Interneti kommentaarium kui huumori allikas...

keegi kommentaator: "Jaa, Lõuna-Eesti natsid on lausa hirmsad. Tartu tänaval marsivad "braunen Bataillonen". Valgas põletatakse turuplatsil raamatuid ja Võrus toimus Kristallnacht. Kõige hullem lugu olla Antslas - seal on kõik sünagoogid suletud. Tõrvas märatseb Ku-klux-klan ja Otepääl õitseb orjakaubandus. Põlvas on päris põrgu lahti - seal seati sisse apartheid - kohalikud mustanahalised ei tohi isegi bussiga sõita, vaid paevad taksot kasutama. Räpinast ei taha rääkidagi, kuuldavasti ehitatakse Ristipalo kanti suurt koonduslaagrit. Millal ometi põhjaosariikalsed sekkuvad?"

Hommik

Jälle üks laupäeva hommik, mis algas tööga... Linnast oleks nagu sõda üle käinud, reedesed peojäljed vedelesid tänaval. Vaatasin kuidas vares meeleheitlikult tühja originaali kasti nokaga toksis ja mõtlesin, et see kuradi loll on selline alkoholik, et ei tee solgil ja korralikul õllel vahet. Igavuse peletamiseks mõtlesin välja ühe mängu. Kui kuulsin kingade klõbinat tänavasillutisel siis proovisin ära arvata milline naine neid kannab... Noor või vana, stiilne või mitte.

Püstitasin selleks vastavad hüpoteesid...
1. Mida ebakindlam klõbin seda noorem indiviid.
2. Mida ebakindlam klõbin, seda kõrgem konts.
3. Klõbina kiirus... selle järgi proovisin arvutada vanust. Mida aeglasem seda vanem, ent samas jätsin endale ka väikse mänguruumi, sest tegemist on laupäeva hommikuga.

Vaatluse tulemused:

Indiviid number 1 - kiire ja äärmiselt kindel kõnnak, mõlemad kontsaplekid alles Hüpotees: Keskealine naine, madalal kontsaga, enda eest hoolitsev. Tulemus 100%
Indiviid number 2 - suhteliselt aeglane kõnnak, klõbina vahele jala lohistused. Hüpotees: mingi noor tibin kes on pannud endale liiga kõrged kontsad ja ei oska nendega tegelikult liikuda. Tulemus 66% tibin,  ülimalt kõrged kontsad ja nendega liikumsivõime puudus, ent samas pigem keskealine.
Indiviid number 3 - liikus tossudes kõnnakut ei kuulnud, ilmus ootamtult ja paistis selline olen nii teadalne ja olen nii loodus ja hoolitsen enda eest nii vähe kui võimalik, panen endale suvalised riided kapist selga, peaasi, et on soe.
Indiviid number 4 - pidevad lohistused, üks kontsaplekk puudu, kõnnak ebakindel. Hüpotees 1: vanem halva tervisega naisterahvas. Hüpotees 2: hommikust  walk of shame'i tegev kõrgete kontsadega klubipihv. Hüpotees 2 kehtis.

Kõrvaline tulemus: sotsioloogil ei hakka kunagi iseendaga igav.

Idealisimi virvendus...

Eile kohtusin üle hulga aja ühe idealistiga, kes rääkis sellest, et talle meeldib arstide streik lihtsalt põhimõtte pärast, sest Eestis tavaliselt ei streigita... Tuleb tunnistada, et mina ja KK ei lasknud ennast sellest segada ning hakkasime kohe streigi mõttetusest vatrama. Sellest, et streik on oma olemuselt töö vaidlus, aga vaja on poliitilisi otsuseid, sellest, et raha juurde nõudmine on mõttetu, sest seda pole nii kui nii kuskilt võtta.

Hommikul mõtlesin tõsiselt ühest oma lemmikmehest, kes hoiatas, et niipea kui me hakkame mõtlema riigist, ähvardab meid oht üle võtta riiklik mõtteviis. Hakkasin mõtlema sellest, et võibolla on minu ja KK-ga just see juhtunud. Mõtlesin jälle kord Maxwelli deemoni sotsiaalteaduslikest tõlgendustest haridusüsteemis. Tegelikult on ülikooli hariduses peituv mõttevabadus sama näiline nagu vabadus demokraatias. Sulle tutvustatakse alternatiive ja lastakse teha nende seast oma valik. Samas on olemas raamid, mis kindlustavad, et su valik oleks õige.

Ma olen näinud eesti haridusüsteemi alati selliselt, et esimesed 9 aastat, kasvatatakse äärmiselt riigi kuulekat kodaniku, sest paljud ei jõua sealt kaugemale. Gümnaasiumis antakse sulle veidi vaba mõtlemist, aga see tapetakse ära suure õppekoormuse alla ning ülikool on see koht kus tutuvstatakse alternatiive ja on täiesti ok kui sa mõtled vabamalt... Aga eile mõtlesin ma sellest, et see on tegelikult kaval psühholoogiline trikk. Maxwelli deemon on oma töö teinud. Need samad idealistlikud noored on kolmanda kursuse lõpuks kindlasti maha maetud, ümber kujundatud, ümber programeeritud ja kui nad lähevad tööle riikliku institutsiooni siis see ümberkujundamine jätkub - seni kuni neist on saanud täiuslik tööriist. Mingil hetkel muutvad riik ja ühsikond sünonüümiks, sest nii on mugavam. Tundub, et töö riigi heaks on töö ühiskonna jaoks.

Veelgi enam, me muigame selliste tegelaste üle, kes süüdistavad kõiges riiki, sest me teame kuidas kapitalism töötab, me teame kuidas töötab demokraatia tegelikult ja me oleme ise osa sellest süsteemist. Suures plaanis pole vahet kas su poliitilised vaated kalduvad vasakule või paremale, see on lihtsalt poliitika - idee kuidas süsteem peaks toimima. Mitte miski ei kujunda süsteemi tegelikult ümber, kõik toimivad süsteemi reeglite järgi. Kes süsteemi reeglite järgi ei mängi on kas hull, loll või kurjategija.

Nii saavadki katkised asjad remonditud, mõtteviisi ümberkujundamise kaudu. Asjad mis varem tundusid lausa karjuvalt ebaõiglased ja valed, need tunduvad nüüd täiesti ok, sest sa saad aru kuidas asjad toimivad - asjade katki olek legitimeeritakse. Sa saad aru, et kõik ei saa nii kui nii võitta... selleks, et keegi võidaks peab keegi kaotama... ressursse pole kunagi piisavalt, et neid võrdselt ümber jagada. Ja siis tundub poliitiku morn nägu ja ütlus, et raha lihtsalt ei ole nii loogiline, et sa isegi ei mõtle selle üle... aktsepteerid seda vaikides ja elad oma halli argipäeva edasi.

Mida me riigilt saame? Me saame sambaid, maantee laiendusi ja muid väikseid asju, mis maksavad ropult palju... Me virisme, et näe kalli raha eest tehtud sammas, aga kurat tuled ei põle. Tegelikult on see kõik kommiraha... lihtsam on ehitada mõni kasutu sild, kui teha korda tervishoiusüsteem. See on ka poliitiliselt kasulikm, sest füüsiline objekt jätab suurema märgi kui töötav süsteem. Me märkame süsteemi ainult siis kui see korralikult ei tööta, aga mingit kuradi sammast märkame me ka siis kui selle tuled ei põle.

Lõpetuseks mõte, millele juhtis tähelepanu üks õigusteoreetik. "Kui filosoofid kahtlevad ja esitavad küsimusi, siis eksperdid teavad." Seega tasub peeglisse vaadata sellel hetkel, kui tekib tunne nagu sa oleks ekspert. Mees kes ütleb, et Ansip ei anna talle tööd on täpselt samasugune ekspert, sest tal puuduvad kahtlused - ta teab, et süüdi on Ansip. Seega tuleb ekspertide juures alati silmad lahti hoida ja esitada küsimusi, vahet pole kas ekspert elab sinus eneses või liigub ümbritsevas keskkonnas. Eksperdi töö on alati legitimeerida kõike seda saasta, mis ühiskonnas valesti on  - eksperdil on alati varukast võtta loogiline põjustagajärg seos.

