Motivatsioon

A(MT): "Miks sa minust oma blogis üldse ei kirjuta?"
V: "Ma näen sind ju nii harva."

Aga su soov on mulle seaduseks... saad selle postiga koguni 2 vestlust kirja, mis sest, et sellel ei ole ülejäänud postiga absoluutselt mingit seost.

A(MT): "No ütle mulle, mis sa must arvad."
V: "Ei ütle!"
A(MT): "Miks?"
V: "Sest sa hakkaksid nutma."
A(MT): "Ei usu!"
V: "Hakkaksid küll, sest see oleks lihtsalt NII ILUS!"

Millest ma tegelikult kirjutada tahtsin oli motivatsioon... Täna süüdistati mind selles, et ma ei tee oma tööd piisavalt innukalt, ei täida oma tööülesandeid hästi ja vaatan inimesi sellise näoga, et nad jumala eest minuga suhtlema ei tuleks. Ilmselt pani jälle mõni kaastöötaja mu peale kitse isiklikust solvumisest, et ma talle tere ei öelnud või ma ei tormanud iga väikse asja peale ei tea mida tegema... See ei oleks esimene kord.

Jättes kõrvale kõikvõimalikud keerukamad motivatsiooniteooriad ja hinnates olukorda puht praktiliselt, ühe skaala järgi. Selleks on töötaja ja organisatsiooni vaheline psühholoogiline leping. Mis on oma olemuselt lihtne, üks tulp kirjeldab seda, mida pakub organisatsioon ja teine seda, mida pakub töötaja.

Töötaja panus on sellisel juhul järgmine:

• jõupingutus
• võimed
• lojaalsus
• oskused
• aeg

Autuse panus on järgmine:

• Töötasu
• Turvatunne
• Soodustused
• Karjääri võimalused
• Staatus
• Võimalus saada laiemalt tuntuks

Allikas: Alas, R. Personalijuhtimine. Tallinn: Külim, 1998.

Nüüd edasi on kõik äärmiselt lihtne, paneme need asjad omavahel võrdlusesse. Jõupingutus ja töötasu. Tuleb tunnistada, et mu töö ei nõua väga erilisi jõupingutusi, aga ma võiks neid kindlasti teha, olla aktiivsem ja teha oma tööd rohkem südamega. Aga siin võib olla juba takistuseks madal tasu. On olukordi, kus ma jätan asjad tegemata, kuna leian, et ma ei saa küll nii palju palka, et oleksin valmis selle nimel oma tervisega riskima. Varem ammutasin motivatsiooni sellest, et see oleks ühtlasi ka mu kodaniku kohus, nii on õige jne. Nüüdse postmodernistina ja pettunud kodanikuna ei motiveeri mind ka sellised asjad.

Võimed ja turvatunne. Võimed on mul kindlasti suuremad, kui minu igapäevane töö minult eeldab, seda olen ka siin blogis kroduvalt väitnud. Samas organisatsiooni poolt pakutav turvatunne on suhteliselt masendav. Pidevalt käivad jutud mu ametikoha kaotamisest. Käisid juba sellel ajal kui ma alles tööle tulin. Selline olukord ei tõsta just eriliselt mingit motivatsiooni, pigem tekitab käega löömise mentaliteeti.

lojaalsus ja soodustused. Olen olnud lojaalne oma töökohale juba päris pikka aega, selle tulemusel on mul puhkus veidi pikem ja võibolla vaadatakse mu puudustele kah kergelt läbi sõrmede. Seega see paar on enamvähem korras.

Oskused ja karjääri võimalused. Oskused ületavad tugevalt võimalused. Mul on kõrgharidus, vastav hariduslik taust, et olla ilmselt keskastme juhi kohal. Samas on kõik kõrgemad positsioonid täidetud ning kui olen kandideerinud mõnele tööle, mis on minu kompententsile rohkem vastav ning pakub mu arengule rohkem võimalusi, siis on väidetavalt üheks takistuseks olnud see, et minu postisooni on raskem täita... Mis administartiivselt võib olla isegi õige otsus, aga töötaja väärtustamise koha pealt küll täielik null.

