that awkward moment...

That awkward moment, when you realise that you are not welcomed in the pub, and it's not because of you...

Ehk kuidas ma ühes kohas söömas käisin. Midagi oli õhus ja see ei olnud maitsva prae lõhn, ega reedese maha aetud liisnud õlle lehk. See oli pinge, midagi mida minusugune sarkastiline tõbras aegajalt armastab, kuid täna ei olnud üks nendest kordadest... see oli lihtsalt tüütu. Isegi söök tundus erakordselt vastik, no selles oli võibolla süüdi kokk... või minu enda halb valik... või asjaolu, et viimasel ajal ei paku söök üldse naudingud... olgu kuidas on valikuid on mitmeid, kuid tulemus on üks. Igatahes jäi kogu sellest olukorrast halb maitse suhu, nii otseses kui kaudses mõttes...

Täiesti tavaline eesti mees, ehk sündinud tõbras

Head uut aastat kõigile, kes veel vahel siia postidest tühjaks jäänud blogiseinale sattuvad!

Uus aasta on soovide aeg, lubaduste aeg, ootuste aeg ja lootuste aeg, seetõttu vaatavad inimesed kriitiliselt tagasi eelmisele aastale ja lubavad ennast parandada. Mina seda ei tee, mitte sellepärast, et ma oleks kriitiline küünikust kusipea, vaid seetõttu, et ma ei leia midagi mis oleks väärt parandamist klassikalises kapitaalremondi mõttes. Üldises plaanis on asju, mida saab muuta ja asju millega tuleb lihtsalt kohaneda. Võibolla just kohanemine ongi see, millega võiksin mina eelmist aastat iseloomustada. Kohanemine linnaosaga, mida ma kunagi pole eriti kõrgelt hinnanud, kuid mis on mulle andnud väärtusi, mida mul varem pole olnud. Kohanemine olukorraga, et mul on jälle elus eesmärgid, mis vahepeal olid kadunud või muutunud imepisikeseks täpikeseks kuskil kauguses. Kohanemine tõega, et kaks kõva kivi võivad head jahu jahvatada küll, lihtsalt krigin on suurem.

Igatahes uue aasta hommik tõi mu ellu kõige hullema pohmaka, mis üks inimene võib kogeda -  kainuse pohmaka... Olukorra kus eilse õhtu ja öö liigne suitsetamine kohvi joomine ja magamatus, tekitavad tunde nagu sa oleks ise kogu Eesti rahva poolt joodud alkoholi ainuisikuliselt kinni pistnud ja tekib tõsine kahtlus oma IQ olemasolus... sest mille kuradi pärast peaks üks kaine mõistlik inimene öö otsa üleval vahtima.

Lisaks sellele jagatakse sulle ka kamaluga teadmist, et oled laisk ja lohakas... Tere tulemast uus aasta! No igatahes kuna see on lühikese aja jooksul juba mitmes kord, siis tekib mõte, et süüdistustel on tõepõhi all... Nii ma siis istun või noh õigemini seisan... peast soe... väsinud, laisk ja lohakas ning mõtlen elu üle järele. Mõtlen sellest, et kas minust on valesti aru saadud? Kas minust on tekkinud kuvand kui äärmiselt laisast ja lohakast mehest, kellele peab seda korduvalt toonitama? Kas ma olengi laisk ja lohakas ja ma ei pane seda ise tähele? Väsinud aju ei taha kuidagi olukorraga harjuda... ei suuda korralikult infot sünteesida. Imelikul kombel tuleb pähe, et äkki on see mu nimega kaasa antud(virisev, eluvõõras, laisk, lohakas, oskamatu)... Suundun laisal sammul pessu, tõmban lohakalt dušikardina ette, pesen oskamatult pead ja virisen vaikselt omaette kui peapesu vesi silma jookseb ning silmad kipitama ajab... samal ajal mõtlen paaniliselt mida ma võiks eluvõõralt teha... siis taipan... Ma mõtlen eluvõõraid mõtteid. Mõtlen sellest mis oleks kui mu nimi oleks akronüüm hoopis teistest sõnadest... Kuidas ma siis pessu oleks läinud? (Suundun vapral sammul pessu, tõmban elujaatavalt dušikardina ette, pesen oskuslikult pead...) ja ma ei suuda L tähega positiivseid omadusi välja mõelda... Pesust välja tulles saan teada, et olen pahur solvukott... lepin sellega (jess üks L on leppiv)... sest ma ei saa öelda, et ma ei solvunud, mu ülivõimekas aju lihtsalt toodab mingisugust sitta, selle asemel, et vapralt oskuslikku analüüsi läbi viia... teist ei suuda välja mõelda, mõtlen, et kas "labiilse närvisüsteemiga" võiks olla mingis kontekstis positiivne... Kaks L-i kõditavad endiselt mu kukalt... laisk lohakas... laisk lohakas...

Alustan asja sisulise analüüsiga, selleks, et tuvastada oma märkimist vääriv laiskus ja lohakus pean ma  looma võrdluse... nö keskmise laisa ja keskmise lohaka... ja võrdlema enda laiskust ja lohakust selle keskmisega, et aru saada, kas ma olen laisk ja lohakas... Aga mis siis kui laiskus ja lohakus on binaarne tunnus? Kuidas seda siis tuvastada? kui laiskus ja lohakus ei mahugi skaalale 1-5, kui tegemist on olukorraga, kus sa kas oled LL või ei ole... Aga sellisel juhul mis on see ülim kriteerium, mille järgi olukorda hinnata? enda arvamus? teiste arvamus? mingi üldine norm? Tundub, et siin oleks vastuseks vastastikune hindamine... kus inimene hindab ise oma LL taset ja siis hindavad teised tema LL taset ning lõpptulemusena saaks võtta kõige suurema LL indeksiga tüübi konstandiks ja selle järgi teisi hinnata, aga see eeldab, et kõik inimesed on oma olemuselt mingil määral LL-id, sest teiste hinnangud ja inimese enda hinnangud kattuvad aruharva 100% Otsustan kvantitatiivsele analüüsile käega lüüa... kvalitatiivne siis... mõtlen kõige laisemate ja lohakamate inimeste peale keda ma tean ja kõige hoolsamate ja hoolikamate peale... ei leidnud oma lähimast tutvusringkonnast mitte kedagi, kelle kohta saaks väita, et ta pole laisk... olen olnud iga inimese "laisa momendi" juures. Aga laiskuse skaala on tõesti väga varieeruv, mõnel on neid momente rohkem kui teisel. Lohakas, hoolikas saakalal, leidsin ühe inimese, kes teeb teistele pika puuga ära... no mõned üksikud kalduvad veel temaga samale pulgale, kuid mina ei ole kindlasti üks neist... samas tabasin ennast mõttelt, et LjaL on ju omavahel seotud, inimene kes on aegajalt laisk, ei saa olla jäägitult hoolikas... ta saab hoolikas olla ainult oma laiskuse piirides... vektor LL. Siinkohal tegi mu väsinud aju pausi... pausi mis kestab seniajani...