Melting pot of the nations, ehk lugu sellest kuidas kaks agulipoissi ja üks neiu Londonis käisid

Märksõnad: kliitor, tube, overground, lennuk, kreeklased, itaalased, õlu, hotell, vann, continental breakfast

Meie lennuk hilines - tervelt tunni. Oli teinud kuskil hädamaandumisega, aga kuna tegemist oli Iirimaa uhkuse ja häbiga, millele nimeks Ryanair, siis lootsin, et äkki läksid jälle purjutajad lennukis kaklema ja tegemist pole tõsise rikkega. Kurb oleks kui elu esimene lennureis jääks ka viimaseks... Igatahes vaikselt kulgedes jõudsime säästu lennuväljale nimega Luton. Esimene mulje oli üpriski trööstitu, vana kulunud jaam kus koorus värvi ja vedeles prügi, aga väravast terminali jõudes läks olukord paremaks ja värvilisemaks. Selgus, et lennu hilinemise tõttu olime bussist maha jäänud ja pidime piletit ümber vahetama, saime teenindaja käest sõimata, et järjekorras seisime ta olevat meie bussi reisijaid järjekorra ette karjunud...

Jõudsime linna pimeduses ja istusime overground rongile, mis viis meid pimedasse äärelinna, kuskile väiksesse jaama kust liikusime hotelli jala, läbi ööpimeduses kahtlaste tänavate. Hotell tervitas meid nagu mingi oaas keset kõrbe, säras pimeduses oma valgete seinade ja pseodo võlvidega. Kõik kohad olid lärmavaid kreeklasi täis...

Otsustasime R-iga, et teeme hotelli baariga tutvust, kuna seal ei olnud õllel hinda, siis me ei saanud tükk aega aru, mis õlu täpselt maksab, lisaks me ei saanud aru inglise metallrahast (teisel õhtul olime juba teadlikud, et õlu maksab 3,05 ja saime ka juba rahaga hakkama). Neetud kreeklased ja Itaallased lärmasid ja istusid persega meie laual, lisaks oli neil hämmastav anne R-i pidevalt müksata, iga kord kui mõni mööda läks nügis ta R-i mingil põhjusel, ka mina sain ühe müksu. Mõtlesime R-iga, et need samad jorsid tulevad Eestisse ja jauravad sarnaselt on ebaviisakad ja matsid, aga suur osa Eesti naisi jooksevad nende imala jutu ja geeltuka järgi tormi... See mõte muutis vähemalt minul tuju palju lõbusamaks.

Imelikul kombel ärkasime hommikul ilusti söögi ajaks ja ütlen, et nii närust continental breakfast-i nägid mu silmad küll esimest korda... Krõbinad ja röstsai, lisaks sai võid ja moosi. Mitte, et ma oleks mingi spetsialist, aga tavaliselt on pakutud ka mingit lihasaadust ja muna. Vaatasime, et teised olid mingeid juuste ja vorste kaasa vedanud, talitasime ise, järgnevad hommikud, sama moodi.

Kuna käisime palju, nägime palju ja tegime... vähe? Siis panen siinkohal kirja mõned teravamad elamused või asjad mis tõeliselt muljet avaldasid...

Kliitori tsikkide rohkus. Ühel päeval nägime neid rohkem kui Tartus kuu aja jooksul, kliitorlus ei tunnistanud rassi, rahvust ega kehakaalu. Polnud vahet, kas tegemist oli pisikese nunnu asiaadist tsikki või suure paksu neegri mapsliga camel toe oli nende kõigi eksponeeritud uhkus. Samuti olid inn kanda ka lihtsalt sukapükse lühikese topiga, nii et kanni pealt võis näha sukapükste hooldusjuhendit. Seega maitselagedus massidesse... Muidugi ei olnud see siiski domineeriv stiil (õnneks)

Ühistransport - ei väsi kordamast, et sellise ühistranspordi puhul ma ei ostaks kunagi autot, kõik toimis nagu kellavärk, mitte midagi ei tulnud pea kunagi oodata.

Erinevad sildid - kõik oli reguleeritud ja lahti kirjutatud, hoiatused tänaval kus tegutsevad pätid ja kus naabrivalve, kuhu tuleb vaadata kui ületad teed (see tuli mulle kui parema käe liiklejale igati kasuks).

Kiirus - palju räägitakse sellest oi oi kuidas Tallinnas on kõik kiire ja vinge ja kuidas see on suurlinn. Tallinn on Londoni kõrval üks arutult tõmblev krampides kääbus. Nautisin Londoni kiiruse ja sujuvuse ning korrapära segu, isegi tube eskalaatorid olid kiireks reguleeritud ning inimesed seisid paremas ääres, et need kes oma jalgadega kiirust lisada tahtsid said rahulikult ja vabalt mööda joosta.

Punane tuli ja sellega liiklemine. Kohaliku jalakäija sai selle järgi ära tunda, et ta ei oodanud rohelist tuld ja päris kindel oli see, et kui mass ülekäigu raja ääres kriitiliseks muutus, siis see lihtsalt murdis sõiduteele, andes teed ainult taksodele ja bussidele.

Kuidas "head" linnaosad ja "halvad" linnaosad vaheldusid, orus oli getto ja kilomeeter eemal mäe otsas juba hoopis teine tänavapilt, majad olid korras ja majade ees seisid uhkemad autod.

Piibli hull... Kohas kus kaubanduskeskuste tänavad ristusid karjus üks must naine nagu USA filmis, et me oleme valel teel ja jumalast ära pöördunud.

Positsioneeritud reklaam - õhtuti telekat vaadates selgus, et reklaamid on enamasti suunatud sihtgrupile. Olgu siis tegemist soolise või vanuselise sihtgrupiga. Ainukesed positsioneerimata reklaamid olid nn. kerjamisreklaamid (R-i väljend), mis proovisid kõigilt annetusi koguda. Üks jaburamaid oli http://www.thedonkeysanctuary.org.uk/ reklaam... Mida me vaatasime WTF nägudega.

Kuidas R vannis käis. Nimelt oli R-il kindel plaan üle mitme aasta vanni proovida ja KK-l oli veendumus, et hotellis tuleb kõike teha täie raha eest. Sellest tuli koostööprojekt R vanni. Veidi pärast seda kui R oli vanni kadunud kostis koputus uksele. Ukse taga seisid kaks mustas ja raadiosaatjatega tõmmut meest ja kisendasid, et registratuur on märg ja kõik on kahjustunud... Meid valdas kerge segadus ja ärevus. Proovisime selgitada, et meie ei uputa. Tegime neile vannitoa ukse lahti ja nad vaatasid, et põrand oli tõesti kuiv, üks juba rahunes, aga teine kisendas ikka damage... damage... Ning käskis R-il käteräti ümber panna ja vannist välja tulla. Lõpuks ta siiski jäi olukorraga rahule ja mehed läksid minema... Pärast selgus, et kreeklased olid uputanud.


Aga selleks korraks siis muljetest kõik... Oli mõnus puhkus... soovitan...

Ilus sissejuhatus argisesse vestlusesse...

???: "Tere!"
V: "Tere!"
???: "Vabandust, mul on Teile üks küsimus. Kas tohib korraks segada?"
V: "Küsige."
???: "Ma olen invaliid ja seetõttu pole mul tihti peas päris korras, vabandan kui ma segast ajan."
V: "Pole hullu!?!"
???: "Vaadake mul on mobiil..."
V: "Nii..."
???: "Kas ma saan SMS-i saata, kui mu kõneag on otsas?"
V: "Kahjuks mitte."
???: "Selge! Siis ma tean, suured tänud!"
V: "Pole tänu väärt."

