M: "Kas ma panen sulle kõrre ka sisse?"
V: "Kas ma näen välja nagu sitane pederast?"
M: (Libistab lilla kõrre klaasi) "Nüüd näed!"
R: "Riided teevad tõesti mehe, isegi mina peaegu usun seda nüüd"
V: "Jah teevad küll, ma ei tundunud sind ilma selle hõbedase jopeta äragi"
L: "Viska viis!"
R: "Aga tee ei ole mu punast jopet näinud, see hõbedane on selle vooder."
V: "Jah... hmm... see seletab nii mõndagi..."
R: "Käige persse!"
Plaanisin eile niisama passida, aga A(mitte traditsiooniline) tuli Tartusse ja meelitas mu välja svjata vatrat kuulama. Ma lihtsalt ei suuda blondidele naistele ei öelda... või no tegelikult ma ei suuda üldse naistele ei öelda. Kui traditsiooniline Ruslani kallistamine tehtud sai, läksime teisele poole jõge varjuteatrit vaatama. Mingil hetkel kadus A kuskile teise seltskonda ära, kuhu ma sulanduda ei viitsinud...
Seadsin sammud krooksu. See oli esimene kord elus, kui ma üksi baari läksin, aga kuna tegemist oli mu "kodubaariga," siis ma väga ei põdenud. Õigesti tegin, juba teel sinna sain kokku ühe sõbrannaga, ukse ees passis mu alumine naaber ja sees oli kolmes lauas mulle tuttavaid inimesi.
Nägin ühte oma vana sõbrannat, keda ma polnud 4-5 aastat näinud. Kallistamise vahepeal libistas ta mulle oma käe pihku, see süütu instinktiivne akt täitis mind sooja tundega. Ei tea kas asi oli selles, et mulle meenusid ajad, kui ma arulage teismeline olin, või selles, et ta oli endiselt silmipimestavalt ilusate näojoontega. Igatahes meenutasime vanu aegu ning seda kui rüütellik ma kunagi olin ja inimest, keda enam meie seas ei ole. Aga kuna mina pidin jagama ennast kolme laua vahel ja tema seltskond muutus kah kärsituks, siis meie kohtumine selleks korraks lõppes...
Friday, August 27, 2010
Thursday, August 26, 2010
Mineviku põletamine
Koristasin pabereid ja suunasin neid ahju... Leidsin mingeid fotosid ja avastasin, et olin teismelisena päris kuum tükk liha, lisaks leidsin ühe kirjandi, kus mõtisklesin selle üle, mis teeb elu kauniks. Toon siin välja mõned lõigud...
Ilu suhtelisus
"Aknast välja vaadates tabas mind ehedalt mõte sellest, kui suhteline on kaunidus. Nimelt sajab praegu lund, üpris ilusa vaate annavad tuule käes tansisklevad lumehelbed. Aknast on neid kena vaadata. Samas, kui minna välja ja lumi sulle häbematult kraevahele tuiskab ja kavalt sulle üle kingaääre kinga sisse poeb, kaob kogu ilu hetkega."
Raha annetamine
"Eks selle mehe tuju läks ka paremaks. Küllap ta pärast kostitab ennast kauni, pruunika leivaga või langeb, peale puskari joomist imelisse deliiriumi."
Selektiivne mälu
"Me kipume kauneid hetki unustama. Kujutage ennast ette seismas kõrge kalju peal, eespool lainetamas meri. Soe võrdlemisi tugev tuul puhub teile vastu. Te tõstate käed, teil on tunne, et te lendate. Äkki te libastute ja kukute paar meetrit allpool asetsevale kaljunukile ning murrate jala. Kümne aasta pärast kui te sellele päevale tagasi vaatate, ei pruugi teile meenuda see kõikvõimas tunne ja kaunis vaatepilt, kuid teile meenub kindlasti see, millist valu teeb murtud jalg."
Probleemid mis jätkuvad ka kümme aastat hiljem
"Ma ei saa aru miks vanemad inimesed ütlevad, et noorus on ilus aeg. Noorus on täis mõttetuid probleeme, rasket eneseleidmist ja suurt õppetööd."
Ilu suhtelisus
"Aknast välja vaadates tabas mind ehedalt mõte sellest, kui suhteline on kaunidus. Nimelt sajab praegu lund, üpris ilusa vaate annavad tuule käes tansisklevad lumehelbed. Aknast on neid kena vaadata. Samas, kui minna välja ja lumi sulle häbematult kraevahele tuiskab ja kavalt sulle üle kingaääre kinga sisse poeb, kaob kogu ilu hetkega."
Raha annetamine
"Eks selle mehe tuju läks ka paremaks. Küllap ta pärast kostitab ennast kauni, pruunika leivaga või langeb, peale puskari joomist imelisse deliiriumi."
Selektiivne mälu
"Me kipume kauneid hetki unustama. Kujutage ennast ette seismas kõrge kalju peal, eespool lainetamas meri. Soe võrdlemisi tugev tuul puhub teile vastu. Te tõstate käed, teil on tunne, et te lendate. Äkki te libastute ja kukute paar meetrit allpool asetsevale kaljunukile ning murrate jala. Kümne aasta pärast kui te sellele päevale tagasi vaatate, ei pruugi teile meenuda see kõikvõimas tunne ja kaunis vaatepilt, kuid teile meenub kindlasti see, millist valu teeb murtud jalg."
Probleemid mis jätkuvad ka kümme aastat hiljem
"Ma ei saa aru miks vanemad inimesed ütlevad, et noorus on ilus aeg. Noorus on täis mõttetuid probleeme, rasket eneseleidmist ja suurt õppetööd."
Hirm ja arvamus
Odin:
Varandus sureb,
sugulased surevad
ja sinagi sured:
aga ma tean ühte asja,
mis eales ei sure:
see on arvamus iga surnud mehe kohta.
Viimasel ajal olen palju mõelnud arvamusest ja hirmudest. Täna lugesin veidi vikingitest ja sellest kuidas neil oli kalduvus võidelda hirmuga hirmu vastu, ehk siis kaaslaste hukkamõist oli suurem hirm, kui hirm lahingus surra. Ideeliselt ei ole sarnane hirmuga võitlemine ka tänapäeval kadunud, eriti kohtades kus õhk on maskuliinsusest paks. Noored mehed trotsivad oma hirme eelkõige kaaslaste pärast, vahel arva ka seetõttu, et neil on vaja midagi endale tõestada. See on otseselt seotud arvamusega, inimese suurim hirm on see, et teised arvavad temast halvasti, see on tugev motivaator... Isegi siis kui inimene juhindub mulle omasest põhimõttest (kõigile ei saagi meeldida).
Mõtlesin sellest, kui pidin olema jälle reaalselt kolmes kohas korraga.... Lasin peast läbi analoogseid olukordi:
1. Kolme erineva naisega õhtust söömine ühe õhtu jooksul. Tulemus: täiesti ebaratsionaalne, ei saanud ühestki kohtumisest täit võtta, sest vaatasin kella pidevalt ja viimane söök oleks mind peaegu oksele ajanud.
2. Kaks sünnipäeva ühe õhtu jooksul. Tulemus: läbikukkumine, kõik olid solvunud, et nii vara ära läksin ja alkot ei tarbinud, aga polnud kah valikut, sest sünnipäevde vahe oli 20km. See muidugi viib ka mõttele, et inimeste ego ei luba lihtsalt olukorda, kus nad ei ole kõige tähtsamad inimesed mu elus. Mõnikord käitun ma ka ise analoogselt, kui olen kellegile enda jaoks aega teinud ja selgub, et temal minu jaoks aega pole, siis tuleb kergelt mõru maitse suhu küll, aga olen sellest üle.
3. Kursaõed vs parim sõbranna. Tulemus: õhtu esimene pool oli väga mõnus, aga kahjuks jäi lühikeseks, teine pool päädis sellega, et sõbranna oli nii kuri, et lasi mu täiesti üle. Ehk siis ilmselt oleks pidanud õhtu teise poole kah kursaõdedega veetma või siis vastupidi.
Valisin seekord kolmest võimalusest ühe, tulemused ei olnud ikka parimad, aga vähemalt ei olnud endal nii mõru maitse suus.