Aeg ja staatus. See paar on kah selline kahtlane. Olen investeerinud oma aega antud organisatsioonis kokku 8 aastat. Olen saavutanud selle, et mind usaldatakse veidi rohkem, olen saanud täita oma otsese ülemuse ametikohustusi tema puhkuse ajal. Samas ei ole toimunud mingit otsest arengut mitte kuhugi.

Ja nüüd küsimus, millest krt ma peaksin motivatsiooni ammutama? Arvestame veel sinna juurde, et mu isiklike elu pole kah eriti korras ning pidev rahakriis närib... siis...

Et mitte öelda seda, mida ma tegelikult tahaks...

Rääkisin täna sõbraga sellest, et ta on kuskil peol jõuluvana, kuna mu mõtted olid tegelikult kuskil mujal ja aju ragistas hoopis teistsuguste küsimuste ja vastuste kallal, siis ma ei suutnud sellele keskenduda... Aga korraks kujutasin ennast jõuluvana rollis ja et asjale vürtsi lisada, kujutasin ennast ette perverdist jõuluvanana kuskil kus seltskond on juba vanem... Kostitaksin kingi saajaid lausetega "hohohooo... neiu seal paremal, sul on prink kann, tule istu vanale hopa hohohoo" Ja mu suust tuleks rämedat viina ja koni haisu... Tundus päris lõbus roll. Ei tea mis värk on... ei kujuta, ette kas see oleks ka teiste jaoks lõbus... Võibolla tahan ma lihtsalt traditsioonide peale urineerida ja karjuda kaartuli. Sest milline väärtus on üldse traditsioonidel? Kas traditsioonid toovad leiva lauale? Ilmselt mitte, kui just ei ole tegemist leiva küpsetamise traditsiooniga. Aga teatud mõttes ma hindan seda kaost, mis mu elus valitseb, see toob teravalt esile kontrastid, selle ajaga kui kaost ei olnud.

Käisin ja pühkisin oma vanadelt ja vähem katkistelt kingadelt tolmu... Rääkisin emaga elust enesest, täpselt ja brutaalselt ausalt, kuid detailidesse laskumata, nagu tavaliselt. Tutvustasin talle ideed hakata läbinisti ratsionaalseks meheks. Algselt poolnukra huumoriga, aga mida kaugemale ma oma teooriaga jõudsin, mida sügavamalt ma analüüsisin, seda mõistlikum see mõte tundus. Kui kõik mu otsused oleks kulu, tulu baasil... Kui ma igat asja vaataks läbi kasumi perspektiivi... Kasum. Teeks kõik otsused läbi oma kasu... Mitte ainult majanduslikku... Vaatleks igat inimest kui ühte kogu plusse ja miinuseid, terve mu elu oleks otsene kasumi maksimiseerimine. Terve see ühiskond oleks ainult üks arvude jada... Mõte oli paeluv, aga reaalsus on paraku teistsugune.

Me kõik soovime, et me oleksime paremad kui me tegelikult oleme ja me kõik soovime, et ka teised oleksid paremad kui nad tegelikult on. Ühel hetkel me lõpetame enese ja teiste idealiseerimise, vabanduste otsimise, ettekäänete leidmise - see on ülim kainus.

Selle vältimiseks tuleb uuesti joobuda... õllest, armastusest, rahast, võimust, millest iganes.... Kahtlustan, et kõik need arvukad joodikintellektuaalid siin Tartu urgastes joovad ennast põhja just selle tõttu, et on kunagi läbi elanud "ülima kainuse" momendi ja pole sellest suutnud üle saada. Kuid see on ka ühtlasi staadium kus on võimalik edasi minna, mis annab rohkem vabadust kui kõik ülejäänud hetked elus... See on koht kus infovool on kõige puhtam, kus on võimalik teha otsused ja mis on kõige parem... see on hetk kus nende otsuste kaal on teistsugune, see on hetk kus pole õiget ja valet - on lihtsalt otsus.

Aga otsuste edasilükkamiseks joobun ma ilmselt täna õllest...