Aasia tee

Lugesin eile ühte hinnatud tüüp, seda kes käib ringi ja räägib rahust ja õnnest ja muust ülevast ja keda eriti keegi ei julge ametlikult võõrustada, sest kurjad hiinlased ei taha siis äkki enam äri teha. Mis on iseenesest muidugi kurioosum arvestades seda, et see sama tüüp räägib sellest kuidas liiga paljude asjade omamine põhjustab liigset kannatust. Seega kui kuulata seda tüüpi... siis ei olegi meil ju seda odavat hiina träni vaja. Aga igatahes sain teada, et oma hinges olen ma paljud budsimi põhimõtted juba omaks võtnud, sest olen tegelenud väga palju eneseanalüüsiga ja saanud aru mis on valesti... no seega on osa teest virgumise poole käidud... Võibolla oleks huvitav ka teine pool virgumisest läbi teha... No igatahes näisid selle mehe põhimõtted mulle üpris lähedased, nende järgi elamine on aga tihti probleemiks.

Millest siis räägitakse? Õnn ei peitu asjades. Idee sellest, et need on hetkeline nauding, mitte püsiv õnn, see mulle iseenesest meeldib. Nauding pidavat olema oma olemuselt tegelikult kannatus. Ka sõprus on nauding ja läbi selle ka kannatus. Asjad pidavat meile pakkuma hetkelist naudingut ja me tüdineme neist kiiresti, mille tulemusel on meil vaja üha uusi ja uusi asju, et seda naudingut uuesti kogeda. Kannatusi põhjustab just see vajadus. Sõbrad on toredad ja nendega on hea ja lõbus aega veeta, ehk siis nauding aga kui nendega tülli minna ja siis lasta ennast sellest tülist mõjutada - kannatus. Tegelik õnn ja rahulolu tuleb inimese seest.

Mõttetut juttu ei tohi ajada. Juba päris ammu mõtlesime me A-ga välja kontseptsiooni mis reguleerib sellist juttu. Jutt võib olla mõttetu ainult siis, kui see on naljakas... Eelpool kirjeldatud vanamehe jaoks on ka see oma olemuselt vale, sest naljakas jutt on ju ainult hetkeline nauding? Aga igatahes viis see mind jälle tagasi vana probleemi juurde, kuidas hinnata jutu väärtust. Kes annavad jutule väärtuse? Inimene ise või ühiskond? Mõni aeg tagasi sõitsin ma koos ühe inimesega kes rääkis suure õhinaga Louis Vuitton käekottidest... kuidas Monacos olid kõigil need kotid... Mäletan selgelt seda, kuidas ma selle jutu mõttetuks hindasin. Ma ei tahtnud tema õhinat segada... Muidu oleksin öelnud, et kas sa tead, et väidetavalt on ainult 1% Louis Vuittoni toodetest originaalid... Kuigi Monaco on väga rikkas ja seal elab äärmiselt vähe inimesi... siiski ma ei tahaks uskuda, et need kõik olid originaalid. Aga igatahes minu mõte oli see, et sellel jutul puudus üldse mingi väärtus, sest ei kiidetud ju antud tootja kvaliteeti vaid seda, et kõigil oli see kaubamärk. Aga siin tekibki konks, minuarust oli see jutt väärtusetu... aga tõsihingeliste kaubamärgi usku inimeste jaoks? Äkki see oleks olnud tõeline sensatsioon... riik täis Louis Vuittonit - meeleline orgasm.

Kaubamärgi usk on tugev ja vankumatu. Inimesed küsivad tihti nõu, millist arvutit osta, annan siis neile nõu kõigest hingest, teen korraliku töö, uurin nende hinnaklassis olevaid arvuteid läbi ja lõhki, vaatan millest arvuti koosneb, loen arvustusi iga konkreetse mudeli kohta... Tihti teen teiste jaoks tööd tundide viisi, et nad saaksid parima võimaliku arvuti ja tulemus on see, et nad ostavad endale lõpuks ikka mingi keskpärase ülehinnatud junni seetõttu, et sellel oli tugevam kaubamärk. Kaubamärgi usk on nagu külm saunakeris sa võid sinna ämbrite kaupa vett uhada, auru sellest nii kui nii tõusma ei hakka.

Aga kuidas siis hinnata juttu väärtust? See on selge, et igal jutul on kaks väärtust, üks on väärtus rääkijale endale ja teine on väärtus kuulajatele... Tore on see, kui need kaks väärtust on tasakaalus, aga ilmselt on jutt mõtekam siis kui suuremat kasu saavad kuulajad... sest siis on kasu suurem. Võibolla peaksid inimesed tõesti tegema väikse mõttepausi enne kui nad midagi räägivad, hindama ise oma jutu väärtust... kes sellest kasu saab ja millist ning kas tasub üldse rääkida või olla parem vait.

Aga teine tee Aasiasse viib hoopis läbi köögi, nimelt käsime K-ga täna uut söögikohta uudistamas... veider kogemus... Aasia söök urbanistlikkus interjööris. Midagi oli väga valesti kui sa lasid iidsetel roogadel oma maitsemeeli turgutada nii, et sa vahtisid seinal olevaid sisekujunduslikke ruute... See kõik nii kuradi vale, kaootiline segadust tekitav - raisk see meeldis mulle. Mulle meeldis, et kokk tuli ja seletas millest ta midagi meisterdab, mulle meeldis, et vaatamata teenindusapsakatele, olid kõik väga siirad ja sõbralikud ja toit oli super vaatamata sellele, et see serveeriti sellisel kandikul, mida kaustatakse kas vanglates või sõjaväes... Võimalik, et sellest söögikohast saab mu uus lemmik.

Idiocracy võimalikkusest, ehk tegevused teisest eestist

Kunagi väga ammu hoopis ühes teises kohas ja hoopis teiste inimestega nägin ma üht filmi - Idiocracy. See film rääkis sellest kuidas ainult lollid tegid lapsi, sest targematel oli muudki teha, mis lõppkokkuvõttes viis geenide kvaliteedi õige madalale, mille tulemusel oli average Joe lausa geenius.

Täna kuulsin laamendamas ja kriiskamas hüperaktiivsusesse kalduvaid lapsi, karjusid ja nõudsid tähelepanu avalikus kohas nii palju kui kopsud võtsid... Läksin vaatama mis lärm see on... Selgus, et kaks noort ema oli tulnud arvutit kasutama ja olid võtnud oma lapsed kaasa... Sellel ajal kui nemad reidis passisid, nõudsid lapsed tähelepanu... no seda nad ka said, sõimlemise ja raputamise näol, mille tulemusel kisa muidugi ei vähenenud. Emad nägid välja sellised nagu aeg oleks aastal 2001 seisma jäänud, arvestades nende sotsiaalmeedia tarbimisharjumusi, siis ilmselt jäigi...

See pani mind mõtlema - mõtlema sellest lausest, et vaestesse peredesse sünnivad lapsed, aga rikastesse autod... Kuid raha puudusest midagi enamat on kultuuri puudus... Vaimuvaesus, oskamatus, kultuuritus, maitselagedus, iseseisev mõtlemisvõime puudus - need on atribuudid, mis vormivad tõelise teise eesti kodaniku ja päranduvad põlvest põlve. Eelkõige läbi keskkonna ja vähem läbi geenide. Vaesus ei ole alati sümptom, vahel on see lihtsalt tagajärg. Ma kahtlustan, et kui kunagi eelpool kirjeldatud stsenaarium teoks osutub, siis ei sünni see mitte puudulikust geenifondist vaid, vaid puuduvast kultuurist, kogemustest ja väärtustest... See sünnib emadest, kes tegelevad lapse asemel sotsiaalmeediaga ja isadest, kes joovad ennast pigem täis kui veedavad aega perega.