Aga veel hirmust... Vaatasin eile väikevennaga ühte lihtsakoelist sarja, kus peategelane tegi midagi ja siis otsustas seda tegevust ignoreerida ja teeselda, et antud sündmust pole üldse olnud. See on midagi, mis ka mulle on omane. Mulle meeldib jätta mõned asjad lahendamata, sest nii on mugavam ja turvalisem. Riskin tihti seal kus pole vaja ja jätan riskimata seal, kus see oleks vajalik - hirmu võitmine hirmuga.
Kõigile meeldimisesest... See on koorem, iga uus inimene, kellega olen viimasel ajal tutvunud, arvab, et ma olen "lahe." See isenesest survestab, olema veelgi lahedam. Õnneks suudan kiusatusele vastu panna ja ei allu survele, ometigi tuleb tunnistada, et mingit mõju see siiski avaldab. Millegi pärast armastavad inimesed luua minust ideaalmina, millel pole reaalsusega kuigipalju ühist ja siis on pettunud ning elavad oma pettumuse minu peal välja. Tegelikult peaksid nad selle enda peal välja elama, sest nemad ise ju lõid need ideaalid, kuid ometi saab esimesena kuuli sõnumitooja. Hoiatan veelkord, ärge idealiseerige mind, sest reaalne mina ei suuda ja isegi ei taha ideaalminale järele jõuda.
Varandus sureb,
sugulased surevad
ja sinagi sured:
aga ma tean ühte asja,
mis eales ei sure:
see on arvamus iga surnud mehe kohta.
Viimasel ajal olen palju mõelnud arvamusest ja hirmudest. Täna lugesin veidi vikingitest ja sellest kuidas neil oli kalduvus võidelda hirmuga hirmu vastu, ehk siis kaaslaste hukkamõist oli suurem hirm, kui hirm lahingus surra. Ideeliselt ei ole sarnane hirmuga võitlemine ka tänapäeval kadunud, eriti kohtades kus õhk on maskuliinsusest paks. Noored mehed trotsivad oma hirme eelkõige kaaslaste pärast, vahel arva ka seetõttu, et neil on vaja midagi endale tõestada. See on otseselt seotud arvamusega, inimese suurim hirm on see, et teised arvavad temast halvasti, see on tugev motivaator... Isegi siis kui inimene juhindub mulle omasest põhimõttest (kõigile ei saagi meeldida).
Mõtlesin sellest, kui pidin olema jälle reaalselt kolmes kohas korraga.... Lasin peast läbi analoogseid olukordi:
1. Kolme erineva naisega õhtust söömine ühe õhtu jooksul. Tulemus: täiesti ebaratsionaalne, ei saanud ühestki kohtumisest täit võtta, sest vaatasin kella pidevalt ja viimane söök oleks mind peaegu oksele ajanud.
2. Kaks sünnipäeva ühe õhtu jooksul. Tulemus: läbikukkumine, kõik olid solvunud, et nii vara ära läksin ja alkot ei tarbinud, aga polnud kah valikut, sest sünnipäevde vahe oli 20km. See muidugi viib ka mõttele, et inimeste ego ei luba lihtsalt olukorda, kus nad ei ole kõige tähtsamad inimesed mu elus. Mõnikord käitun ma ka ise analoogselt, kui olen kellegile enda jaoks aega teinud ja selgub, et temal minu jaoks aega pole, siis tuleb kergelt mõru maitse suhu küll, aga olen sellest üle.
3. Kursaõed vs parim sõbranna. Tulemus: õhtu esimene pool oli väga mõnus, aga kahjuks jäi lühikeseks, teine pool päädis sellega, et sõbranna oli nii kuri, et lasi mu täiesti üle. Ehk siis ilmselt oleks pidanud õhtu teise poole kah kursaõdedega veetma või siis vastupidi.
Valisin seekord kolmest võimalusest ühe, tulemused ei olnud ikka parimad, aga vähemalt ei olnud endal nii mõru maitse suus.
Aga veel hirmust... Vaatasin eile väikevennaga ühte lihtsakoelist sarja, kus peategelane tegi midagi ja siis otsustas seda tegevust ignoreerida ja teeselda, et antud sündmust pole üldse olnud. See on midagi, mis ka mulle on omane. Mulle meeldib jätta mõned asjad lahendamata, sest nii on mugavam ja turvalisem. Riskin tihti seal kus pole vaja ja jätan riskimata seal, kus see oleks vajalik - hirmu võitmine hirmuga.
Kõigile meeldimisesest... See on koorem, iga uus inimene, kellega olen viimasel ajal tutvunud, arvab, et ma olen "lahe." See isenesest survestab, olema veelgi lahedam. Õnneks suudan kiusatusele vastu panna ja ei allu survele, ometigi tuleb tunnistada, et mingit mõju see siiski avaldab. Millegi pärast armastavad inimesed luua minust ideaalmina, millel pole reaalsusega kuigipalju ühist ja siis on pettunud ning elavad oma pettumuse minu peal välja. Tegelikult peaksid nad selle enda peal välja elama, sest nemad ise ju lõid need ideaalid, kuid ometi saab esimesena kuuli sõnumitooja. Hoiatan veelkord, ärge idealiseerige mind, sest reaalne mina ei suuda ja isegi ei taha ideaalminale järele jõuda.
Monday, August 23, 2010
update
K: "See on lausa uskumatu, ma olen seal Kohilas vist ikka küll lausa vati sees elanud."
V: "Jah, minu kõrged moraalinormid on ilmselgelt ikka mulle kasuks tulnud, kui mul neid ei oleks, siis ma oleks väga paljudesse kohtadesse sisenenud."
K: "Jah, ma ei tahaks siis sinuga ühes korteris elada."
Laupäeval Kanepi poole sõites, mõtlesin sellest, et olen väidetavalt tropp. Tee oli piisavalt pikk, et teha eneseanalüüsi, mõelda selle üle, mida ma olen teinud ja mida tegemata jätnud. Aga õnneks oli mul näidend, kus ma tegin ühe oma elurollidest, kus ma mitte ei mänginud teatud karakterit vaid ma lausa olin antud karakter. Mees kes teeb midagi nii hästi, ei saa olla tropp, mida iganes ka tema kohta ei väidetaks. Või noh tegelikult ikka saab... Aga see pole üldse oluline, sest emotsioonid läksid lakke ja mul oli lõbus.
Olime teist nädalavahetust kõik neljakeisti kodus, pidasime äärmiselt rahuliku soolaleiva ürituse, koristasime meeletult ja sõlmisime lepinguid. Nautisin seda nädalavahetust, eelkõige seepärast, et see möödus kainemalt kui eelmine, kuigi ükski päev ei möödunud päris alkovabalt, olin ma suhteliselt kaine või siis meeldivalt vintis.
Täpselt selline tunne on jälle, et tahaks öelda midagi sügavmõttelist, aga ühtegi sügavat mõtet pole... üldse on selline veider mõttelagedus. Olen lihtsalt terve päeva diivanli vedelenud, vahepeal veidi tukkunud ja siis jälle arvuti taga istunud.
V: "Jah, minu kõrged moraalinormid on ilmselgelt ikka mulle kasuks tulnud, kui mul neid ei oleks, siis ma oleks väga paljudesse kohtadesse sisenenud."
K: "Jah, ma ei tahaks siis sinuga ühes korteris elada."
Laupäeval Kanepi poole sõites, mõtlesin sellest, et olen väidetavalt tropp. Tee oli piisavalt pikk, et teha eneseanalüüsi, mõelda selle üle, mida ma olen teinud ja mida tegemata jätnud. Aga õnneks oli mul näidend, kus ma tegin ühe oma elurollidest, kus ma mitte ei mänginud teatud karakterit vaid ma lausa olin antud karakter. Mees kes teeb midagi nii hästi, ei saa olla tropp, mida iganes ka tema kohta ei väidetaks. Või noh tegelikult ikka saab... Aga see pole üldse oluline, sest emotsioonid läksid lakke ja mul oli lõbus.
Olime teist nädalavahetust kõik neljakeisti kodus, pidasime äärmiselt rahuliku soolaleiva ürituse, koristasime meeletult ja sõlmisime lepinguid. Nautisin seda nädalavahetust, eelkõige seepärast, et see möödus kainemalt kui eelmine, kuigi ükski päev ei möödunud päris alkovabalt, olin ma suhteliselt kaine või siis meeldivalt vintis.
Täpselt selline tunne on jälle, et tahaks öelda midagi sügavmõttelist, aga ühtegi sügavat mõtet pole... üldse on selline veider mõttelagedus. Olen lihtsalt terve päeva diivanli vedelenud, vahepeal veidi tukkunud ja siis jälle arvuti taga istunud.
