tulin!"

No nii... Nii jubedat korteriläbu pole mu silmad vist juba aastaid näinud, rahvast nagu murdu, müranivoo tohutu ja joobeaste veel hullem. Üksikasjalikku kirjeldust siinkohal jagama ei hakka, sest siis kirjutaks hommikuni. Võin ainult mainida, et trall kestis kokku üle 14h. ja ei olnud läbinisti lokaalne üritus.

Tahaks öelda, et kogu see lausjoomine ravis mu stressi, paraku see nii ei läinud, veidi pakkus see leevendust argiprobleemidest, kuid samas tekitas neid ka juurde.

Käisin täna õe lõpetamisel... Jällegi üks tüütu kogemus, ma ei saa aru sellest üritusest, pole kunagi päris täpselt adunud, millega on tegemist. Palju rahvast ühes umbses ruumis, kus erinevad lõhnaained, roosid ja higi moodustavad unustamatu lõhnabuketi. Kõige kurioossem kogu selle ürituse juures oli see, et akna lingid olid eemaldatud. Igatahes oli päris veider külastada seda maja, kust ka minu haridustee kunagi alguse sai... Selline imelik ja nostalgiahõnguline kogemus oli, viskasin õele ühe lille kallistasin teda ja tegin õe soovi teoks, sai endale pildi lõpetamisest, kus mõlemad vennad pildil... Loodan, et väsimus, tüdimus ja stress väga tugevalt mu näol ei peegeldunud...

Nüüd igatahes hakkab pihta mu maania faas, tööd on kuhjunud mu lauale ja postkasti.

Kohvi sigaretid ja rokkballaadid

L: "Kurb kuulda! Mis siis edasi peale hakkad?"
V: "Sa vaatad tõelisest probleemist mööda. Ma kaotan suurepärase koka, kelle jaoks söögitegemine on tarbekunst!"
L: "Hehehe! Armastus käib kõhu kaudu või?"
V: "Eh! Jobu!"

Mõnikord ei olegi ilusaks hommikuks rohkemat vaja kui tassi auravat purukohvi ja suitsevat sigaretti ning nõmedaid 80-ndate rokkballaade.

Taasavastasin just, et inimesed ei mõista mu suhteliselt haiget huumorimeelt, kui nad ei ole minuga pikka aega suhelnud.

Seekord tsitaatideta

Sõitsin eile automaatselt keski, siis avastasin, et seal pole midagi teha, pidasin väikse vestluse V-ga (kes ei ole mina) ja suundusin pere juurde, kellega ma eriti suhelda ei viitsinud, vaatasin arvutist tobedaid filme ja kuulasin palju soad-i.

Muusika maratoni lõpus kuulasin muusikat filmist Eternal Sunshine of the Spotless Mind... Siis avastasin selle video http://http//www.youtube.com/watch?v=KXKr46waCJw&feature=related

Nojah mingi päiksetõusul jalutasin kodu poole ja tundsin puudust sellest inimesest kellega me tavaliselt antud kellaaeg koju jalutame. Jopet nagisse riputades avastasin kui krdi tühjaks see jäänud on, ainukesed asjad mis seal rippusid olid A rõvesinine tuulepluus ja minu päevi näinud hall sall.

7:45 helises telefon ja olude sunnil pidin töölt läbi tulema, vihastusin sellest...

27

H: "Vello sa oled 27!"

Ja mida krt see siis tähendab? Et kui oled 27 siis ulatab keegi sulle automaatselt fucking roadmapi? Sul tuleb koha mingi eriline selgusmoment ja peale seda tead millised on õiged valikud ning tead kuhu need valikud viivad? Ei tea sa midagi... Mida vanemaks inimene saab, seda kaaluvamaks ta muutub, seda vähem riskialdis ta on - seda "mugavam." Kui sa oled olude sunnil olnud pool oma elust inimkalkulaator, koguaeg pidanud tegema valikuid, mis tegelikult peaks olema kellegi teise teha. Siis võibolla võiks mõni hetk endale ikka mõttepausi lubada... Olgu see paus on veidi pikale veninud, ilmselt pean ma oma eesmärgid jälle käsile võtma ja nende poole püüdlemist jätkama.

Aga igatahes on nüüd paar ilusat kuud minu elus läbi saanud, veedan nüüd veel kuu lõpuni aega tühjas korteris, mis on interjööri poolest flea motel. Mis saab täpselt edasi? Ei tea.

Rahvusvaheline autopäev?