ühe sinise teisipäeva lugu

Lugu saab alguse ühel peaaegu, et ilusal hommikul... Vajutan äratuskella kinni, sest ei suuda füüsiliselt ja vaimselt ennast nii vara ülesse ajada, kuna olen eelneval päeval 18h jutti tööd teinud. Ärkan ropendades ülemuse kõne peale, õnneks on tööni jäänud üks tund ja 20 minutit. Tunnen ennast nagu oleks 4 päeva jutti joonud ja nüüd on pohmakas saabunud.

Kohvi - maitse nagu keegi oleks seal pool päeva oma sokke leotanud, tunnen kuidas vaikselt elujõud minusse voolab, voolab nagu majonees mööda mu särki.

Avastan, et kingad on katki... nii katki, et tald lausa lopendab, proovin neid liimida, järsku tundub talveilm õudsam kui kunagi varem, nii kõle ja vastik. Otsustan auto kasuks, auto mille paak sisaldab aure sellest, mis kunagi oli bensiin.

Kõnnin oma autost mööda, sest ei tunne seda sopa ja lume all ära, sest suur osa ajust magab veel. Ei suuda tuvastada lukku, urgitsen pikalt ja vannun jääd eemaldades... Meenub, et kaabits ja hari on lootuses, vannun uuesti ja kõvemini.

Käivitan auto ja mõtlen kas jõuan tanklasse, nagu kiuste on liiklus nii tihe, et ei saa ega saa kohapealt ära... Lõpuks õnnestub, sõidan lootusest läbi, harja ja kaabitsat ei leia, lükkan luuaga suurema lume maha ning proovin tanklasse sõita, keset võru tänavat saab kütus otsa... seisan nõutult ja vaatan, et tankurini on 30m, helistan K-le kes tuleb appi lükkama. Jääb seisma L, kes aitab samuti lükata. Tanklas selgub, et see on suletud. Avastan, et kinga liimimisest pole kasu olnud, tald lopendab jälle. L läheb kütust tooma ning mina ja K suitsetame. Tunnen kuidas kõrvad külmast valutavad ja ka varbad ei tunne ennast eriti õdusalt.

Lõpuks täpselt 1h peale õiget aega jõuan tööle, avastan, et olen hiire maha jätnud, vannun veel ja nuian IT kabinetist endale ühe asenduseks. Siis selgub, et tööl uputab, kuna keegi on WC kraani lahti jätnud, passin uputuse juures, et keegi sinna sisse ei roniks ning vaatan kuidas koristaja seda likvideerib. Tekib isu suitsetada... avastan, et olen tubaka maha jätnud... Tahaks lihtsalt karjuda. Õnneks pakub koristaja mulle suitsu....

Avastan, et mul on raamatukogus tekkinud viivis, ka see ei tee mu tuju paremaks.

Sellel lool on 5 moraali.

1. Ära tööta 18h jutti, sest see kahjustab aju!
2. Ära ole nii vaene, et sul on ainult üks paar kingi!
3. Ära jäta kunagi paaki ainult aure, ühtlasi ära krt ole nii vaene!
4. Tunne kuupäeva ja kellaaega!
5. Inimesed on abivalmid!

Otsingud

V: "No mina otsin ikka täiuslikku naist!"
A: "Mis kuradi täiuslikku? Sa ei saa mingit täiuslikku naist. Sul on mõttetu töö ja sitt palk, poolik haridus, sa pole kõige ilusam mees ja sul on õllekõht."

Rääkisime A-ga otsingutest, ma ei tea miks see teema üldse ülesse kerkis, kuidagi märkamatult ja järsku ta lihtsalt küsis kas mu otsingud on nüüd lõpule jõudnud. Kuidagi teemaväliselt ja kaootiliselt kerkis see küsimus. Mõtlesin selle üle veidi ja vastasin, et ilmselt küll... Aga mis on tulemus? Kes ma olen mis ma olen, millised on väljundid? Selge on see, et mingi transformatsioon on toimunud. Selge on see, et ümbritsev keskkond on mind mõjutanud, kas ma olen nüüd parem või halvem? Ma olen lihtsalt veidi muutunud. Aga eneseotsingud pole siiski lõpule jõudnud, elu on pidev protsess, mitte algus ja lõpp. Samas on ju väga tuntud tõde, et kui midagi paaniliselt otsida, siis seda ei leia...