Sport

Hakkasin mõtlema, miks mõni meelelahutus on minu poolt aksepteeritav ja mõni mitte... varsti hakkab olümpia, asi mis mind isiklikult üpris külmaks jätab... Aga ma aktsepteerin seda täielikult kui mõni inimene selle tõttu ennast helesinsisesse kõike hõlmavasse ja kõike lubavasse ekraani matab... Mis on siis selle põhjus? Miks on sport aksepteeritavam kui mingi muu asi, mis selle sama ekraani pealt meieni jõuab? Jõudsin järeldusele... sport... on lihtsalt ehe... see on selle võlu. Suures plaanis puudub seal võltsdraama, võit on võit ja kaotus on kaotus see on juba piisav... puudub kunstlik üledramatiseering... mingi pinge tekitamine, emotsioonide üle mängimine... Kuigi tihti proovivad kommentaatorid seda draamat luua ja võimendada jääb suurem osa siiski ehedaks, mis on ainulaadne tänapäevases manipuleerivas televisioonis. Pilt sellest kuidas keegi mokk töllakil finišit ületab sisaldab rohkem ehedat emotsiooni kui tuhat muud pseudodraamat või pseudonaeratusi täis pilti.

Kuidas teha teooria poole tunniga

V: "Mis teha, elu on selline. Kained mehed ja purjus naised ongi ainult ära kasutamiseks."

Ma pole loodud ühistranspordiks... või on asi lihtsalt kohanemises, talvel juba töötas minu jaoks see värk, nüüd üle mitme kuu sõites oli jälle kõik nii tüütu, vastik... Buss sõitis nii, et vanatädisi lendas... lendlesid nagu lehed sügistuules... Mõtlesin, et A ei peagi vanurite pesemise trumlit leiutama, linnaliinibuss vett täis ja hunnik vanureid sisse ning Tartu linna liiklusesse... Keskmiselt määrdunud vanur sõidab annelinnast kesklinnani, räpasem sõidab maarjamõisani välja ja ongi puhas ühiskonna poolt heaks kiidetud vanur valmis meisterdatud. Lisaks taasleidsin unustatud indiviidi - jõmmvanuri... See kes bussis trügib nii, et teised jalge all ja kui mõni tädike talle bussis pidurdades või kiirendades otsa lendab, siis tuleb selline nägu pähe, et kohe sõidab rusikaga kümmpi... Kujutasin juba ette, kuidas suur jõmm vanatädi hõblukese prillidega tädi bussis läbi nüpeldab... Korraks võttis muigele, aga siis hakkas kurb... väga kurb. Hakkasin mõtlema sellest, et inimest saab kasvatada kuni kolmanda eluaastani, aga ometi on tal suurepärane võime kibestuda läbi terve elu... Seega ei mingeid pöördvõrdelisi seoseid ükskord jõmm, alati jõmm... vanus on lihtsalt süvendav faktor... Või on asi ikka tsüklites... noorelt on jõmmi tsükkel, siis on nö. tasakaalustatud periood ning siis jõmmiks tagasi? Erik H. Erikson väidab, et inimese viimase nelja arenguetapi viljadeks on truudus, hoolitsus, armastus ja tarkus. Kuid miks on seda siis nii vähe näha? Võibolla on asi selles, et see oli Eriksoni hipiunelm, aga võibolla hoopis selles, et inimesed on mõne oma arenguetapi persse keeranud... Arvestades minu sügavat kalduvust olla aegajalt rahulolematu türapea... no mul tekkis hirm, äkki olen ise kah kuskil apsaka teinud, sest kui sa oled oma arengu persse keeranud siis on tulemuseks kohanemisraskused ja/või õelus...

1. 0-18 kuud usaldus või usaldamatus (tehtud positiivselt)

2. 18 kuud - 3. autonoomia või kahtlemine ja häbi (tehtud positiivselt)

3. 3-5 a. initsiatiiv või süü (tehtud positiivselt)

4. 6-12 a. edukus või alaväärsus (tehtud positiivselt)

5. 12-18 a. identsus või rolliähmasus (tehtud positiivselt)

6. 18-35 intiimsus või isolatsioon (protsess käimas)

Kõik peaks nagu korras olema või siis on asi just selles protsessis, samas kirjeldavad psühhonalüütikud tihti igat etappi kriisina... alati tuleb lahendada mingi kriis... ei saa kunagi lihtsalt jalad seinal vedeleda... Samas on hilisemad arengueksperdid öelnud, et kõik etapid on kestev protsess... Piltlikult öeldes olen ma läbi jooksnud 5 maratoni, mida tuleb siiski edasi joosta, kuigi sa oled juba võitnud, sest kurat nii kui sa seisma jääd... no sa lihtsalt kaotad... Arvestades minu omadust teha ühte asja erilise pühendumusega ja kaotada teised eesmärgid silmist siis... no türa! Intiimsusega kaasneb rolli ähmasus, alaväärsus, süü, kahtlemine ja häbi ning usaldamatus... Nüüd laiendame selle tervele ühiskonnale ja... Nii lihtne ongi seletada püsisuhtes ette tulevaid probleeme... puht matemaatiline... ma ei saa aru miks on sellel teemal nii palju kirjutatud kui mingi suvaline jorss võtab mingi tüübi teooria ja seletab seda modiftseerides ära kogu maailma valu.... lihtsalt ühe lõuna kohvi kõrvale...

Piiridest ja piiritusest, ehk probleem sellest kas viin jääb pudelisse või valatakse välja

Sain teada, et kui ma olen oma seltskonnas, siis mul pole piire ja mu lubadused kaotavad väärtust... Nõustun sellega osaliselt. Aga mis asi see sõprus ongi muud kui piiritus nii otseses kui kaudses mõttes... Koht kus sa saad öelda oma sõbrale, et ta on jõldak, kui ta käitub halvasti, koht kus sa saad ise käituda nagu jõldak ja keegi tuletab sulle meelde, et sa oled jõldak või tolereerib seda ausalt, mitte viisakusest vaid sellepärast, et sina tolereerid teda siis kui tema on jõldak... Luksust sellisele vabadusele pole igal pool. Mõnes muus seltskonnas kellegi nägu idiotismi eest täis sõimata? Võib juhtuda, et terve seltskond vahib sind sellise näoga nagu sa oleks just 7 imearmast väikest kassipoega vastu seina sodiks visanud... On olnud olukordi, kus inimesed pole minuga suhelnud mu terava keele tõttu kuude viisi... Aga miks ma peaksin seda pidevalt talitsema? Olema viisakas seal, kus ma seda olla ei taha? Võtma sõna sõna võtmise pärast? Rääkima mingit tühja juttu selleks, et ei tekiks "piinliku vaikust" Mis asi see üldse on? minu jaoks ei eksisteeri piinliku vaikust, on lihtsalt vaikus... kui inimesed on kõik ära öelnud või neil nii kui nii teineteisele midagi öelda pole... Teatud mõttes on hoopis häiriv see piinlik pingutamine ja silmakirjalikkus, mis sellega kaasneb... Tõesti ka nendes selstkondades olukord paraneb, kui sinna suuremalt oma aega investeerida... kui inimesed üksteist paremini tundma õpivad... või kui ohtralt sotsiaalse sidususe määrdeainet kasutatakse... Aga mulle ei meeldi pungestamine, mulle ei meeldi mulje jätmine ja selle nimel pingutamine... Mul ei ole vaja, et kõik minust hästi arvaksid... inimsuhetes pole oluline kvantiteet, vaid kvaliteet... No suures plaanis saan ma aru, et paarissuhtes on hea kui on olemas teise osapoole seltskonna heakskiit, aga minu puhul ei toimu suhtlusringi laienemine nii kiirelt... nii üleöö... olen pigem tugevate sidemete kui nõrkade sidemete mees ja see nõuab aega ja rohkem silmast silma investeeringut, mitte peolauas üldise mula keskel vatramist... Meeste puhul üldse taandub see pigem ühistegevusele isegi siis kui see on suitsetamine või joomine, sest need tegevused on kõige lihtsamini realiseeritavad ja võtavad kõige vähem pingutust. 