Vi: "Hehe! Vaatan, et sul hakkab ülevaatus läbi saama."
Ve: "Ma tean seda ise kah!"
Vi: "Mis teed siis? Lähed mustalt ülevaatusele?"
Ve: "Ei, pesen enne puhtaks!"

Imelik päev, kõik kohad on autosid täis... Tööle tulles istusin ummikus... Päeval kell kaks, müstiline. Ühtegi parkimiskohta ei olnud, ka tasulises alas ei olnud... Lõpuks parkisin ennast mingi nii kaugele, et oleks võinud juba vabalt jala tööle tulla. Filtrid unustasin kah autosse, nüüd passin siin ilma tubakatooteid nautimata.

Hommikune pooleli jäänud vestlus sünnipäevadest pani mind mõtlema, miks ma neid tihti ei salli ja eriti ei salli ma enda oma. Ilmselt ma ei salli eriti nendega kaasnevaid kohustusi. Võibolla on see seotud mingisugusete lapsepõlve traumadega võibolla ei meeldi mulle kingituste otsimine (sest see nõuab palju aega ja loovust). Võibolla on asi selles, et ma olen lugenud liiga palju Bourdieu teooriat seoses kingitustega... Mingi seletamatu vastuseis mul igatahes on. Mitte alati, aga tihti. Või on asi üldse selles, et sünnipäevad viivad mind tihti tagasi nende probleemide juurde, mida olen vältida püüdnud, inimeste juurde, kellega mul ei ole eriti midagi muud enam ühist, peale ühise mineviku. Sarnaste olukordade kordus ei tekita äratundmisrõõmu vaid pigem pettumust, et midagi pole muutunud.

Egoistlik tõbras - sõnaühend, mida olen kuulnud viimase seitsme päeva jooksul kolm korda.

Peas ainult õhk

H: "Ma tunnene ennast täpselt sama halvasti kui ma välja näen, võibolla veidi halvemini."
V: "Ehk siis sa tunned ennast üpris hästi, sest näed hea välja."
H: "Ära valeta!"
V: "Ma ei saa midagi teha, aga pohmakas naised tekitavad mul umbes sarnaseid emotsioone nagu väiksed armsad kutsikad."
H: "Kurat sa oled ikka nii veider."
V: "Võibolla on siinkohal oluline see, mis ma ise sellest naisest arvan ja tema vastu tunnen, mõni (nimed jätan siinkohal nimetamata) näeb ilmselt minu jaoks välja nagu roadkill."

Äärmiselt naljakas hommik... Peas tiirles ainult õhk, ei saanud ise kah päris täpselt aru mida ma teen ja räägin...

Hommikul proovisin olla äratuskella eest, aga ei saanud sellega piisavalt hästi hakkama, sest puudus järjekindlus, no töö oli kah muidugi vabatahtlikuse alusel... Läksin suitsetama ja märkamatult jõudsin endisesse elukohta, kus asub mu tuumikperekond.

Pidasin vestluse oma emaga, kes väitis, et ma olen arhailine ja veidi tahumatu mees, kes ei suuda korralikult oma tundeid väljendada, aga selle eest kui ma midagi ütlen, siis ei aja tühja moosijuttu vaid mõtlen seda tõsiselt. Lisaks sellele arutasime veel mitmesuguseid situatsioone, minu käitumismustreid ja positiivseid ning negatiivseid külgi.

Andsime koos emaga mulle hinnangu, mille kohaselt olen ma klassik, minusuguseid mehi enam tänapäeval ei tehta ja nende järele on vist ka nõudlus veidi vähenenud, sest ühiskond vajab üha standardsemaid ja siledamaid mudeleid. Aga õnneks on inimesi, kes hindavad ka rariteeti.

Igatahes jalutasin tagasi koju ja kaalusin uuesti äratuskella funktsiooni täitmist. Viskasin korraks mõtete kogumiseks pikali ja jäin hoopis ise kah magama.

Ärkasin selle peale kui ülemiste naabrite pesumasin tsentrifuugimist alustas....

No peas oli endiselt õhk, vestlesin H-ga, tegime omletti, õigemini minu osa jäi jälle pigem kommenteerivaks. Püüdsin ka oma jõuga aidata, kuid H hindas mu panust kesiseks ja peksis mu sibulalõikumise juurest minema.

Tööle minekut takistas mingi seletamatu jõud, kord unustasin ühe asja maha, siis teise jne. Jooksin auto ja toa vahet nagu puuga pähe saanud liikluspolitseinik.

