Üks öö Tartu tänavatel

L: "Oled sa vaba?"
V: "Oma teada küll"
L: "Kuule sul on ju pruunid silmad!?"
V: "On."
L: "Mulle väga meeldivad pruunid silmad, palun vaata mind veel"
M: "No ma praegu ei saa ju, pean teed vaatama."
L: "Selge! Aga kohe kui sa selle tegevuse lõpetad, siis vaata mind, tahan lihtsalt su pruunidesse silmadesse uppuda. Tee seda palun."
V: "Olgu."
L: "Lubad?"
V: "Luban!"

Ma olin kaine, täiesti kaine, teiseti väsinud, täiesti tülpinud... Aga see kuidagi muutus teatud tingimuste mõjul teisejärguliseks, kaotas oma tähenduse... Mõnikord on hea veeta aega oma lapsepõlvesõpradega, mõnikord on hea lihtsalt vaadata kuidas õhtu sujub ilma plaanideta, eesmärgita ja kavatsusteta.