Ja siis see joomine... minu seltskond joob... joob nii palju, et see ei mõju ilmselt hästi ei selle seltskonna füüsisele, ega vaimsusele... ja ka mina joon selles seltskonnas... sest ma tunnen ennast turvaliselt... tean et mu terav keel andestatakse... tean, et nägelused ei päädi kellegi peksmise või pussitamisega ja kui ma isegi parasjagu ei joo siis keegi ei mõista mind selle pärast hukka, karjutakse küll, et ma olen homo, aga seda ei mõelda tõsiselt (ma vähemalt loodan)... Aga siit ka küsimus miks ma ei joo kuskil mujal? Sest siis ma oleks välja kujunenud alkohoolik. Ma olen nn. paindlik tarbija... kõigun skaalas... vastan iga seltskonna tarbimisharjumustele, seetõttu tuleb mulle ettepanekuid õlut luristada või viina kummutada ohtralt... liigagi ohtralt... Suurele osale nendest vastan ma eitavalt... Sest ma soovin, et minu elus oleks midagi enamat kui lihtsalt üks kuradi tarbimine...  Ma ei taha, et minust kujuneks see  "lahe mees" Kõik ilmselt teavad neid mehi kuskil baaris, kelle harjumused on sellised nagu nad oleks kakskümmend, aga kelle vanus tegelikult on pigem nelikümmend... seetõttu ma aerutan selles sotsiaalses alkoholi meres mõõdukalt või vähemalt proovin seda teha...

Võibolla ongi minu seltskond üks kamp, kes koosneb inimestest, kelle kohta võiks kasutada terminit high-functioning alcoholic - inimesed kes kasutavad alkoholi kui stressi ravimit. Võibolla on siin ka mingi teatud kultuuriline mõju, suur osa mu seltskonnast on sõjaväelased, kes lausa peavadki jooma, sest kujutlus sõjaväelasest ongi selline... teine osa on kunstnikud või muidu hipid, kelle elustiiliga see samuti kattub... lisaks veel piinatud geeniuse sündroomi all kannatajad ja ühiskonna pärast muret tundvad indiviidid... Seega tuleb suhtumine joomine on ok, sest see on osa minu kultuurilisest identiteedist... Isegi armastan ennast aegajalt samastada küünikuks muutunud idealistiga ja minu laiendatud tutvsuringkond on selliseid mehi täis... Keskealised joodikintellektuaalid... elus pettunud aatemehed, kes on nii hõivatud südame valuga maailmapärast, et ei märka valutada südant enda pärast... aga võibolla ongi lihtsam valutada südant abstraktsete asjade pärast, kui asjade pärast, mida on võimalik käega katsuda.

Emajõgi ja muud juhtumised... ehk kuidas maarotid paati said

Pikalt planeeritud planeerimatu retk sai alguse sellest kohast, kus Võrtsjärvel tekib soov Emajõeks üle minna... Lasime paadid vette Reede õhtul, kui päike andis juba esimesi loojumise märke. Mind valdas väike kõhklus kas me kuiva randumiskoha nii hilja leiame... erinevalt teistest olin mina seda jõe osa juba korra sõitnud, küll veidi teisel aastaajal, kui veetase oli tunduvalt kõrgem. Ent teiste muretu entusiasmi vastu ei olnud mul relva, seega läksin vooluga kaasa nii otsese kui ka kaudses mõttes.

Ette aimatult ei olnudki kuiva koha leidmine nii lihtne, julgust ei lisanud ka kuivematel kohtadel pesitsevate inimeste arvamus, et alla voolu on asi veel hullem. Tuli edasi minna. Õnn naerataski meile, loodus oli isutanud keset soist kallast ühe kuivema koha, kuhu saime randuda. Ruumi oli vähe ja koht oli võrdlemisi kitsas, saime napilt kaks telki ülesse panna ning ühe alla pidime panema veidi oksi, et hommikuks mutta ei vajuks. Kordineerimine võttis kohati aega, sest eestlastel on üldjuhul komme esimesel võimalusel viina võtta... endalgi oli soov veidi keelt kasta, aga hoidsin seda esialgu tagasi, sest tean milliseks mu suhtumine muutub kui kärakas on meeli teravdanud või nüristanud... Oleksin ilmselt lihtsalt kuskile heina sisse kerra keeranud. Lõpuks pärast üksteisest üle karjumist saime ennast kuidagi meeskonnana mobiliseeritud. Mõned tegid metsas oksi ja teised panid telke ülesse ja üks mees tegi ülesse lõkke.

Hommikune kerge vihmasabin tegi meele üpris mõruks, ei tundunud eriti meeldivana 30 km sood läbida nii, et taevast vett juurde kallab... õnneks ilm siiski muutus... tegime kerge eine ja asusime teele... Teel olles möödusime huvitavast vaatepildist... majast millest oli alles jäänud ainult kaks ahju, vundament ja metallvoodid.

Tekkis tugev tuul, mis tahtis paati pidevalt erinevatel käänakutel kaldale puhuda, kord oli küljelt, kord eest, kord tagant... Meie paatkond otsustas teha vaenlasest sõbra, tegime H sallist endale purje siis kui tuul oli tagant ja see ka töötas, aga ka aerudega tuli kõvasti rassida, teine ja suurem paat, mille kursil hoidmine nõudis tugevamat koordineerimist leidis end aegajalt kõrkjatest. Ühes peatuspunktis selgus, et sealne põhi koordinaator oli üpriski kettas. Vaatamata kõigele tegime me suhteliselt hea aja, jõudsime õhtul juba tartule nii lähedale, et jala oleks olnud ainult 6 km minna, paadiga muidugi tunduvalt rohkem.

Ka järgmine hommik algas samuti vihmasabinaga, kuid ka see vaibus. Otsustasime, et võtame sellel päeval rahulikult ja laseme voolul ennast kanda, paraku ei saanud väga rahulikult tsillida, sest vool ja tuul tahtsid meid jälle kaldasse kinni kanda ja jõel muutus laevaliiklus üha tihedamaks. Kuna mul polnud aimugi, mis kategooria veesõidukiga on tegemist ja meie madalat manööverdusvõimet arvestades tundus mõistlikum sõita ääres... kuna seltskond tahtis rahus kulgeda ja muid tegevusi harrastada ja ei tahtnud väga kuulata meie koordinaatorit, siis mul tuli suhteliselt vastu tahtmist hakata judgemental prickiks... Sest laevataval veekogul kehtivad siiski omad reeglid ja vee liiklus on samuti liiklus. Tuleb tõdeda, et judgemental prick olla on amet, mis on kõige vähem tänu väärt... nii palju sõimu selle kohta, milline munn ma olen, polnud ma ammu kuulnud... Seda kuidas ma ei oska elu nautida ja olen vanur jms... Aga purjus peaga paadist teine teise välja lükkamine või asjatu veiderdamine, mis päädib välja kukkumisega tiheda liiklusega laevateel... eriti olukorras, kus mootorsõidukid reaalselt liiguvad, ei ole elu nautimine vaid enda ja teiste elu ning tervise asjatu ohtu seadmine... No kuna kõik läks muidugi ilusti, isegi olukord kus kaks mootorsõidukit teineteisest möödusid ja meil kaks meest üle parda oli, siis jätavad mu manitsused ilmselt minust mõttetu jobu mulje... aga parem olla mõttetu jobu elus ja tervete sõpradega kui sõukruvi alt läbi käinud sõpradega elunautija.


Kokkuvõtteks

Väärt reis oli, sai kõvasti nalja ja natuke draamat ning ühe eesmärgi täidetud. Läbitud 60 km jõge kummipaadil.

Müstiline pood...

Hommikul koju minnes selgus, et O vajab hädasti mürgipritsi... otsustasime minna bauhoffi. Vaatasime netist, et asi maksab mingi 8 euri ja veidi peale, kohapeal selgus, et maksab 9.65 ja kassas selgus, et maksab 10.16... põgenesime kähku... mine sa tea, äkki keevitakse veel uksest väljumisel kah euro otsa.

Manipulatsioon... Kellele ka milleks?

Lugesin täna alternatiivsest toitumisest ja see ajas mind kettasse, sest kogu kirjastiil karjus manipulatsiooni ja demagoogia järele. Isegi siis kui seal oli asju, mille üle mõtiskleda, ei saa sellise vormiga kuidagi nõustuda...