Thursday, August 19, 2010
Väljamõeldis?
Täna süüdistati mind selles, et kirjutan oma blogisse väljamõeldisi... Süüdistus on isenesest jabur, kõik mu tsitaadid on elust enesest, lood mida ma jutustan on tõepoolest toimunud, loomulikult kirjeldan ma neid läbi oma subjektiivse nägemuse.
Mis puudutab tsitaate, siis ilmselgelt on suur osa neist nali ja pulli tegemine, keegi ei mõtle ju ometi, et mul on selline kõrvakuulmine, et kuulen 600m kaugusele ja läbi mitme seina või tahan habet ajada selle masinaga, millega M oma skandinaavia piirkonda raseerib. Või üks täiemõistuslik isa oma tütre digiboxi paigalduse eest mulle annab. Ma ei hakka ju ometi kirjutama nende tsitaatide ette, ettevaatust nali, eeldan, et selle blogi lugejal on piisavalt kõrge IQ tase (või siis ei ole?), et ise otsustada, mis on tõsiselt mõeldud ja mis naljaga öeldud.
Jätkan endiselt kirjutamist, vaatamata negatiivsele tagasisidele ja loodan, et inimesed reaalselt ei solvu.
Mis puudutab tsitaate, siis ilmselgelt on suur osa neist nali ja pulli tegemine, keegi ei mõtle ju ometi, et mul on selline kõrvakuulmine, et kuulen 600m kaugusele ja läbi mitme seina või tahan habet ajada selle masinaga, millega M oma skandinaavia piirkonda raseerib. Või üks täiemõistuslik isa oma tütre digiboxi paigalduse eest mulle annab. Ma ei hakka ju ometi kirjutama nende tsitaatide ette, ettevaatust nali, eeldan, et selle blogi lugejal on piisavalt kõrge IQ tase (või siis ei ole?), et ise otsustada, mis on tõsiselt mõeldud ja mis naljaga öeldud.
Jätkan endiselt kirjutamist, vaatamata negatiivsele tagasisidele ja loodan, et inimesed reaalselt ei solvu.
Wednesday, August 18, 2010
Digiboxi paigaldus
Vi: "Kas sa oled veel siin kui ma tagasi tulen?"
V: "Ilmselt mitte."
Vi: "Jumal tänatud!"
V: "Näed ei armasta mind enam."
H: "Eks tal käib see vahelduva eduga."
K: "Vello sa ikka veel siin, sa ei ole normaalne!"
V: "Olen ma seda kunagi väitnud?"
K: "Ei! Viska viis!"
Eile käisin endise parima sõbranna isa palvel tema juures digiboxi paigaldamas. Tahtis minuga õlut rüüpama hakata, seisin survele vastu, sest plaanisin oma õllejoomist piirata. Aga kolm oli kohtu seadus... Kui mees kolmandat korda küsis, et kas nüüd tahad õlut, siis lihtsalt pidin ümber mõtlema... Ühest õllest sai kaks ja nii see asi kulgeski... Juttu jätkus kauaks ja soolakurki kah.
Vi:"Kas mul isa sulle raha kah andis?"
V: "Ei lubas ühe oma tütre mulle anda... Valisin K!"
V: "Ilmselt mitte."
Vi: "Jumal tänatud!"
V: "Näed ei armasta mind enam."
H: "Eks tal käib see vahelduva eduga."
K: "Vello sa ikka veel siin, sa ei ole normaalne!"
V: "Olen ma seda kunagi väitnud?"
K: "Ei! Viska viis!"
Eile käisin endise parima sõbranna isa palvel tema juures digiboxi paigaldamas. Tahtis minuga õlut rüüpama hakata, seisin survele vastu, sest plaanisin oma õllejoomist piirata. Aga kolm oli kohtu seadus... Kui mees kolmandat korda küsis, et kas nüüd tahad õlut, siis lihtsalt pidin ümber mõtlema... Ühest õllest sai kaks ja nii see asi kulgeski... Juttu jätkus kauaks ja soolakurki kah.
Vi:"Kas mul isa sulle raha kah andis?"
V: "Ei lubas ühe oma tütre mulle anda... Valisin K!"
Monday, August 16, 2010
El lubricante
V: "Tead mis?"
A: "Mis?"
V: "Alates sellest kui ma VT-sse kolisin on mu voodis peaegu iga öö maganud erinev tüdruk, ainukene negatiivne asi selle juures on see, et ma ise olen maganud mujal."
Kolisin siis lõpuks kaua oodatud uude kohta, mis on mõningate inimeste hinnangul NII KODU. Tuleb tunnistada, et ma pean selle emotsioonilise karjatusega ühinema, vaatamata sellele, et näen praktilisi puudusi selle korteri juures ja tunnen veidi talvise olukorra pärast muret, valdab mind seal hea tunne.
Koht: VT
Aeg: 13.08.10-15.08.10
Seltskond: K.A.H.V.
Laiendatud seltskond: K.M.M.K.O.O.V.E.H.R.L
Sündmus: Kolimine
Laiendatud sündmus: Arulage läbu
Kui Vello võtmetega VTsse jõudis, olid teised juba kohale jõudnud... Igatahes sai algust tehtud küürimisega, sest korter oli kõike muud kui korras. Kui mööbeldamine ja koristamine juba jalust nõrgaks võttis, siis avati esimesed veinid ja õlled, millele järgnesid järgmised. Mingil hetkel seltskond lõhenes, osa suundus linna ja teine osa jäi koju plärama.
Kui Vello purjus peaga linna jõudis, oli veinipudel juba toomel lahti korgitud. Siinkohal pole mõtet rääkida detailidest, sest need on nii kui nii hägused. Mingil hetkel otsustasid H ja V murul tähti vaadata, kuid sipelgate ootamatu sekkumise tõttu, katkestasid nad selle tegevuse kiiresti. Aga selle eest tegida nad teoks ühe pikalt planeeritud sündmuse, nimelt käisid nad restoran Kaseke katusel.
Kui Vello peavaluga ärgata jõudis, oli tankla juba lahti tehtud. Samal ajal kui H ja K koristasid, võtsid M, A, O ja V viina ning ajasid lolli juttu... Iga šovinisti märg unelm oli reaalsuseks saanud.... Edasised sündmused ei kannata trükimusta...
Kui Vello sassiga lõpule jõudis, oli M ja A juba uue ringi tellinud. Toimus palju sündmuste kokkuvõtmist ja edasi läks uute sündmuste korraldamiseks. Lõpetuseks tsitaat krooksust...
A: "Kõik vaatavad kahte ja poolt meest."
V: "Mis? Sa tahad öelda, et kaks ja pool meest on parem kui mina??!!"
A: "Mis?"
V: "Alates sellest kui ma VT-sse kolisin on mu voodis peaegu iga öö maganud erinev tüdruk, ainukene negatiivne asi selle juures on see, et ma ise olen maganud mujal."
Kolisin siis lõpuks kaua oodatud uude kohta, mis on mõningate inimeste hinnangul NII KODU. Tuleb tunnistada, et ma pean selle emotsioonilise karjatusega ühinema, vaatamata sellele, et näen praktilisi puudusi selle korteri juures ja tunnen veidi talvise olukorra pärast muret, valdab mind seal hea tunne.
Koht: VT
Aeg: 13.08.10-15.08.10
Seltskond: K.A.H.V.
Laiendatud seltskond: K.M.M.K.O.O.V.E.H.R.L
Sündmus: Kolimine
Laiendatud sündmus: Arulage läbu
Kui Vello võtmetega VTsse jõudis, olid teised juba kohale jõudnud... Igatahes sai algust tehtud küürimisega, sest korter oli kõike muud kui korras. Kui mööbeldamine ja koristamine juba jalust nõrgaks võttis, siis avati esimesed veinid ja õlled, millele järgnesid järgmised. Mingil hetkel seltskond lõhenes, osa suundus linna ja teine osa jäi koju plärama.
Kui Vello purjus peaga linna jõudis, oli veinipudel juba toomel lahti korgitud. Siinkohal pole mõtet rääkida detailidest, sest need on nii kui nii hägused. Mingil hetkel otsustasid H ja V murul tähti vaadata, kuid sipelgate ootamatu sekkumise tõttu, katkestasid nad selle tegevuse kiiresti. Aga selle eest tegida nad teoks ühe pikalt planeeritud sündmuse, nimelt käisid nad restoran Kaseke katusel.