Olen palju rääkinud sellest ja ilmselt olen sellest ka blogis kirjutanud, kuidas erinevad inimesed toovad minus välja erinevaid omadusi. Ilmselt kõik need pole positiivsed, mõned isegi häirivad mind, aga samas tulevad need kõik kasuks. Üks inimene ajab mind näiteks aegajalt täielikku segadusse (tegi seda just praegu) ja ma naudin tema tekitatud segadust hulga rohkem, kui mõne teise tekitatud selgust.... emotsioonid rsk!

Aga tulles tagasi selle juurde, millest tegelikult kirjutada tahtisin on see, et täiuslikkus on igav... tüütu ja koormav. Ebatäiuslikkus on paeluv... pakub võimalusi asju parandada... tekitab huvi asju edasi uurida. Kunagi kui noore poisina tarkade meestega rääkides ütlesin neile, et küpsus on see kui sul on küsimusi rohkem kui vastuseid, nad ei olnud minuga nõus... ilmselt nad olid lihtsalt loobunud edasi küsimast. Sama asi on ka perfektsusega, mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta mõistab, et seda pole objektiivsel kujul olemas.

Üks külm õhtu

V: "H mis sellega juhtunud on? Vaata nüüd!"
H: "Ma ei saa, vaatan tabelit, see on keeruline. Vaata!"
V: "Ma ei saa, vaatan sahtlisse ja see on nii keeruline."
H: "Mine p...!"

Külm kõle kainus on üle minu voolanud... Hall ilm, hall taevas, porine maapind. Hall töö... hallid inimesed... Hall... Hall... ja miinused... miinused väljas ja miinused mu pangaarvel. Kõik see rusub, laostab, ärritab ja masendab. Samas mingil veidral põhjusel on see võluv... Seisin üks hilisõhtu koduõues, mantli hõlmad lehvisid tuules... H kootud valge sall keerdus tuule mõjul korraks üle mu näo, näkku peksis midagi väga külma ja märga, mis on üldsusele tuntud kui lumi. Hingasin sisse suitsu oma viimasest Leegist... puhusin seda välja ja vaatasin kuidas see tuule mõjul imekiiresti kadus.... Mul oli külm... nii krdi külm... Mingil põhjusel ei tahtnud kohe tuppa minna... Lasin tuulel veel ennast nüpeldada ja tõmbasin sisse õhku, mille õhuniiskus oli võrdlemisi suur. Kuidagi veidralt rahustav oli seista... üksi niiskes pimeduses, tunda kuidas külmus mantlihõlmade vahelt alastamatult sisse puges. Võibolla oli see kõik alateadlikult selle nimel, et meie tuule poolt läbi tõmmatud korter tunduks soojem, kui see tegelikult sellel hetkel oli.

Tundub, et nädalvahetuseks kuhjub mulle tööd, saab vähemalt ennast teostada veidi, raha ilmselt selle töö eest niipea ei saa, aga samas mul on olemas midagi sellist mida raha ei pruugi võimaldada, mind ümbritsevad inimesed, kes mind külmaks ei jäta ja ilmselt toimib see ka vastupidi. Hea on tõdeda, et üksi külmas tuules seismine on vaba valik, mitte olude sund.

Ettevaatust emo

I: "Näed tal ei kõlba isegi meile tere ütleda."
M: "No muidugi ei kõlba, ta ju koos naistega."
I: "Jah!"
V: "Tere!"
M: "Tal on vähemalt 7 sõbrannat, iga päeva jaoks üks!"
I: "Tead kuidas vanasti selliseid mehi kutsuti?"
V: "Kuidas?"
I: "Litsikapten!"
V: "Väga huvitav väljend, aga minu puhul ei kehti."