Vormist lähemalt... See oli pandud mina vormi ja kirjutajaks oli "laps" kes rääkis näiteks, et minu ema mulle lehamapiima ei anna, sest see on paha paha. Ja nii see kujutletav laps (või siis tegelikult tema ema, kes kirjutas blogi lapse nimel) muudkui lälises, igasugustest toiutumistega seotud probleemidest, tekitades nii otsese manipulatsiooni vähemalt kahel tasandil. Esiteks noored emad, kes oma lapse toitumise pärast muretsevad, mõtlevad, et ai ai ai, kuidas ma nüüd annan oma lapsele paha lehmapiima kui seal üks "laps" räägib kui paha see on ja kiidab oma ema, kes talle teistsugust piima annab. Teiseks lapsed, kellele interneti avarused pole enam ammu võõrad leiavad selle lookese ja keelduvad piima joomast või liha söömast, sest need on pahad pahad asjad, sest kujutletav laps on nii öelnud. Mis eesmärki see siis kannab? Inimeste õigele teele juhtimine? Kuid kas see on ka eetiline? Minu hinnangul on lapse kuvandi kasutamine sellistes lugudes sama ebamoraalne nagu halbades tingimustes loomade kasvatamine, mille vastu antud blogipost nii kiivalt võitles.

Miks piim on halb? Blogi vastab... Seal sees on "mäda" Loomulikult ei räägita põletilikuliste protsesside jääkainetest, sest see oleks liiga vähe ehmatav... Igatahes teatud kogus "mäda" olla lehmapiimas seaduslikult lubatud? Kus riigis? Kui palju ja milliseid ühendeid? Sellest ei räägita. Millest siis üldse räägitakse? Kust see "mäda" piima sisse saab? Blogi vastab, et see ei ole kirjas "mädana," vaid on peidetud peensuse taha nimega somaatiliste rakkude loend. Ma ei ole küll reaalteadlane, samuti ei ole ma tegev karjakasvatuses või piimatööstuses, aga tean seda, et need salapärase nime taha peidetud rakud on valgelibled ja piimanäärmetes olevad epiteelrakud, millest viimaseid tohib olla tõesti 1-2% terve lehma puhul. Haiged lehmad üldjuhul eraldatakse karjast.

Aga kus on sisuline arutelu piima kahjulikkusest? Või sellest kuidas see inimorganismile mõjub? See on pehmelt öeldes puudulik. Rõhutakse emotsioonidele ja räägitakse vähe sisust. Üks asi, mille üle tõsiselt mõelda tasub on näiteks nn. kaltsiumi paradoks, kus piimas sisalduvad loomsed valgud hävitavad ära kaltsiumi mõju, aga seda seal ei kajastata.

Miks liha on halb? Blogi ütleb, sest loomi koheldakse halvasti ja kirjeldab, et liha on lihtsalt laip ja veel hulgaliselt emotsioonidest nõretavat juttu... Ning räägitakse, et liha söömine tekitab veresoonte ummistusi ja, et inimene on rohusööjaga sarnasem kui kiskjaga... Mina olen kunagi õppinud, et inimene on omnivoor ja üldiselt peaks olema omnivoor just täpselt see, kelle seedekulgla olema just seal kuskil kiskja ja rohusööja vahepeal. Igatahes TV on mulle õpetanud, et näiteks sea (omnivoor) ja inimese siseelundkond peaks olema väga sarnased. Liha ei põhjusta veresoonte ummistusi, vaid kolesterool ja kah mitte iga kolesterool, vaid teatud tüüpi kolesterool, mida leidub ka lihas.

Seega mida oli siis sellest õppida? Et keegi toitub enda hinnangul tervislikult? Mingi ema kuskil arvab, et ilgelt "nunnukas" on enda lapse nimel blogi pidada? Ning ka seda, et ema süda tunneb, mis on õige ja mis vale... No milleks meile teadus? Paneme kõik ema südame järgi tööle, sest ema süda on eksimatu... Kui mõni neurootiline ema antud blogi loeb ja innustust saab, siis kahmaku aga kähku lapsel piimaklaas käest ja visaku külmikust munad minema... Sest kui ühe ema süda nii tunneb ja see on õige, siis peab see ju universaalselt õige olema?

Jutt siis sellest blogist: http://princessbreakingdishes.blogspot.com/2012/05/ara-tee-teistele-seda-mida-sa-ei-taha.html

meedia kui mädanenud õun

Eile läksime KK-ga vaidlema, traditsiooniliselt tema erialale küsis tema miks ja mina oma erialale kohaselt piirdusin olemasoleva olukorra kirjeldusega. Seega oli suures plaanis vaidlus mõttetu, aga see ei takistanud meil vaidlemast, sest no... vaidlusest sünnib tõde... või vaikus...

Teatud mõttes oli see vaidlus mikro vs makro, indiviid vs kollektiiv, ent samas ka puht eetiline ja moraalne küsimus.

No igatahes oli saates pealtnägija (saade, mida ükski normaalne inimene enam nii kui nii regulaarselt ei vaata) mingi lugu ühest vaimse puudega mutist, kes oli ennast korterisse sulgenud ja keeldus maailmaga suhtlemast, mis isenesest ei ole kuritegu, kuid probleemiks oli see, et ta ei tahtnud maksta oma arveid, lugu oli ülesse ehitatud nagu üks korralik detektiivi sari... Kõigepealt kuulati üle tunnistajad, kes rääkisid probleemist, siis läks asi institutsioonidesse ja järjest ilmnes uusi fakte, kuni lõpuks rullus lahti šokeeriv lugu, kus kõik osapooled olid teatud mõttes kannatajad ja pall liikus institutsioonist instutisooni, ilma, et mingit lahendust saabuks.

KK-le ei meeldinud kajastus. Kuigi ka mina ei olnud päris kõigega nõus, näiteks sellega, et mingi naabrimutt kangutas lahti võõra postkasti, et selle sisu televaatajale näidata ja siis kommentaarid sinna juurde, mis meenutasid hoopis teist saadet, kus Võsa teeb inimese kodus külmiku julmalt lahti ja kommenteerib, et piim on läinud halvaks. Leian, et sellist saadet on siiski vaja, see juhib tähelepanu ühiskonna valupunktidele... Nojah... eetika ja moraal ning muud väärtused, mis tänapäeval on rohkem sõnad kui teod... neid jäi muidugi selle konseptsiooni puhul vajaka, aga saade peab müüma... meedia on neile, kes seda jälgivad, kui auditoorium nõuab emotsiooni ja põnevust, siis ta peab seda saama, sa ei hakka ju karnivoorile lehtsalatit sisse söötma, sest see on vähem rasvane.

Termin greater good toimib siin kaheterana mõõgana. Küsimus on see, et kui keskmine televaataja tahab just sellist konseptsiooni kas siis peab teda õpetama tahtma midagi muud või pakkuma talle just seda, mida ta ihaldab? Kui korteriühistu on läbinisti hädas, kui kollektiivselt kannatatakse ühe ebastabiilse inimese pärast? Kas siis on õigus kakkuda lahti tema postkast ja pildistada inimesi, kes talle süüa toovad ning neid televiisoris näidata, ilma, et isegi proovitaks nendega kontakti astuda... lihtsalt nenditakse kellegi arusaamale toetudes, et nad ei ole kontaktsed? Seega küsimusi on ja KK põhiargument (mis on esile tulnud mitmes vaidluses), et midagi ei tehta reaalselt ning pidevalt proovitakse vastutust teiste õlgadele lükata, peab kah paika... Samas on hirm meedia ees nii mõnegi masinavärgi rattad korralikult ära õlitanud ning see on tööle läinud, kuigi alguses on tundunud asi lootusetu. Samas jääb alati kaks põhiküsimust. Kuidas midagi teha ja miks teha.

Sellest ka küsimus kas meedia on ühikonna valvekoer või psühholoogialabori testrott, kes järjepidevalt nuppu vajutab, et uus kogus joovastavat ainet oma organismi saada. Mulle tundub üha enam, et viimane... skandaal on meedia nupp, sest see müüb ja sarnaselt narkar rotile ta üha vajutab seda nuppu... teda ei huvita tagajärjed, teda huvitavad hüved, teda ei huvita lahendused, teda huvitavad probleemid...