Kui Vello peavaluga ärgata jõudis, oli tankla juba lahti tehtud. Samal ajal kui H ja K koristasid, võtsid M, A, O ja V viina ning ajasid lolli juttu... Iga šovinisti märg unelm oli reaalsuseks saanud.... Edasised sündmused ei kannata trükimusta...
Kui Vello sassiga lõpule jõudis, oli M ja A juba uue ringi tellinud. Toimus palju sündmuste kokkuvõtmist ja edasi läks uute sündmuste korraldamiseks. Lõpetuseks tsitaat krooksust...
A: "Kõik vaatavad kahte ja poolt meest."
V: "Mis? Sa tahad öelda, et kaks ja pool meest on parem kui mina??!!"
Wednesday, August 11, 2010
Brain damage
E: "Pidid ju puhkusele minema?"
V: "Puhkangi ju... Ei näe siis või, et mul lühikesed püksid jalas? Mul aktiivne puhkus."
Tegin tööd... põhiliselt seisis see selles, et kõndisin närviliselt ümber bussi ja ootasin kuni töökaaslane vanurite elulugusid ja probleeme kuulas... Pärast vedasin hunikute viisi kaste ja siis sõitis ära.... no totaalselt... ära... nii ära, et kui mul oleks häbitunne, siis oleks see karjunud... kisendanud agoonias nagu siga keda veristatakse. Ehk siis ma keerasin raadio põhja ja kuulasin alejandrot nii, et buss värises.
Eile veetsin veidi aega linnas, autoraadiost tuli üks Becki lugu (ei mitte looser), mis viis mu mõtted keskile ja sain sellise nostalgia laksu, et ei suutnud tükk aega selgelt mõelda.
Millegipärast kummitavad peas Tõnis Mäe sõnad...
Kõik on uus
kuid siiski vanamoodi
Langeb täht
kui peatub viiv
Vanad sõbrad
tervitavad samamoodi -
Viibe
kui rändlinnu tiib...
V: "Puhkangi ju... Ei näe siis või, et mul lühikesed püksid jalas? Mul aktiivne puhkus."
Tegin tööd... põhiliselt seisis see selles, et kõndisin närviliselt ümber bussi ja ootasin kuni töökaaslane vanurite elulugusid ja probleeme kuulas... Pärast vedasin hunikute viisi kaste ja siis sõitis ära.... no totaalselt... ära... nii ära, et kui mul oleks häbitunne, siis oleks see karjunud... kisendanud agoonias nagu siga keda veristatakse. Ehk siis ma keerasin raadio põhja ja kuulasin alejandrot nii, et buss värises.
Eile veetsin veidi aega linnas, autoraadiost tuli üks Becki lugu (ei mitte looser), mis viis mu mõtted keskile ja sain sellise nostalgia laksu, et ei suutnud tükk aega selgelt mõelda.
Millegipärast kummitavad peas Tõnis Mäe sõnad...
Kõik on uus
kuid siiski vanamoodi
Langeb täht
kui peatub viiv
Vanad sõbrad
tervitavad samamoodi -
Viibe
kui rändlinnu tiib...
Tuesday, August 10, 2010
müstika
Peas tormab nii palju mõtteid ja kõik need viivad täpselt ühe asjaolu juurde... Kõik analüüsid viivad sama järelduseni. Lohutan ennast sellega, et põhjus on selles, et mul liiga palju vaba aega ja loodan, et enesele valetamine töötab.
Monday, August 9, 2010
Üksildase hundi ulg
Rongijuht: "...rongis tossamine ja tinapanek on keelatud!"
Täpselt 06.08.10 kell 22:18 tabas mind hirmutav mõte, et raudselt läheb midagi vlitu. Tõmbasin sellest suitsu kurku ja läkastasin, mõtteliselt, oma kopsud kastemärjale murule. Sigaret ei maitsenud enam sugugi nii hästi...
Täpselt 07.08.10 kell 6:39 startis Tartust rong Tallinna poole. Kõhus oli selline tunne nagu oleks purgi moosi ära söönud, mille vanaema keetis aastal 1982. Ehk siis halb aimdus ei olnud mind maha jätnud. Ilmselt on kõik märganud, et reisijad armastavad rongis istuda näoga sõidusuunas. Kiire analüüs selle üle leidis kaks tulemust: 1. Inimesed armastavad näha, seda kuhu nad liiguvad 2. Inimestele ei meeldi kui nad näevad alles siis olukordi ja asju kui nad on neist juba möödunud. Mina ei istu kunagi sõidusuunas, sest mulle ei ole tähtis see, et ma näeksin kuhu ma liigun, vaid see, et ma näeksin kellega ma liigun. Samuti pole minu jaoks oluline kas ma näen asju ja olukordi enne kui need minuni jõuavad või siis kui nad on juba minust möödunud, eriti siis kui mina neid kuidagi muuta ei saa.
Täpselt 07.08.10 kell 7:01 võtsin välja Kõusaare raamatu "Vaba tõus." Kuigi suhtun sellesse autorisse tugeva eelarvamusega, siis tegin seekord erandi, sest S kiitis seda raamatut ja soovitas lugeda ja kui see ei oleks mulle meeldinud... no siis oleks vähemalt midagi mille üle vaielda. Mingi aeg peale seda jäi rong keset metsi seisma ja kõlarist kostus järgmine sõnum: "Seoses kaabli vargusega, seisame siin määramata aja. Vabandust!" Sellel hetkel tundsin kuidas hüpoteetiline vanaema moos mulle kurku tungis... Kõik mu plaanid olid korraga kahtluse alla seatud... mitte midagi ei olnud enam kindel. Kirusin ühistransporti ja seda, et on olukordi mida ma muuta ei saa...
Täpselt 07.08.10 kell 9:44 väljusin ülemiste jaamas, olin hilinenud täpselt 1 tunni võrra, mille tulemusel olin jäänud maha Haapsalu bussist ja selle tulemusel Vormsi praamist. Hüpoteetiline vanaema 1982. aastal keedetud moos väljus minust ülemiste jaama koledale kulunud perroonile.
Täpselt 07.08.10 kell 10:30 väljus buss Tallinnast, kus ma sain endale reisikaaslaseks tobedalt naeratava keskealise soome turisti, kes püüdlikult vestmiku luges. Võtsin uuesti kätte Kõusaare... Ees ootasid mitmed üksildased tunnid ilusas, kuid päikese poolt kuumaks köetud Haapsalus.
Täpselt 07.08 kell 12:24 väljusin bussist. Peas terrendamas tühjus... Komberdasin üksi mööda linna tänavaid, vihastusin ja naersin A tobedate naljade üle, sõin pizzat, tolgendasin niisama, vedelesin kuskil pargipingil.
Täpselt 07.08 kell 14:23 maandusin ühel pingil, Ernst Enno püsti kõrval. Tegin mingitest turistidest pilte, lugesin raamatut ja pikutasin niisama pingil kui kuulsin juba kaugelt mingit venekeelset jauramist, mis lähenes mulle sirgjooneliselt... Varsti kõrgusid mu kohale kaks meest, kes varjutasid päikese... Üks nägi välja nagu ta oleks raudbetoonist ehitatud ja teine selline kes on oma elus rohkem kui 1-st kaklusest osa võtnud. Õhus oli tunda pinget... Arvasin, et mul tuleb kas kakelda või viina juua, või siis mõlemat teha. Üks mees tahtis mulle küll sisse sõita, aga teisega saime kohe jutule. Manasin endale ette sõbraliku, ent mitte alandliku näo ja andsin endast parima, et pingi pärast läbirääkimisi pidada, sest kohene taandumine oleks olnud universaalne nõrkuse märk. No juttu jätkus kauemaks, õnneks ei tulnud mul kakelda, ega ka mitte viina juua, viina siiski viisakusest ühe lonksu suusoojaks võtsin. Rääkisime pikalt elust, Eestist, Haapsalust ja Vormsist. Üks mees küll rohkem lämises niisama, nii, et teine mees imestas kuidas ma tast küll aru saan, sest tema on venelane ja tema ei saa kah ei diktsioonist ega mõttekäigust aru....
Täpselt 07.08.10 kell 18:02 jõudsin ma koos K vanaemaga sadamsse ja Vormsile sõit võis alata.
Täpselt... peale praamile astumist ei olnud enam midagi täpset... kaotasin aja linaarse tunnetuse. Sadamast leidis uksildane hunt ka oma kadunud wolfpacki ja sai sellise kallistuste saju osaliseks, et oleks peaegu ümber kukkunud.
