Mõnikord on nii, et ühel päeval sujub kõik imeliselt ning meeleolu on kõrge - selline tunne ei vallanud mind volbriööl. Paratamatult tõmbasin paraleele eelmise aastaga, kus minus suudeti tekitada tunne, nagu ma oleksin kõige väärtuslikum mees maailmas, sellise illusiooni positiivne mõju oli hindamatu väärtusega, mõtlen vahel sellest ilusast õhtust veel aasta hiljemgi, liigitaks selle ilmselt ilusate hetkede top 5 hulka.
Täpselt samasuguse efekti annab ka selle aasta Volber, siiski hoopis pöördvõrdelise tulemusega. Suure kontrasti armastajana võiksin tulemusega rahul olla, aga paraku oli kontrast liiga suur, et seda emmata. Ülekohus - see ilmselt on võtmesõna, kuidas ma iseloomustan seda aastat. Karjuvalt ebaõiglane, vastik ja sisikonda näriv. Ebaõiglus üks kõik mis vormil ja kujul on mind juba lapsest peale okserefleksiga täitnud, tekitanud soovi karjuda vahetpidamatult roppusi, rakendada kellegi või millegi kallala vägivalda - see oli tunnete pakett, mille ma öösse kaasa võtsin. Tundsin ennast nagu truu koer, kes surub lohutust pakkudes oma koonu perenaisele pihku, saades perenaiselt vastutasuks, jalahoobi ribidesse.
Vabandust ma väärt ei olnud, ei teagi miks... aga mis seal siis ikka... Isegi küüslaugu maitse kaob suust, kui mitu korda hambaid pesta... Ilmselt ravib aeg ka solvatud ego... Sest ratsionaalselt ma tean ju, et elu ongi ebaõiglane, samas ka täis hetki, kus see ebaõiglus ei avaldu.
No comments:
Post a Comment