Tulemuseks oli ikka see, et sõitsin tööle rahakoti, suitsude ja lubadeta... Otsa ümber ei riskinud keerata H. oleks ilmselt arvanud, et ma täiesti kohtlane... Seega tulin tööle, jõin kohvi ja pommisin töökaaslastelt suitse... Mingi aeg leidsin, et nüüd on piisavalt turvaline puuduvatele asjadele järgi minna...

Nüüd istun siin töölaua taga ning kahtlustan, et mu näost peegeldub jälle Rubensi efekt.

Seekord veidi tõsisemalt...

H: "Peeter Oja on alla käinud joodik!"
V: "Sellise elustiili jätkamisel oleme ka meie 10-20 aasta pärast samasugused!"

Nädalavahetus oli sündmusterohke ja tõsine go with the flow. Ma ei saaks öelda, et see mulle ei meeldinud, sai jälle palju nalja ja oli lõbus ning olin koos inimestega, kes mulle meeldivad... Seega ei oleks nagu midagi katki, ent ometi kuskilt kripeldab... miski seletamatu äng. Ja natukene kripeldab üks tõeliselt lõpetamata vestlus, mis võibolla kandis endas midagi olulist, võibolla mitte, raske on tagant järele seda hinnata.

Mind häirib, et inimesed ei suuda olla otsekohesed teatud olukordades, samuti mind häirib vahel see, kui nad seda on. Kõige rohkem häirib mind see, et ma ise olen täpselt samasugune. Hirm kedagi haavata või haavatud saada on see mis meid kõiki kõige rohkem kammitseb.


Päevane tarkustera minu 11 aastaselt väikevennalt: "Sellise täiuse otsimisega jääme me ilmselt kõik elulõpuni üksikuks"

Mina isiklikult ilmselt enam täiust ei otsi, pigem selgust!

Seda pole üldse olnud

V: "Tead mis... Tegelikult ma tahaks su naist endale."
A: "Ma sinu oma ka... Mõlemat!"

Krt jälle täpselt nii palju joonud ja nii vähe maganud, et ajukahjustus on saabunud. Õhtul peaks sünnipäevale minema, aga praegu siin, tööl olles, suudan mõelda ainult sellest kuidas ma magan...

Krt eile proovisime jalka eest põgeneda ja välja mõelda kohta kus seda ei näidata, meenus zav... Suur oli meie pettumus kui avastasime ukse pealt kirja. "Nüüd on meil ka võimalus vaadata jalgpalli" Fuck you! Tõesti noh...

Tahaks midagi hullult sügavmõttelist öelda... täpselt selline tunne on, aga aju on vist vaheaja võtnud.

Püha vesi

"Iga üks kes joob seda vett, januneb jälle, aga kas iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi mille mina talle annan, saab tema sees igavese elu voolavaks allikaks."

Johannese 4

Jalutasime H-ga läbi linna, kõikudes une ja ärkveloleku vahel, olles pohmaka purjus oleku ja kainuse vahelises interaktsioonis. Jagades tobedat naeratust... Unistasime veest ja Jumal vastas meile... Kaks kristlast andsid meile kaks pudelit vett, täpselt õiges kohas, õigel hetkel...

Elu on ilus!

Vampiiri kõrvad

M: "Täitsa perses! Jälle! Sul mingi vampire ears?"
V: "Haha!"
M: "Sina oled küll selline mees, kes peaks oma kõrvad pesemata jätma."
V: "Proovi ise sellise kuulmisega elada." Türa! Mul juba 2 aastat kõrvad pesemata. Kui ei oleks, siis kuuleks praegu kuidas K Kroonuaias emob!"
M: " Bruthal!"

Joodikukalts

V: "Mis plaanid on siis?"
A: "No jalutame siin sõpradega Vanemuise poole, läheme Tšaikovski luikede järve vaatama."
V: "No minusugusel agulipoisil küll sinna asja pole"
A: "Türa mis sa ise arvad mis plaan on? Viina joon!"

Eilne elu...
Palju lolli juttu, palju tarka juttu, õhtu lõpuks palju purjus juttu - hea päev.

Pohmaka hommikusöögid Ristiisas ruulivad endiselt ja H-d oli kah hea üle hulga aja näha... õhtul tuleb küll paraku jätkata oma alkoholisti katsumusi, aga vaatan tulevikku ootusärevalt.

Pole olemas võõraid naisi, on ainult naised kellega ma pole veel tuttavaks saanud.