Mingil ajahetkel sai tarbitud rohkelt alkoholi sisaldavaid jooke, kunagi sai kokku löödud mingi poolkuulsa tüübiga, istutud heinapallide otsas, käidud baaris ja ujumas, söödud vorste, räägitud tarka juttu, lolli juttu ja purjus juttu. Üksikasju siin kirjeldama ei hakka... Kohati ka ei mäleta.
Täna hommikul kui ootasime Kohilast ära sõitu küsis O mu käest, et kuidas Vormsi siis oli. Vastasin, et oli mis ta oli, minu jaoks pole niivõrd koht oluline kuivõrd inimesed kellega ma koos mingis kohas olen.
PS: Kõusaare raamatust jäi mu pähe kõlama üks mõte, kuidas peategelane mehi valis... Üksiku saare teooria, ehk siis kui sa lähed üksikule saarele, siis kõik teised omadused mis mehel on taanduvad, jääb ainult huvitavus. Sellega seoses tekkis kaks mõtet: 1. Mulle isiklikult tundub, et sarnane asi kehtib ka naiste puhul, vähemalt mulle tundus see väga loogiline. 2. Kui kõik maailma naised oleks Kõusaare kirjutatud, siis ilmselt oleks mul naisi jalga segada.
Täpselt 06.08.10 kell 22:18 tabas mind hirmutav mõte, et raudselt läheb midagi vlitu. Tõmbasin sellest suitsu kurku ja läkastasin, mõtteliselt, oma kopsud kastemärjale murule. Sigaret ei maitsenud enam sugugi nii hästi...
Täpselt 07.08.10 kell 6:39 startis Tartust rong Tallinna poole. Kõhus oli selline tunne nagu oleks purgi moosi ära söönud, mille vanaema keetis aastal 1982. Ehk siis halb aimdus ei olnud mind maha jätnud. Ilmselt on kõik märganud, et reisijad armastavad rongis istuda näoga sõidusuunas. Kiire analüüs selle üle leidis kaks tulemust: 1. Inimesed armastavad näha, seda kuhu nad liiguvad 2. Inimestele ei meeldi kui nad näevad alles siis olukordi ja asju kui nad on neist juba möödunud. Mina ei istu kunagi sõidusuunas, sest mulle ei ole tähtis see, et ma näeksin kuhu ma liigun, vaid see, et ma näeksin kellega ma liigun. Samuti pole minu jaoks oluline kas ma näen asju ja olukordi enne kui need minuni jõuavad või siis kui nad on juba minust möödunud, eriti siis kui mina neid kuidagi muuta ei saa.
Täpselt 07.08.10 kell 7:01 võtsin välja Kõusaare raamatu "Vaba tõus." Kuigi suhtun sellesse autorisse tugeva eelarvamusega, siis tegin seekord erandi, sest S kiitis seda raamatut ja soovitas lugeda ja kui see ei oleks mulle meeldinud... no siis oleks vähemalt midagi mille üle vaielda. Mingi aeg peale seda jäi rong keset metsi seisma ja kõlarist kostus järgmine sõnum: "Seoses kaabli vargusega, seisame siin määramata aja. Vabandust!" Sellel hetkel tundsin kuidas hüpoteetiline vanaema moos mulle kurku tungis... Kõik mu plaanid olid korraga kahtluse alla seatud... mitte midagi ei olnud enam kindel. Kirusin ühistransporti ja seda, et on olukordi mida ma muuta ei saa...
Täpselt 07.08.10 kell 9:44 väljusin ülemiste jaamas, olin hilinenud täpselt 1 tunni võrra, mille tulemusel olin jäänud maha Haapsalu bussist ja selle tulemusel Vormsi praamist. Hüpoteetiline vanaema 1982. aastal keedetud moos väljus minust ülemiste jaama koledale kulunud perroonile.
Täpselt 07.08.10 kell 10:30 väljus buss Tallinnast, kus ma sain endale reisikaaslaseks tobedalt naeratava keskealise soome turisti, kes püüdlikult vestmiku luges. Võtsin uuesti kätte Kõusaare... Ees ootasid mitmed üksildased tunnid ilusas, kuid päikese poolt kuumaks köetud Haapsalus.
Täpselt 07.08 kell 12:24 väljusin bussist. Peas terrendamas tühjus... Komberdasin üksi mööda linna tänavaid, vihastusin ja naersin A tobedate naljade üle, sõin pizzat, tolgendasin niisama, vedelesin kuskil pargipingil.
Täpselt 07.08 kell 14:23 maandusin ühel pingil, Ernst Enno püsti kõrval. Tegin mingitest turistidest pilte, lugesin raamatut ja pikutasin niisama pingil kui kuulsin juba kaugelt mingit venekeelset jauramist, mis lähenes mulle sirgjooneliselt... Varsti kõrgusid mu kohale kaks meest, kes varjutasid päikese... Üks nägi välja nagu ta oleks raudbetoonist ehitatud ja teine selline kes on oma elus rohkem kui 1-st kaklusest osa võtnud. Õhus oli tunda pinget... Arvasin, et mul tuleb kas kakelda või viina juua, või siis mõlemat teha. Üks mees tahtis mulle küll sisse sõita, aga teisega saime kohe jutule. Manasin endale ette sõbraliku, ent mitte alandliku näo ja andsin endast parima, et pingi pärast läbirääkimisi pidada, sest kohene taandumine oleks olnud universaalne nõrkuse märk. No juttu jätkus kauemaks, õnneks ei tulnud mul kakelda, ega ka mitte viina juua, viina siiski viisakusest ühe lonksu suusoojaks võtsin. Rääkisime pikalt elust, Eestist, Haapsalust ja Vormsist. Üks mees küll rohkem lämises niisama, nii, et teine mees imestas kuidas ma tast küll aru saan, sest tema on venelane ja tema ei saa kah ei diktsioonist ega mõttekäigust aru....
Täpselt 07.08.10 kell 18:02 jõudsin ma koos K vanaemaga sadamsse ja Vormsile sõit võis alata.
Täpselt... peale praamile astumist ei olnud enam midagi täpset... kaotasin aja linaarse tunnetuse. Sadamast leidis uksildane hunt ka oma kadunud wolfpacki ja sai sellise kallistuste saju osaliseks, et oleks peaegu ümber kukkunud.
Mingil ajahetkel sai tarbitud rohkelt alkoholi sisaldavaid jooke, kunagi sai kokku löödud mingi poolkuulsa tüübiga, istutud heinapallide otsas, käidud baaris ja ujumas, söödud vorste, räägitud tarka juttu, lolli juttu ja purjus juttu. Üksikasju siin kirjeldama ei hakka... Kohati ka ei mäleta.
Täna hommikul kui ootasime Kohilast ära sõitu küsis O mu käest, et kuidas Vormsi siis oli. Vastasin, et oli mis ta oli, minu jaoks pole niivõrd koht oluline kuivõrd inimesed kellega ma koos mingis kohas olen.
PS: Kõusaare raamatust jäi mu pähe kõlama üks mõte, kuidas peategelane mehi valis... Üksiku saare teooria, ehk siis kui sa lähed üksikule saarele, siis kõik teised omadused mis mehel on taanduvad, jääb ainult huvitavus. Sellega seoses tekkis kaks mõtet: 1. Mulle isiklikult tundub, et sarnane asi kehtib ka naiste puhul, vähemalt mulle tundus see väga loogiline. 2. Kui kõik maailma naised oleks Kõusaare kirjutatud, siis ilmselt oleks mul naisi jalga segada.
Thursday, August 5, 2010
väikevend
A (minu väikevend): "Tallinna lapsed on üldse imelikud reatardid."
V: "Miks?"
A: "No mänguväljakul olid kaks juba suhteliselt suurt tüüpi kes vaidlesid selle üle kes on maailma kuningas, ütlesin neile, et maailma kuningat pole olemas, nemad väitsid, et on küll."
V: "Ehk siis Tallinna lapsed on sellepärast reatardid ?"
A: "Jah!"
V: "Palju õnne! Tere tulemast tõeliste tartlaste sekka!"
Eile saabusid mu ema ja väikevend tagasi Tallinnast, kus nad mõni aeg resideerunud olid. Rääkisime niisama elust olust ja laste kasvatamisest ning arengust ning sellest, kas lapsi tuleks hoida vati sees või neile maailma koledusi läbi teleekraani tutvustada.
