Interaktsiooni probleemid

Loen John Locke'i, millegipärast põletavad mu meeli samal ajale eilsed arutlused ja mõtted, kuidagi märkamatult omandab Locke'i poliitfilosoofia hoopis maisema ja subjektiivsema tähenduse. Locke kiidab inimese mõistust ja leiab, et mõistus on aluseks igasuguseks tegevuseks, veelgi enam ta seob ka tunded mõistusega. Seega ta ratsionaliseerib ära tunded - ehk teeb midagi, mida mina armastan teha. Locke tsiteerib oma mõtte esile toomiseks Hookerit:

"Samasugune loomupärane ajend on pannud inimesi mõistma, et nende kohustus on armastada teisi samapalju kui iseendid; sest nähes neid asju, mis on võrdsed, peab kõigil olema üks ja sama mõõdupuu; kui ma tõesti soovin endale head, isegi sama palju kui seda on teistel inimestel, nagu iga inimene võib endale soovida, kuidas ma saaksin kanda hoolt selle eest, et mu mingigi osa minu soovist saaks rahuldatud, kui ma ise ei kanna hoolt selle eest, et rahuldada samasugust soovi, mis on kahtlemata olemas ka teistes inimestes, kes on kõik ühe ja sama loomusega? Kui neile pakutaks midagi, mis oleks sellele soovile vastumeelne, kurvastab see paratamatult igati neid sama palju kui mind; nii et kui ma teen kellelegi kahju, siis ma pean ka ise kannatama, sest ei ole põhjust, miks teised inimesed peaksid armastama mind rohkem kui mina neid. Minu soov olla nii palju kui võimalik armastatud loomu poolest võrdsete poolt kohustab mind omama samasugust loomupärast kiindumust ka nende suhtes; tänu mitmetele reeglitele ja eeskirjadele, mida loomupärane mõistus on elu juhtimiseks andnud, tunnevad kõik inimesed seda võrdsuse suhet meie ja nende vahel, kes on nagu meie ise oleme."

Selline ratsionaliseering on kahtlemata õige, kuid jätab tähelepanu alt välja olulise probleemi, nimelt interaktsioonid. Kui inimesed ei põhjenda piisavalt oma tegevust, kui me ei mõista täielikult üksteise tegevuse motiive, siis ei ole võimalik ka teiste soovidega arvestamine. Veelgi enam probleeme valmistavad ka asjaolud kui inimesed ei ole oma soovides kindlad. Mingi hetk taotelvad nad ühte ja teine hetk kui nad on selle saavutanud, tahavad nad hoopis midagi muud. Ma ei räägi siin üldisest pikast eesmärgist, soovist olla õnnelik ja armastatud või soovist omada materjaalseid vahendeid, vaid vaheettapidest. Räägin sellest, kuidas inimesed neid väärtusi taotlevad, sellest kuidas nad ei leia piisavalt vahendeid nende eesmärkide poole püüdlemiseks, kuidas nad pidevalt otsustavad vahendite valiku ümber ja külvavad sellega teistes segadust, sest nad ei ole suutnud piisavalt hästi omavahel kommunikeeruda. Räägin sellest kuidas mõtteprotsessid on erinevad, kuidas teatud käitumisega püütakse jagada õpetust, mis ei jõua kohale, sest teine mõistab mustrit erinevalt.

Igatahes kui ma suudaksin välja töödata meetodid, mille järgi iga inimene jagaks oma mõtteid teisele arusaadavalt ja ausalt, räägiks oma eesmärkidest ja suudaks need eesmärgid endale piisavalt hästi selgeks teha ja seeläbi ka teistele, siis ma kirjutaks eneseabi Piibli ning oleks ilmselt kohe rikas ja ühiskond oleks hoopis parem koht.