Tahaks lihtsalt ühte naist... kõigiks seitsmeks päevaks, aga ei ole võimalik, sest alati ma keeran kõik persse, olen mina ise... kohati mõtlematu ja spontaanne, kohati kaine ja kalkuleeriv, aga alati täpselt valedel hetkedel. Lihtsalt hämmastav oskus, ma võiks sellest lausa raamatu kirjutada. Aga samas mis vahet sellel on, naised kes on mu elu puudutanud, oma eksistentsiga mu elu rikastanud on alati otsinud kedagi teist... Kedagi abstraktset... Hoomamatut või siis lihtsalt kedagi sellist, kes oskab hästi moosida... Siis nad avastavad, et selles mehes peale moosi midagi ei voolagi ja on õnnetud... Siis on mul jälle msni aknad kurtvaid naisi täis... igaks päevaks vähemalt üks... Kasutavad mind, et saada informatsiooni... kasutavad mind, et kurta kui kurb on nende elu... ja siis nad kaovad kuni järgmise korrani. Kuulan, sest hoolin... mõnest isegi väga... Mõne üksikuga jagan ka enda kurba saatust. Aga kõik lood on nii ühesugused, nende jaoks erilised, minu jaoks tavalised. Vahepeal mõtlen, et probleem ongi selles, et ma olen pihiisa, tüüp kes on tänapäeva individualistlikkus ühiskonnas nii väärtuslik, et ta lihtsalt tulebki selles staatuses hoida, sest kuhugi poole liikudes võivad asjad muutuda väga keeruliseks ja uut sellist tüüpi on raske leida.


Seda mõtet edasi arendades võib öelda, et sarnane olukord on ka tööl, mu staatus on lihtsalt samasugune, sest raske on leida uut idiooti, kes teeks nii mõttetut tööd ja haaraks kinni igast võimalusest veel rohkem tööd teha. Tüüpi, kes omab kraadi, kuid teeb suurema osa ajast tööd, millega treenitud šimpans hakkama saaks, samas on ta äärmiselt kasulik kui vähestel hetkedel nõuab töö rohkem. Ja talle saab maksta vähe... oi kui vähe. Samas on ta lisatöö üle nii õnnelik, sest ta on nii alamakstud ja alahinnatud, et iga väiksemgi lisa paneb teda ennast hästi tundma, sest ta saab rakendada rohkem kui 10% oma potentsiaalist ning sellega kaasnevad lisatasud.


Kuid see kõik on täiesti teisejärguline selle kõrval, kui ma vaatan silmi, milles peegeldub, etteheide ja solvumine ning ma tean, et see on seotud minuga. Sellisel hetkel, tahaks ma lihtsalt seda inimest kallistada nii tugevalt, et see on täpselt murdosa vähem sellest, et see oleks juba valus. Ja tahaks, et see kestaks täpselt nii kaua, et see oleks juba piinlik... Hetk mis oleks venitatud pikemaks kui see peaks olema... Ja lihtsalt öelda siiralt vabandust. Aga ma ei tee seda, sest ma olen mina ning ilmselt see ei muudaks oluliselt midagi...


Lööge mind nüüd risti, selle eest, et ma emo olen, võtke mul pea maha, tõmmake mind neljaks... ratsionaalsus on mind vist lõplikult maha jätnud... Aga enne kui te minuga kõike seda teete, lugege läbi järgnev dialoogi (või õigupoolest triloog) ja halastage dialoogis välja toodud põhjusel...


I: "Sul on teksad katki."
M: "See on mood."
V: "Ei! See on vaesus!"

tervishoid

TTA: "Oi kui tugev sa oled!"

A: "K rääkis msnis, et sa pead talle vastu minema!"
V: "Mina? Miks sa talle vastu ei lähe?"
A: "No sina oled ju tema BF!"
V: "WTF???"

Käisin täna sunniviisiliselt tervise kontrollis ja sain teada, et olen hästi terve ja tugev ja prille ei vaja. Tunne oli küll peale koormavat nädalvaehtust selline, et olen katkine. Ilmselt ehe näide sellest, kuidas enesetunne ja füüsilised nätajad ei pruugi alati olla positiivses korrelatsioonis.