Mina isiklikult olen olnud alati seda meelt, et lapsi ei tohi üksi teleka ette kasvama jätta, kuid telekas näidatavad koledused ei peaks jääma lapse eest varjule. Televiisor on suurepärane õppematerjal... ühiskonna võimendatud peegel, see võimaldab näha ja arutleda olukordade üle, mida reaalseses elus loodetavasti ei juhtu. Teatud mõttes on see osa sotsialiseerimisprotsesist. Olukord kus kõik klassikaaslased vaatavad õhtul mingit huvitavat vägivalla filmi ja üks ei vaata, sest ema ei lubanud on reaalne ja selle tagajärjed on samuti reaalsed. Tüüp kes seda filmi ei vaadanud on automaatselt memmekas. Ja vati sees hoitud lapsed on tavaliselt nii mõnusalt naiivsed ja kristallselt ausad, et ütlevad ise pahaaimamatult tegeliku põhjuse välja. Kas see on õige, et kedagi selle eest narrida? Loomulikult mitte, aga maailm ei olegi õige ega õiglane.
Igatahes oli mu vennal mure täditütre poja pärast, kellele võib adaptsioon koolikeskonnaga väga raskeks katsumuseks kujuneda. Aga üldisele tasandile liikudes... Tean perekondi, kus vanemad ei luba oma lapsel kohalike aguli lastega mängida, kuna need õpetavad igasuguseid lollusi ja roppusi. Aga see tekitab probleeme hilisemal sotsialiseerumisel, parem saada eelkooliealiselt külge mõni "paha" sõna ja naabripoisilt muhk, kui kannatada vähemalt 9 aastat koolikiusamist.
Tagasi meediumites leviva vägivalla juurde... Minu vend on koos minuga vaatanud seksi ja vägivalda täis filme sellest ajast peale kui ta veidigi mõtlemisvõimeliseks muutus. Mänginud arvutimänge mille reiting on 18+ ja temast pole kasvanud veel vägivaldset seksuaalperverti ja vaevalt, et kasvabki. Samuti on ta täiesti kindlalt aru saanud, et elu pole arvutimäng. Ilmselt on suur osatähtsus sellel, et peale filmi vaatamist oleme tihti arutlenud selle sisu üle, mõtestanud lahti erinevate tegelaste motiive, sündmuste põhjuslikke seoseid, arutanud võimalikke alternatiivseid käitumisvõimalusi jne. Tulemuseks on see, et interneti keskkonnas, kus ta veedab üpris suure osa oma vabast ajast, ei usu keegi, et ta vanus on kõigest 11, sest tema sotsiaalsed oskused ja mõttemaailm, probleemid millega ta oma pead vaevab ja teemad mille üle arutleb on tema bioloogilisest vanusest tugevasti ees. Võibolla ei lähe see tõesti kokku hüüdlausetega, laske lapsel olla laps, aga ta ise tundub olevat oma skillsetiga suhteliselt rahul.
Lõpetuseks üks ilus lugu sellest kuidas ma avastasin oma väikevenna suurepärase mõtlemisvõime (õigemini kuidas ma hoomasin selle ulatust). Veetsin aega oma sõbrannaga ja mu tollel hetkel 7-8 aastane väikevend ei tahtnud meid kuidagi rahule jätta, lollitas ja edvistas nagu tema ealistel poistel on ikka kombeks. Mu sõbranna hakkas pidama minu kohta monoloogi sellest kui mõttetu mees ma olen, kuidas ma pole midagi elus saavutanud. Kuidas ma olen paks loll ja ülbe jne. Mu vend jättis lollitamise järgi, kuulas hoolega ja kui mu sõbranna tegi mu mustamises väikse pausi, küsis mu vend aga miks sa siis V-ga üldse suhtled kui ta selline jobu on. Millepeale mu sõbranna üllatund näoga vait jäi ja peale pikka pausi naljaga pooleks, väga õõnsa põhjendusega vastuse tõi.
Mõtlesin, et võibolla on mul lihtsalt liiga palju vaba aega... olen liiga kaine, et risustan oma blogi pikkade mõttekäikudega, mille väärtus on küsitav.
V: "Miks?"
A: "No mänguväljakul olid kaks juba suhteliselt suurt tüüpi kes vaidlesid selle üle kes on maailma kuningas, ütlesin neile, et maailma kuningat pole olemas, nemad väitsid, et on küll."
V: "Ehk siis Tallinna lapsed on sellepärast reatardid ?"
A: "Jah!"
V: "Palju õnne! Tere tulemast tõeliste tartlaste sekka!"
Eile saabusid mu ema ja väikevend tagasi Tallinnast, kus nad mõni aeg resideerunud olid. Rääkisime niisama elust olust ja laste kasvatamisest ning arengust ning sellest, kas lapsi tuleks hoida vati sees või neile maailma koledusi läbi teleekraani tutvustada.
Mina isiklikult olen olnud alati seda meelt, et lapsi ei tohi üksi teleka ette kasvama jätta, kuid telekas näidatavad koledused ei peaks jääma lapse eest varjule. Televiisor on suurepärane õppematerjal... ühiskonna võimendatud peegel, see võimaldab näha ja arutleda olukordade üle, mida reaalseses elus loodetavasti ei juhtu. Teatud mõttes on see osa sotsialiseerimisprotsesist. Olukord kus kõik klassikaaslased vaatavad õhtul mingit huvitavat vägivalla filmi ja üks ei vaata, sest ema ei lubanud on reaalne ja selle tagajärjed on samuti reaalsed. Tüüp kes seda filmi ei vaadanud on automaatselt memmekas. Ja vati sees hoitud lapsed on tavaliselt nii mõnusalt naiivsed ja kristallselt ausad, et ütlevad ise pahaaimamatult tegeliku põhjuse välja. Kas see on õige, et kedagi selle eest narrida? Loomulikult mitte, aga maailm ei olegi õige ega õiglane.
Igatahes oli mu vennal mure täditütre poja pärast, kellele võib adaptsioon koolikeskonnaga väga raskeks katsumuseks kujuneda. Aga üldisele tasandile liikudes... Tean perekondi, kus vanemad ei luba oma lapsel kohalike aguli lastega mängida, kuna need õpetavad igasuguseid lollusi ja roppusi. Aga see tekitab probleeme hilisemal sotsialiseerumisel, parem saada eelkooliealiselt külge mõni "paha" sõna ja naabripoisilt muhk, kui kannatada vähemalt 9 aastat koolikiusamist.
Tagasi meediumites leviva vägivalla juurde... Minu vend on koos minuga vaatanud seksi ja vägivalda täis filme sellest ajast peale kui ta veidigi mõtlemisvõimeliseks muutus. Mänginud arvutimänge mille reiting on 18+ ja temast pole kasvanud veel vägivaldset seksuaalperverti ja vaevalt, et kasvabki. Samuti on ta täiesti kindlalt aru saanud, et elu pole arvutimäng. Ilmselt on suur osatähtsus sellel, et peale filmi vaatamist oleme tihti arutlenud selle sisu üle, mõtestanud lahti erinevate tegelaste motiive, sündmuste põhjuslikke seoseid, arutanud võimalikke alternatiivseid käitumisvõimalusi jne. Tulemuseks on see, et interneti keskkonnas, kus ta veedab üpris suure osa oma vabast ajast, ei usu keegi, et ta vanus on kõigest 11, sest tema sotsiaalsed oskused ja mõttemaailm, probleemid millega ta oma pead vaevab ja teemad mille üle arutleb on tema bioloogilisest vanusest tugevasti ees. Võibolla ei lähe see tõesti kokku hüüdlausetega, laske lapsel olla laps, aga ta ise tundub olevat oma skillsetiga suhteliselt rahul.
Lõpetuseks üks ilus lugu sellest kuidas ma avastasin oma väikevenna suurepärase mõtlemisvõime (õigemini kuidas ma hoomasin selle ulatust). Veetsin aega oma sõbrannaga ja mu tollel hetkel 7-8 aastane väikevend ei tahtnud meid kuidagi rahule jätta, lollitas ja edvistas nagu tema ealistel poistel on ikka kombeks. Mu sõbranna hakkas pidama minu kohta monoloogi sellest kui mõttetu mees ma olen, kuidas ma pole midagi elus saavutanud. Kuidas ma olen paks loll ja ülbe jne. Mu vend jättis lollitamise järgi, kuulas hoolega ja kui mu sõbranna tegi mu mustamises väikse pausi, küsis mu vend aga miks sa siis V-ga üldse suhtled kui ta selline jobu on. Millepeale mu sõbranna üllatund näoga vait jäi ja peale pikka pausi naljaga pooleks, väga õõnsa põhjendusega vastuse tõi.