No mis puudutab ideed Pealtnägija vs Võsa, siis nende puhul võiks kasutada võrdlust Dagö vs Meie mees... Mõlemad teevad mingit asja, aga üks proovib olla kultuursem ja selle kuulajad, arvavd, et nad on selle tõttu kultuursed... üks rõhub sügavusele ja teine ehedusele ja maa lähedusele, aga mõlema jaoks on oluline isiklik hüve, mitte looming. Nii on nagu Võsa lööb jalaga ukse lahti ja nõuab õigust ja õiglust, viitab Kärmas (kes on hästi selgeks õppinud Kersna kehakeele) probleemidele... Tõstes ülesse ühe käe, kui ta viitab probleemile (piltlikult hoiab ta seda oma käes) ja saate lõpus asetab käed leinas kokku näidates, et ta on tõsises mures ühiskonna tuleviku pärast. Parafraseerides analoogsete saadete lõpulauseid: "Kas need mehed müüvad kaastunnet ja õiglustunnet või pulbitseb neil see sees reaalselt, jäägu vaataja otsustada."

Mõtted, mis ei oma praktilist väärtust...

Hommikul ütles KK mulle midagi, mida üks tuntud sotsiaalteadlane oli talle öelnud, inimesed on oma kohustused unustanud. See on asi, mille üle on mitmed inimesed juurelnud ja seda kritiseerinud, aga kas ka konstruktiivselt? Kui me vaatame ühiskonnas ringi on meil tegelikult käimas totaalne vabaduste diskursus – me räägime vabadusest, me mõtleme vabadusest, me nõuame vabadust, me räägime sellest kuidas mõnes ühiskonnas seda pole. Me oleme iseenda usu, sõna jms. vabaduste orjad ja surume seda orjust peale kõigile. Isegi meie, kelle keeleline diskursus on käskude ja keeldude diskursus. Me ei ütle tihti ma tahan või mul on vaja, me ütleme ma pean. Võib-olla sellest tuleneb ka meie vabaduste orjus. Ma pean olema vaba. Ma pean…

Kohustused, ehk siis see osa, mis seostub hulga rohkem sõnaga „pean“  - need on kuidagi tahaplaanile jäänud. Ma ei räägi siinkohal kohustustest, mis kaasnevad tööga või mõne organisatsiooni liikmelisusega, vaid üldistest moraalsest, eetilisest ja ühiskondlikkust vastutusest.

Ma olen siin varem kah puudutanud sellist teemat nagu vangi dilemma:

 „Kaks vangi on ülekuulamisel. Kui mõlemad süüalused vaikivad, ei saa kohus kummalegi määrata maksimumkaristust ning mõlemad saavad vaid aasta karistust. Kui üks teise peale keelt kannab, langeb tema osaks miinimumkaristus, teine aga saab aga 10 aastat. Mõlema ülestunnistuse puhul ootab mõlemat vaid viis aastat. Sellistel eeldustel oleksid ratsionaalsed kahtlusalused vait, kuid lootuses aastaga pääseda, võivad nad mõlemad või üks neist teha ebaratsionaalseid valikuid.“

Võib-olla oleks juba aeg kui meie ühiskond areneks sinna, et kõik saaks aru, et hea oleks istuda kollektiivselt  aasta või viis, mitte teha kõik selleks, et ise istuda üks ja parastada teise pihta, kes istub kümme. Aeg oleks astuda välja mentaliteedist „ole loll, aga ole kaval.“

Probleem

Kujutage ette, et imetlete oma geniaalsust. Olete tootnud mingi teoreetilise raamistiku ja viskate jalad seina ja mõtlete, et kohe kui aega saate, visandate selle raami paberile ja teid saadab au ja kuulsus ja siis avastate, et keegi türapea on sama raamistiku juba välja töötanud ja teil ei jää muud üle kui tsiteerida... Tunne on väga alandav! Tekib õigustatud küsimus kas mina olengi zavi filosoof? Õllene jorss kes jaurab oma teooriat ja tunneb ilmselgelt uhkust enda üle, kuid kui ta oleks õlle joomise asemel loengus käinud, siis ta teaks, et sellise teooriaga on juba vähemalt kümme tüüpi sadu aastaid enne teda hakkama saanud ja vähemalt 20 on juba seletanud kuidas see ei tööta.

Pole hullu mu magistritöö on piltlikult öeldes jalgratas, mille mõlemad rattad on keegi leiutanud, minu asi on leiutada sinna raam. Lenksu ja pedaalid võib juba teha keegi kolmas või kui uuesti ennast geeniusena tunnen... no siis äkki suudan terve ratta valmis saada.

Üldjuhul ma veel meelt ei heida on ju üks väga geniaalne mees kunagi öelnud "Geniaalsuse ja lolluse vahe on see, et geniaalsusel on omad piirid." Ja keegi, kelle nime ma enam ei mäleta on öelnud umbes midagi sellist, et avastused sünnivad nii, et kõik teavad, et miski ei toimi, aga leidub üks loll, kes arvab, et toimib küll - umbes selline on ka minu töö temaatika. Suured teadlased on käega löönud, aga agulipoisist lollpea ikka jahmerdab.

Paradoks

Täna hommikul vestlesin ühe sõbrannaga ja siis juhtus midagi... juhtus see, et ma lõpuks suutsin selgelt formuleerida selle, mida ma varem olen hoomanud, aga millest pole päris täpselt aru saanud.

Suur osa naisi tahavad turvatunnet, kuid seda saades ei väärtusta nad seda piisavalt ja ei suuda seda oskuslikult opereerida, paku neile ebakindlust ja nad jooksevad sul järgi nagu kutsikad - paradoks.

Õnnelik on mees, kes leiab endale naise, kellel on kõik täpselt vastupidi.

Kolm kodu

Hommikul viisin KK bussile ja läksin kohta, mis oli kunagi mu kodu, ei tundnud ennast seal eriti koduselt, oli veidi võõrkeha tunne, läksin oma vormilisse koju, tunne ei jätnud mind ka siin maha, vahtisin tühja korterit... vahtisin seda veel... tunne oli umbes sama rõve, kui roheline viljadest jahvatatud mögin, mis laual vedeles... Suures masenduses otustasin kingi viksida... must läige oli hoopis ilusam kui roheline mögin - tundsin rahulolu. Must korrapära oli parem, kui roheline korrapäratus, must korrapära on alati parem, tahtsin igavesti kingi viksida... puhastada ära tolmu ja asendada selle musta läikega... lõikasin maha oma kahe nädalase habeme ja vahtisin värdjat lagunevat vahtplastist lage... viskas üle, läksin tagasi vanemate koju ja viisin emale veidi õmbulstööd, ka sealne lagi ei rahuldanud mind. Ka annelinn oli sama tühi, sama mõttetu, kuidagi hämar... kuidagi rõhuv, lasin sealt jalga... imelik on kuuluda igale poole ja mitte kuhugi...

kultuur kultuurituses

Mingi veider võlu on juua veini pudelist, kummutada kvaliteetveini nagu mats - kultuur kultuurituses. Mäss ühiskonna korralduse vastu, karlova aguli tudengi tunne, kõik see, mis hakkab käest libisema ja seljataha jääma... Ühiskond on veider koht, kui sa oled rikas ja/või haritud ning sa astud välja ühiskondlikkust normist, siis sa oled ekstentrik, kui oled vaene ja/või harimatu, siis oled lihtsalt lihtlabane mats. Võibolla on asi lihtsalt stiilis, matslus pole kunagi lihtsalt matslus... kuskil on mingi kriitiline murdepunkt, labasuse ülim määr... kui selle ületad, oled mats, kui jääd selle piiri peale oled ekstentrik.

Salapärane pakk

Mulle meeldib saada pakke - pakke, mida ma ise tellinud pole. Need tekitavad ootusärevust, pärast teate saamist kibelen juba vaatama, tahaks tormata pakile järgi kohe... kõikki teisi toimetusi unarusse jättes...