Igatahes nädalavahetus sai veedetud uhkes üksinduses, esialgne imelik tühja korteri kõledus asendus hiljem meeldiva rahuga. Tegelesin oma asjadega ja olin iseenda peremees, vahelduseks oli see päris hea. Reede õhtu trajektooril zav-krooks-nott lõppes muidugi alles laupäeva hommikul kell 6. Igatahes pühapäev oli suhteliselt suur eneseanalüüsi päev, liiga palju vaba aega ilmselgelt. Tulemusi ma seekord kirjutama ei hakka, sest neid on suhteliselt raske adekvaatselt sõnastada ja võibolla ei peaks need ka nii avalikud olema. Avastan enda juures üha enam spontaannsust ja teatud kaootilisust... Teatud kogustes on see ilmselt positiivne, aga ei ole kerge elada projektipõhist elu...

Ülemeelik väike poiss

A: "Krt mul on õde samasugune. Topib mingid musi msui kalli kalli miss you tekstid msni."
V: "Jah, tean mida sa tunned, minu õde teeb täpselt sama. Aga tead mis teda päästab?"
A: "Ta on noor."
V: "Jah ta on fucking 16!"

Eile tegin midagi sellist, mida polnud teinud päris pikalt. Käisin A-ga kahekeisti väljas, tegime mõned õlled ja ajasime palju tarka, lolli, naljakat ja vähem naljakat juttu. Igatahes tuju oli kuidagi väga eufooriline ja me olime krutskeid täis nagu väikesed poisid. Lasime naljal minna... kohati teravalt ja kohati teiste emotsioonide arvelt, aga oli täpselt selline õhtu lihtsalt. Siin kohal palun väga vabandust nende ees, kelle südamerahu ja und me oma jauramisega segasime. Lihtsalt oli üks ehe male bonding, protsess mis välisele vaatlejale võib häirivalt mõjuda. Teatud mõttes oli see selline hetk... selline emotsioon, et terve Tartu kuulub meile.

K märkis täna meie öise seisundi kohta, et see oli eufooria ja tal oli tuline õigus, H arvas, et me olime nagu 13 aastased poisid ja ka tema õigus ei olnud vähem tuline. Ilmselt on vahel vaja olla eufooriat täis teismeline, et hallist argipäevast välja murda... ennast kuidagi maandada... põigata välja reaalsusest, lubada endale lapsikusi. See ei olnud joove, see oli meeleseisund, kogu aju ressursid olid rakenudnud serotoniini ja noradrenaliini tootmisesse.

Tättega merele?

V: "Nägin su "sõpra" väljas, vandus tulist kurja ja ütles, et ehitas siin 97. aastal katust ja selline on siis tänu."
S: "97. aastal ehitas ja ikka veel täis?"

Täna öeldi mulle, et piip sobib mulle ja ma oleks pidanud ikka Tätte ja Matverega merele minema. Jätsin targu mainimata, et ilmselt ajaks Tätte mul sita keema, võibolla ei ajaks kah, sest isiklikult ma teda ei tunne, äkki on päris ok mees. Igatahes pidi mul merekaru look olema. Paaripäevane habe vist töötab.

Tööl on täna kuidagi eriliselt lõbus olnud, samas oli ka eile. Ilmselt on minu sees toimunud mingi kvalitatiivne muutus.

Akadeemiline elu

V: "Kurat ma ei tea kas ma viitsin seda teha!"
K: "Mis mõttes sa ei viitsi? Idioot oled? Sulle pakutakse 5000.- selle eest, et sa analüüse teeksid ja sa tuled sellise jutuga. Mina kandideerin samal ajal kuradi soki müüjaks!"

H: "Vello kui sa koju tuled, siis sa ei anna enam seminari, siis sa ei ole enam tegija mees, me oleme võrdsed!"

Viimased päevad on olnud tegevust täis, olen taasavastanud sotsioloogia. Olen läbi viinud seminari... tegelenud palju sisulise poolega, kaalun uurimisgrupist osa võtmist ja üldse on üldine meelsus oma eriala suhtes saanud positiivsema kuvandi. Tunnetan kuidas akadeemiline karjäär hakkab vaikselt mu ellu tagasi imbuma. Kui saaks kuidagi oma koduste töödega kah joonele, siis oleks olukord juba päris korras... See nv plaanivad teised ära sõitu, siis on terve nädalavahetus korter minu päralt, plaanin olla siis läbinisti akadeemiline, läbinisti töökas... teha tööd nii, et närvid krussis ja aju plahvatab, need ei ole need hetked kus seltskond abiks oleks, pigem tekitaks see lisa pingeid, sest ma võin siis olla uskumatult kuri.