Mõtlesin, et võibolla on mul lihtsalt liiga palju vaba aega... olen liiga kaine, et risustan oma blogi pikkade mõttekäikudega, mille väärtus on küsitav.
Wednesday, August 4, 2010
Reis lapsepõlve
A: "Ehk kasvab kunagi joodikintelligendiks?"
V: "Ilmselt kasvab, ta sama tark kui mina tema vanuses. Teadmiste kohapealt isegi targem, sest info tuleb ju arvuti kaudu sekunditega kätte... Kui mina pidin teiste käest küsima ja ENE-st uurima."
A: "Jah kreisi shit, kuradi raske oli ikka meie lapsepõlv. ei olnud kiiret elioni netti, ega pennesid."
Kuulasin kurjami rasket lapsepõlve lugu, peale seda kuulasin veel hulgaliselt sotsiaalset punki ja otsa romantilist, aga see kõik on teisejärguline, sest see andis pinda mõtetele...
Raske lapsepõlv? Lugu isenesest on täpselt nagu minu lapsepõlv, pool naljaga võib tõesti seda nimetada raskeks, aga samas on sealt pärit ikkagi palju mälestusi, mis omavad väärtust. Mul polnud mingit muret väljaveninud marati dressides ringi joosta ja naabripoistega sõda mängida jagades üksteist venelasteks ja sakslasteks... karjudes üksteisele rukki verh ja hande hoh. Või päästa lagunenud maja keldri seina uuristades kedagi müstilist Kapten Tenkeshit. Mäletan seda kui tegin huniku paberlennukeid, millele maalisin peale viisnurgad ja haakristid ning sõdisin hoolega kui mul tuli pähe mõte aga eestlased? Küsisin emalt mis eesti lennukite märk on. Mille peale ema oli pikalt vait ja mõtlik ning lõpus vastas ENSV, siis ma veel ei mõistnud selle vaikuse tähendust. Samuti ei mõistnud ma selle tähendust, miks tiirutas Tartu kohal lennuk, millele oli pomm trossiga taha seotud või miks telekas näidati mingit tankikolonni ja kõik olid paanikas, nendele asjadel olen omistanud tähenduse hiljem. Samuti ei saanud ma aru miks ühel hetkel sain ma 1 rubla eest 5 jäätist ja järgmisel ei saanud enam peaegu mitte midagi. Või miks maksis kokukas, mille jaoks ma olin hoolega aasta otsa raha kogunud järsku 100 rubla asemel 1000. Või miks ei olnud mingil hetkel terves Tartu linnas müügil mitte ühtegi saia.
Kas ma olin õnnelik? Jah, sest kui sul pole suuri asju, siis oskad sa rõõmu tunda väikestest, kui sul pole teadmisi sellest, millest sa oled ilma jäänud, siis sul pole ka põhjust nendest puudust tunda. Ilutulestik valmistas erilist rõõmu, sest seda sai ainult korra aastas, tänapäeval avatakse iga supermarket suure pauguga. Rosinasai ja tartu limonaad valmistas rõõmu, sest ma ei teadnud mitte midagi hamburgerist ja coca colast. Olin õnnelik kui sain sõita vanaisa mossega, sest ma ei teadnud midagi BMW-st. Aiast tooreste karusmarjade söömine valmistas tõsist rõõmu, sest banaani sain maitsta enne isesisvumist ainult 2x, siis kui vanatädi tõi moskvast mingisugused rõveda maitselised rohelised junnid ja siis kui tädipoeg valuuta poest ostis kaks banaani.
Tahaks jälle väikestest asjadest rõõmu tunda...
V: "Ilmselt kasvab, ta sama tark kui mina tema vanuses. Teadmiste kohapealt isegi targem, sest info tuleb ju arvuti kaudu sekunditega kätte... Kui mina pidin teiste käest küsima ja ENE-st uurima."
A: "Jah kreisi shit, kuradi raske oli ikka meie lapsepõlv. ei olnud kiiret elioni netti, ega pennesid."
Kuulasin kurjami rasket lapsepõlve lugu, peale seda kuulasin veel hulgaliselt sotsiaalset punki ja otsa romantilist, aga see kõik on teisejärguline, sest see andis pinda mõtetele...
Raske lapsepõlv? Lugu isenesest on täpselt nagu minu lapsepõlv, pool naljaga võib tõesti seda nimetada raskeks, aga samas on sealt pärit ikkagi palju mälestusi, mis omavad väärtust. Mul polnud mingit muret väljaveninud marati dressides ringi joosta ja naabripoistega sõda mängida jagades üksteist venelasteks ja sakslasteks... karjudes üksteisele rukki verh ja hande hoh. Või päästa lagunenud maja keldri seina uuristades kedagi müstilist Kapten Tenkeshit. Mäletan seda kui tegin huniku paberlennukeid, millele maalisin peale viisnurgad ja haakristid ning sõdisin hoolega kui mul tuli pähe mõte aga eestlased? Küsisin emalt mis eesti lennukite märk on. Mille peale ema oli pikalt vait ja mõtlik ning lõpus vastas ENSV, siis ma veel ei mõistnud selle vaikuse tähendust. Samuti ei mõistnud ma selle tähendust, miks tiirutas Tartu kohal lennuk, millele oli pomm trossiga taha seotud või miks telekas näidati mingit tankikolonni ja kõik olid paanikas, nendele asjadel olen omistanud tähenduse hiljem. Samuti ei saanud ma aru miks ühel hetkel sain ma 1 rubla eest 5 jäätist ja järgmisel ei saanud enam peaegu mitte midagi. Või miks maksis kokukas, mille jaoks ma olin hoolega aasta otsa raha kogunud järsku 100 rubla asemel 1000. Või miks ei olnud mingil hetkel terves Tartu linnas müügil mitte ühtegi saia.
Kas ma olin õnnelik? Jah, sest kui sul pole suuri asju, siis oskad sa rõõmu tunda väikestest, kui sul pole teadmisi sellest, millest sa oled ilma jäänud, siis sul pole ka põhjust nendest puudust tunda. Ilutulestik valmistas erilist rõõmu, sest seda sai ainult korra aastas, tänapäeval avatakse iga supermarket suure pauguga. Rosinasai ja tartu limonaad valmistas rõõmu, sest ma ei teadnud mitte midagi hamburgerist ja coca colast. Olin õnnelik kui sain sõita vanaisa mossega, sest ma ei teadnud midagi BMW-st. Aiast tooreste karusmarjade söömine valmistas tõsist rõõmu, sest banaani sain maitsta enne isesisvumist ainult 2x, siis kui vanatädi tõi moskvast mingisugused rõveda maitselised rohelised junnid ja siis kui tädipoeg valuuta poest ostis kaks banaani.
Tahaks jälle väikestest asjadest rõõmu tunda...
Blast from the past
Eile hilisõhtul sain huvitava sõnumi. Üks neiu keda ma kunagi tundsin kirjutas, et leidis oma päeviku kus olid 2002 aasta suve sündmused kirjas... Tal olevat huvitav mõelda, miks ma ta peale sellel ajal pahane olin. Ma ei mäletanud kah enam, mõtlesin korraks tagasi sellele ajale kui ma 19 olin ja mulle tundus, et põhjuseid sai olla ainult kaks, kas haige armukadedus või mäe kõrgune ego. Õnneks tänapäeval on ego meetreid veidi vähenenud ja armukadedust esineb kah vähem ja seda vähestki eelistan mitte välja näidata. Igatahes mõtlesin pikalt selle üle, millise tee ma enesekontrolli alal käinud olen ja ka sellest, et ma olen ikka kuradi vana juba. Ja veel mõtlesin sellele, et ilmselt on hea kui omad ühte seda sama telefoninumbrit juba 10 aastat.
Eile mõtlesin aega veeta raamatut lugedes, läksin siis ulme riiuli juurde ja oh imet polnudki midagi lugeda... No siis teine variant oli sotsioloogia. Jäi näppu T. Zeldini raamat inimsuhete ajalugu. Ei tea miks... Kas lootsin sealt leida vastuseid mind vaevavatele küsimustele? Mingisugune alateadlik eneseabi otsing? Või siis kaudne seotus oma erialase tööga? Igatahes sain peaegu pool raamatut läbi. Ei saanud väga targemaks. Autor proovib erinevate inimeste elulugude kaudu midagi öelda, neid kuidagi siduda ja anda mingit üldist pilti inimsuhetest. See ei õnnestu tal väga hästi, analüüsi osa on hädine võrreldes nende "värvikate" lugudega. Teaduslik väärtus on kesine, aga raamat on siiski piisavalt paeluv, et seda mitte nurka visata.