Käekiri ei jätnud kahtlust, see on üks väheseid käekirju, mida üldse ära tunnen, see kumab isegi läbi trükitähtede... paki teisel pool oleval nimel polnud enam tähtsust. Aimasin juba sisu, tunnetasin selle kontuure, ent ometi pidin selle keset kaubanduskeskuse ukseesist lahti kakkuma lihtsalt selleks, et teada kas mul on õigus... oli... pakis oli Andrei Ivanov "Peotäis põrmu."

Idioote on mitut tüüpi…

… ja vahel mulle tundub, et tunnen kõiki tüüpe. Nimelt on mu vanemate majas kasutamatult seisvad ruumid, milles remont pooleli. Mu noorem vend ja õde tahavad neid kasutada oma eesmärkidel, kuid selgub, et neil puuduvad elementaarsed arusaamised ahju kütmisest ja oh imet, neil õnnestub see üle kütta. No ja täna öösel vihastas see mu naabrit nii, et ta otsustas seal akna puruks lüüa. Sest külmal ajal puruks löödud aken on kahtlemata efektiivne viis, kuidas lahendada ülekütmisest tulenevaid probleeme? Lisaks sellele hoiab see kindlasti võõrad inimesed eemale, kui tänavapoolne aken on segi pekstud, sest ometigi ei tule mööda kõndival kahtlasel kontingendil tahtmist sealt sisse piiluda ja kui piilumisest ei piisa, siis ka sealt sisse minna ja elu olu lähemalt kaeda?



Milleks mulle vaenlased, kui mul on olemas sellised naabrid ja sõbrad?

Eesti mees

"Kui tahaksid olla armastuseta ja hüljatud, siis ole mõistlik." (Vonnegut)

Üks nali käib mööda Eesti Vabariiki, nali tänapäeva Eesti mehest.

teismeline: "Ema ema, läheme ostame mulle teksad!"
ema: "Aga miks naiste osakonnast?"
teismeline: "Sest siis olen ma tõeline mees."

No see on aktuaalne, arvestades skinny jeanside võidukäiku meie tänavatel, aga täna juhtus selline lugu, et nägin reaalselt ühte meest, kellel olid naiste teksad jalas. Kui ma ei oleks näinud, et tegemist on mehega, oleksin mõelnud, et hea kann... Nii ei tohi ühte paadunud heteroseksuaali segadusse ajada raisk!

Kurat hakkake meesteks, lõppetage see metroseksuaalsuse pask ära raisk!

Lahtised otsad

Kätte on jõudnud aeg, et lahtised otsad kokku sõlmida. Nii ma siis kulutangi oma jalgu mööda kabinette joostes. Tulemused on käega katsutavad, dokumendid on korda aetud ja varsti on fookuses ainult üks asi... See vallutab kõik mu meeled ja võtab kõik mu aja ning loodetavasti saab see mai lõpuga läbi. Hea tunne on, kui asjad lõpuks soovitud suunas liiguvad.

Üks mootor mul möirgab rinna sees...

See oli vist Runnel, kes kirjutas kunagi sellest kuidas ühel poisil helin rinnas helises ja kui ta suuremaks kasvas läks ka helin suuremaks...

Mul on hoopis sügavam probleem, mingi kõrgem jõud on otustanud sinna tõsise V 8 installeerida. Märkasin seda juba teismelisena, kui see mulle häälekalt oma eksistentsist märku andis ja sellest ajast on see olnud mu tüütu, ent truu kaaslane...

Põhimõtteliselt on olukord selline, keegi ajab selle mootori pidevalt piirajasse, kus see enam mitte ei lärma vaid lausa vingub tugevas ülepinges, mul piisab ainult sellest, et sidur lahti lasta - see ei ole võimalik, sisemiste ja väliste põhjuste tõttu. Piltlikult öeldes on vahepeal keegi pannud kiiruse piirangud, vahepeal isegi toppinud mu rattad lukku, teinekord ei julge ma ise sidurit lahti lasta, sest äkki järgneb kohalt sööstuga tõsine hävituste rada - juhitavuse kadu. Mõnikord tundub, et eesmärgid pole piisavad? Kuhu kihutada ja milleks?

Nii ma siis lasen sellel möirata, teen oma igapäevatoimetusi, kõrvus mootori kime hääl, joon, et mitte istuda rooli, otsin meelelahutust, et ignoreerida mootori nõudlikku kutset, aga ma tean, et ükskord tuleb jälle kihutada, hoolimata piirangutest, hoolimata eesmärgi kaheldavusest, hoolimata sellest, et mul on hirm... Sest ainult nii tuksub mootor veidi aega rahulikult, et siis endast jälle tugevamata möiretega märku anda... Mõnikord lihtsalt ei saa tsükleid pikendada, hoolimata sellest, et väga tahaks...

Valem kuidas kindlustada endale võimalikult sitt päev

Maga võimalikult halvasti, näe võimalikult paranoilisi unenägusid, ärka hakka suhtlema oma GF-iga, väljenda seda, mis sind härib, väljenda ennast mõtlematult järsult ja arrogantselt, saa GF poolt perse saadetud, märka, et oled liiga palju aega ära kulutanud ja sul on veel enne tööle minekut vaja paar asja korda ajada. Tee kindlaks, et probleem on raskem, kui sa arvasid, kuluta sellele rohkem aega kui sul on. Istu autosse ja kindlusta, et sa oled lumme kinni jäänud ja start ei ole nii sujuv, kui peaks, stardi siis kui tänaval on veel autosid, võimle lumes ja kuula kuidas tagumine auto signaalitab. Märka, et tüüp ei lõpetagi signaalitamist, annab sulle signaalitades märku igal ristmikul, et ka tema eksisteerib. Võta vastu otsus, et kui ta seda ka järgmisel ristil teeb, paned sa ohutuled sisse ja lähed karjud ta peale. "Türa! Ma saan ise kah aru, et olen idioot ja ei suutnud arvestada, et ma lumme kinni jään, sa ei pea seda mulle igal ristmikul meelde tuletama kuradi närvihaige türapea!" Märka, kuidas ta pärast otsuse vastu võttmist ära keerab, jäta viha enda sisse. Tule tööle, saa kohe parmudega jahmerdama hakata...

to be continued...

Imeline tunne

V: "Ma arvan, et ühest jobust suhtes piisab, ei ole vaja teist juurde teha, selleks, et võrdsem oleks."

Pikk haigus seljatatud, selgub, et maailmas pole asju, mida kuuma naise kallistus ja külma viina uim ei ravi. Nüüd tuleb asjalikkuse tee jalge alla võtta, sest kevad läheneb hirmutava kiirusega. Tunnen, et ajupotensiaal hakkab kergelt taastuma, suudan jälle mõelda - imeline tunne!

Teoloogiline vestlus

Märksõnad: jumal, suitsetamine, ahistamine

?: "P tule alfa kursusele."
P: "Ei!"
?: "Mõtle sellele."
P: "Ei"
?: "Ma hakkan sulle pinda käima"
P: "See on ahistamine."
?: "Jumal ei ole ahistamine ja pealegi võibolla see, et tee suitsetate ahistab jumalat."
V: "Ükski inimene ei saa Jumalat ahistada mitte kuidagi, Jumal kui kontseptsioon on selleks liiga kõikvõimas."
?: "Saab küll!"
?: "Suitsetamine on ebajumala kummardamine, Piibel ütleb, et sul ei tohi olla ühtegi teist jumalat."
V: "Suitsetamine pole ebajumal, see on tegevus, sigaret pole kummardusobjekt vaid vahend."
?: "Tule Saalemisse!"
V: "Ei!"

Eile just rääkisime pikalt K-ga usust, selle mõjust... Jumala olemasolust või selle puudumisest ja ka pealetükkivast usuhullusest... täna siis selline vestlus...

hiired

K: "Mida tähendab humaanne hiirelõks?"
V: "No see on põhimõtteliselt püünis, püüad kinni ja lased loodusesse."
K: "Tra mis ma olen mingi fucking hipi või? Püüa kinni ja tapa maha, hiiri on mingi sitaks ju."