Voolavus

V: "Krt ma tahaks ise seal liftis olla!"
S: "Mina ka."
H: "Krt abielluge ja saage lapsi seal liftis!"

Tegin midagi sellist, mida pole kunagi teinud (välja arvatud mingisugused koosviibimised, kus alko tuleb ürituse raames), jõin ennast purju 0 krooni eest. Esimese õlle sain selle eest, et käisin sõbral abis, teised tulid baaris ühe teise sõbra kulul. Esimene baari õlu oli küll raske neelata, alla neelatud uhkuse maitse oli juures, äärmiselt kibe oli see õlu. Teised läksid tunduvalt libedamalt...

Huvitav aspekt oli see, et vaatamata oma ülisuurele joobeastmele sain kahe naisterahvaga jutule, kes mind endaga kaasa kutsusid... "Sa oled nii purjus! Tule meiega!" See hämmastas mind tugevalt, ei oleks uskunud seda, et lause "Ma käin ülikoolis." Toimub isegi Tartu linnas nagu pick up line. Nii purjus mind taluvad tavaliselt ainult need naised, kes on minuga harjunud, või need naised kes mind väga armastavad. Vaatamata kõigele, ma siiski nendega kaasa ei läinud, passisin UG-s kuni sinna ilmusid naised, kellega ma kaasa läksin, ühte neist nähes olin nii õnnelik, et sellel hetkel oleks ma temaga läinud kasvõi maailmalõppu.

Kainena esimese situatsiooni üle sõbraga arutledes jõudsime järeldusele, et see situatsioon võis olla põhjustatud sellest, et äkki need naised arvasid, et kui ma nii purjus olen, siis on mul palju raha ja kuna ma nii purjus olen, siis äkki teen neile ropult välja, tundub hulga reaalsem, kui see, et mingid naised endale nii purjus tüüpi seltskonna mõttes tahaks. See natuke nullis minu esialgset egotrippi, aga samas arvestades teisi ahvatlusi, mida pakkus see sügisöine Tartu, siis mine sa tea...

Igatahes ärkasin hommikul kell 9 kodus diivanil ja ei suutnud esialgu meenutada kuidas ma sinna sain... meenus, et öösel pidin ma pelmeene sööma, avastasin pannilt jahtunud pelmeenid, hävitasin need umbes kolme ampsuga, jõin kolm klaasi sidruni vett, tegin ühe piibu ja jõin veel ühe klaasi ning keerasin tagasi magama, ärkasin umbes lõunaks ja tundsin ennast suurepäraselt.

Eile kutsuti mind Lätti, ei saa aru mis krdi läti vaimustus kõigil viimasel ajal peal on, H rääkis sellest, S rääkis sellest ja nüüd siis eile rääkis sellest sõber... Igatahes oleks saanud jälle tasuta, oleks pidanud ainult suure osa ajast kainekas olema, mille vastu mul isiklikult küll midagi pole. Aga nagu tavaliselt astus töö mu isiklikule elule vahele... oleks sellest ometi varem teadnud, oleks ka H kaasa võtnud ja lõunasse ära sõitnud. Magaks praegu Missos pohmakat välja või oleks juba Läti piirist üle sõitnud... mitte ei passiks siin poolpimedas ja tühjas institutsioonis.