Mida on see raamat mulle seni õpetanud?
1. Inimesed on erinevad
2. Naised on erinevad
3. Inimeste elulood on erinevad ja inimeste elud kujundavad neid
4. Inimesi juhib armastus, raha, seks ja võim
5. Naiste käitumine on peale 60-te rinnahoidajate põletamist muutunud
Ainuke probleem on selles, et ma teadsin seda kõike juba isegi. Seega loodan, et sealt tuleb ikka veidi uut teadmist kah ja raamat ei lõppe lausetega näiteks. "Et mõista inimsuhteid, tuleb tunda nende ajalugu ja seetõttu on teema väga oluline" või "Kuna teema on suur nii ajas kui ruumis siis vajab see kindlasti täiendavaid uuringuid." Aga tõsine hirm on, et see täpselt nii lõppebki, sest juba algus viitab sellele, et autor ei suuda seoste otsimisega piisavalt hästi toime tulla ning pigem on tegemist kirjeldava kui uuriva teadusega (tinglikkus mõttes) ja vaevalt sealt ka mingit uut imetabast teooriat välja kerkib... Aga kes teab, äkki seal leidub ideid, mida saab edasi arendada...
Eile mõtlesin aega veeta raamatut lugedes, läksin siis ulme riiuli juurde ja oh imet polnudki midagi lugeda... No siis teine variant oli sotsioloogia. Jäi näppu T. Zeldini raamat inimsuhete ajalugu. Ei tea miks... Kas lootsin sealt leida vastuseid mind vaevavatele küsimustele? Mingisugune alateadlik eneseabi otsing? Või siis kaudne seotus oma erialase tööga? Igatahes sain peaegu pool raamatut läbi. Ei saanud väga targemaks. Autor proovib erinevate inimeste elulugude kaudu midagi öelda, neid kuidagi siduda ja anda mingit üldist pilti inimsuhetest. See ei õnnestu tal väga hästi, analüüsi osa on hädine võrreldes nende "värvikate" lugudega. Teaduslik väärtus on kesine, aga raamat on siiski piisavalt paeluv, et seda mitte nurka visata.
Mida on see raamat mulle seni õpetanud?
1. Inimesed on erinevad
2. Naised on erinevad
3. Inimeste elulood on erinevad ja inimeste elud kujundavad neid
4. Inimesi juhib armastus, raha, seks ja võim
5. Naiste käitumine on peale 60-te rinnahoidajate põletamist muutunud
Ainuke probleem on selles, et ma teadsin seda kõike juba isegi. Seega loodan, et sealt tuleb ikka veidi uut teadmist kah ja raamat ei lõppe lausetega näiteks. "Et mõista inimsuhteid, tuleb tunda nende ajalugu ja seetõttu on teema väga oluline" või "Kuna teema on suur nii ajas kui ruumis siis vajab see kindlasti täiendavaid uuringuid." Aga tõsine hirm on, et see täpselt nii lõppebki, sest juba algus viitab sellele, et autor ei suuda seoste otsimisega piisavalt hästi toime tulla ning pigem on tegemist kirjeldava kui uuriva teadusega (tinglikkus mõttes) ja vaevalt sealt ka mingit uut imetabast teooriat välja kerkib... Aga kes teab, äkki seal leidub ideid, mida saab edasi arendada...
Tuesday, August 3, 2010
Üks sume suveõhtu
V: "Jah ilmselt sa taod meil näod sisse."
A: "Ma ei hakka praegu ütlema mida ma teiega teen."
V: "Miks?"
A: "Sest mu taga kõnnivad väiksed lapsed."
V: "Ütle ikka."
A: "Olgu, nad nii kui nii kaugel. Te olete sellised hoorjäägirid, et kui ma Tartusse tulen, siis lõikan teie võmbad maha ja topin teile kurku!"
Sündmused said alguse ühel sumedal suveõhtul, mitte väga kaua aega tagasi (selguse huvides väärib kindlasti mainimist, et see õhtu oli eile). Need ei leidnud aset kaugel kaugel galaktikas, vaid siinsamas väikses pimendatud linnas.* Kuigi siinkirjutaja palaanis minna koju risottot valmistama, leidis ta eneselegi ootamatult tee Kroonuaeda. Kahjuks pidi A kiiresti lahkuma, enne minekut sõi ta veel huniku toorest hakkliha, millega tekitas vaatlejas tugeva okserefleksi.
Peale A lahkumist ei jäänud V-l ja M-il muud üle kui flirtida kerge õllega. Hämmastaval kombel jätkus juttu nii pikalt, et asjaosalised pidid poest vedelat leiba juurdegi tooma. Igatahes sai kokku lepitud, et "kõvatajad" on nõmedad ja peale järgmist õlut hakkasid õllesõbrad vahetama lugusid oma teismelisena sooritatud kangelastegudest. Kõrvaltvaataja võis seda "kõvatamiseks" pidada, aga selline järedus oleks olnud ilmselgelt ekslik, sest sai ju kokku lepitud, et selline tegevus on nõme.
Kogu üritust muidugi saatsid ka K kommentaarid, sellest, et mis te klatšite... Olete nagu naised jne. Aga V ja M ei lasknud ennast sellest eriti kõigutada, isegi siis kui need kommentaarid olid kohati teravad siinkirjutaja aadressil. Lõpkokkuvõttes oli ju õlu külm ja vennastumine (ei kasuta meelega võõrkeelselt sõnaühendit, mis olukorda paremini kirjeldab) täies hoos.
* Viide Star Warsile on taotuslik, kui teile valmistab antud teksti lugemine vaevusi või tekitab jubedaid kõrvalnähte, pöörduge viivitamatult George Lucase poole või konsulteerige perearstiga.
A: "Ma ei hakka praegu ütlema mida ma teiega teen."
V: "Miks?"
A: "Sest mu taga kõnnivad väiksed lapsed."
V: "Ütle ikka."
A: "Olgu, nad nii kui nii kaugel. Te olete sellised hoorjäägirid, et kui ma Tartusse tulen, siis lõikan teie võmbad maha ja topin teile kurku!"
Sündmused said alguse ühel sumedal suveõhtul, mitte väga kaua aega tagasi (selguse huvides väärib kindlasti mainimist, et see õhtu oli eile). Need ei leidnud aset kaugel kaugel galaktikas, vaid siinsamas väikses pimendatud linnas.* Kuigi siinkirjutaja palaanis minna koju risottot valmistama, leidis ta eneselegi ootamatult tee Kroonuaeda. Kahjuks pidi A kiiresti lahkuma, enne minekut sõi ta veel huniku toorest hakkliha, millega tekitas vaatlejas tugeva okserefleksi.
Peale A lahkumist ei jäänud V-l ja M-il muud üle kui flirtida kerge õllega. Hämmastaval kombel jätkus juttu nii pikalt, et asjaosalised pidid poest vedelat leiba juurdegi tooma. Igatahes sai kokku lepitud, et "kõvatajad" on nõmedad ja peale järgmist õlut hakkasid õllesõbrad vahetama lugusid oma teismelisena sooritatud kangelastegudest. Kõrvaltvaataja võis seda "kõvatamiseks" pidada, aga selline järedus oleks olnud ilmselgelt ekslik, sest sai ju kokku lepitud, et selline tegevus on nõme.
Kogu üritust muidugi saatsid ka K kommentaarid, sellest, et mis te klatšite... Olete nagu naised jne. Aga V ja M ei lasknud ennast sellest eriti kõigutada, isegi siis kui need kommentaarid olid kohati teravad siinkirjutaja aadressil. Lõpkokkuvõttes oli ju õlu külm ja vennastumine (ei kasuta meelega võõrkeelselt sõnaühendit, mis olukorda paremini kirjeldab) täies hoos.
* Viide Star Warsile on taotuslik, kui teile valmistab antud teksti lugemine vaevusi või tekitab jubedaid kõrvalnähte, pöörduge viivitamatult George Lucase poole või konsulteerige perearstiga.
Subscribe to:
Posts (Atom)