Igatahes täna ärkasin mingi veidra rahutusega hinges... miski nagu näriks sees... Rahutusele lisaks juhtus rida häirivaid asju... Kõige pealt avastasin, et vett pole. Siis tuli vesi, õigemini kohv, nagu väljendas ennast naabritädi. Polnud nii roostekarva vett juba aastaid näinud. Siis andsin kogemata presskannule kuuma, nii et põhi praksus... kohvi pressides avastasin praksu põhjuse... kohvi valgus mööda lauda nagu kevadine tulvavesi. Leidis kalde, voolas mööda lillepotist, kus me kasvatame elektripirne (need kes meie juures käinud on, teavad seda lugu)... imbus tasahilju mu kinnastesse ja hellitas kergelt mu mütsiserva. Olin antud faktist nii häiritud, et hammustasin muna leiba äärmiselt tugevalt, mille tulemusena hakkas pooltoores praemuna mööda mu särki voolama. Üks mõte läbis mu pea... kui ma vaatasin seda voolavust... mu särgil, laual ja põrandal... Täna hommikul ma andsin lausele go with the flow hoopis uue tähenduse. Veel mõtlesin, et issand milline vasaku jala hommik, kui ei suutnud vasaku jala kinga ilma kingalusikata jalga saada(muigasin selle mõtte üle)... Tundsin nagu oleks kogu kordinatsioon ja kogu ratsionaalsus mind täna hommikul hetkeks (mis tundus nagu igavik) maha jätnud.

Uskumatu lugu

V: "Sinuga ei saa üldse rääkida, keerad alati kõik naljaks."
H: "Jah, aga mis sa arvad kellelt ma seda õppinud olen?"
V: "Kellelt?"
H: "Sinult!"

Täna sain esimest korda elus sõimata selle eest, et ma tahtsin habet ajada, tavaliselt on kõik vastupidi. Olgu, ma tõstsin selle probleemi kontekstist veidi välja, lihtsalt seepärast, et see oleks mõjuvam. Veider elu, kõik võiks olla hoopis rahulikum, ei viitsi enam seda jama taluda... olen väsinud. Tundub, et kõik mis ma teen on kuidagi vale, kõik mis ma ütlen on räme solvang, ehk siis lahendus on lihtne. Ei tee midagi, ei ütle midagi, proovin lihtsalt vaikselt eksisteerida... tegeleda oma asjadega, pühendada aega perekonnale, nautida seda mida elu pakub... Milleks ennast vaevata? Võiks liuelda läbi elu nagu mingi krdi purilaudur, kui tuule kiirus on 6 palli... Õnne oleks ainult vaja, mina käin sellise tuulega tavaliselt käna no vähemalt käisin siis kui seda reaalselt tegin... Paraku käin ma käna ka elus. Aga no mis siis ikka, tõusen püsti ja astun edasi... raha tahaks krt, see lahendaks pooled mu probleemid ja teist poolt pehmendaks märgatavalt.

Väike vahekokkuvõte

Mõned päeva tagasi möödus minust miski, nimelt nädalavahetus, ei saanud täpselt aru millal see algas ja millal lõppes, möödus nii kiiresti nagu valge aeg novembris. Igatahes laupäev oli hoopis meeldivam kui reede lõpp. Ilm oli erakordselt ilus, tolgendasin tööajast veidi linnas, venitasin oma lõunapausi pikemaks, sest sellist päeva lihtsalt ei saanud niisama raisku lasta...

Vahemärkusena pean mainima, et marinad, mida me K-ga tegime kukkus välja suurepärane, mõnusalt mesine ja hiinapärane.

Õhtul läksin külla sõbrannale, kellele olen juba päris ammu külla minna plaaninud. Tarbisime veidi veini jalutasime mööda pimedat ja rusuvat annelinna ning siis tegime uue ringi... Kuidagi veidralt hea oli, võibolla meeldis mulle see kuidas sõbranna mu ego paitas... võibolla meeldis see, et sain omast elemendist välja, hoopis teistsugusesse keskkonda, igatahes tuju tõusis, vaatamata sellele, et matk oli aukartust äratav, võibolla just seetõttu.

Nädal algas jälle tööga, midagi erilist ei juhtunud, tobe hall argipäev... täis muresid ja kohustusi... Kohustusi, millest proovin kõrvale hiilida ja muresid, mida proovin ignoreerida. Vahepeal taasleitud motivatsioon on kuhugi kadunud... hääbunud... kaugeks jäänud. Vajan puhkust, tahan tartust ära... eemalduda siinsest linnast... kuhugi, et siis tagasi tulles, seda jälle armastada...