kanuu, sääsed ja päikesepõletus

No nii, sai siis selle matkal ära käidud. Tartust stratisime laupäeval 8 aeg hommikul ja kanuud lasime adavere lähedalt vette kuskil 10 aeg. Edasi läks sõit mööda jõge. Vahepeal pidime muidugi kanuusid ka tassima, mis oli üpris tüütu. Ma ei hakka siin kirjeldama seda üksluiset aerutamise maratoni vaid panen kirja mõned helgemad ja häirivamad hetked. Esimene häiriv hetk tuli Põltsamaal, kus kanuu läks kivitaha risti ja täitus veega, antud õnnetus põhjustas mulle märja telgi ja märja seljakoti (kogu mu varustus), isegi rahakott sai märjaks (peatuskohas tegime rahakoti kuivatuse).

Siis oli kaks ohtliku astangut, ühte sootsime edukalt vältida ja kandsime sealt kanuu üle, teist märkasime veidi liiga hilja sõitsime sinna poolenisti sisse, millepeale mu kanuu kaaslane kiiresti maha hüppas, mulgi ei jäänud muud üle, õnnetusest kaotasime mõla, mis jäi kõige sügavamale veekeerisesse tiirlema. Peale pikka mõtlemist otsustasin sellele jala järgi minna, peab mainima, et see idee kandis vilja.

Üks helgemiad hetki oli järgmise kärestiku (lisaks oli seal ka väike astang) puhas läbimine, millest saime ka positiivset energijat, et edasi minna. Edasi järgnes pikk ja monotoone sõudmine ilma peatusteta (sest olime raba vahel). Selline tunne oli, et tsivilisatsioon on meid maha jätnud, kaldal sumisesid sääsed nagu mesilassülem, aegajalt nägime tsivilisatsiooni märke mõne hulpiva õllepudeli näol, aga muidu oli vaikus. Ei mingeid autosi, inimesi ega teid, ega maju - ainult jõgi ja sääsed. Mõtlesime, et kui mingi õnnetus peaks juhtuma, siis saaks meid ainult kopteriga sealt päästa.

Peale pikka tühjust olid esimesed tsivilisatsioonimärgid positiivse elamuse allikaks, eriti kui arvestada seda, et varsti hakkas lähenema ööbimiskoht. Meie kanuu jõudis sinna viimasena, kus mu lahingpaariline minema toimetati, sest ta oli saanud päikesepiste.

Olin nii väsinud, et süüa eriti midagi ei jõudnud, puhkepeatuseks kaasa võetud õlledest jõudsin ära juua ainult ühe, veidi sai istutud, juttu räägitud ja piipu tehtud ning lõpuks kobisin telki magama (telk ja magamiskott olid endiselt märjad nagu ka kõik mu seljas olnud ja kaasa võetud riided).

Öö oli valulik, oigasin külamast ja päiesepõletusest ning kõikusin une ja ärkveloleku vahel, lõpuks ronisin siiski telgist välja, sest selline piinlemine tundus mõttetu.

Hommikul ei tundunud üksi kanuus olles edasine etapi läbimine kuigi ahvatlev, aga teine äärmiselt helge hetk (eriku poolt valmistatud tatrapuduru), andis mulle jõudu ja meelekindlust. Igtahes asusime teele, üksi olles tuli paraku 2x rohkem tööd teha (lisaks muutus ka vool peaegu olematuks), et teistega tempos püsida, see võttis mul viimasegi jõu seest, tükk aega liikusin ainult tahtejõul ja lõpuks ei piisanud ka tahtejõust, sest lihased ei tulnud enam järgi.

Järgmises peatuskohas, sain endale uuesti kanuu kaaslase, kes oli päris värske ja tegi enamiku tööst ise (ka see oli väga helge hetk). No ja siis jõudsime lõpuks emajõkke ja sealt veel mõned km ning olimegi lõppunktis, kus võtlesime sääskedega seni kuni transport saabus.

Sääsed olid nii tähtsad reisikaaslased, et nendst räägin veidi pikemalt ja toon välja mõned olulised tähelepanekud:

1. Sääski oli nii palju, et isegi kohalikud polnud sellist hunikut kunagi näinud, terve õhk oli nendest paks.
2. Off hoiab sääski eemal max pool tundi.
3. Sääsed on leidlikud, kui kõik kohad on kaetud kas offi või riietega, siis söövad nad kõrva seest või ninaaugust.
4. Kõrge sääsekonsentratsiooni korral on raske vestelda, sest sääsed lendavad kurku.
5. Suur kogus sääski suudab mürataset tõsta.
6. Palav päike ja lagendik ei peleta sääski eemale (vanasti peletas, tänapäevased on ilmselt mingi biorelv).
7. T-särgi mässimine ümber pea aitab sääski peletada (ilmselt kardavad ka nemad islami terroriste).
8. Ühe hoobiga on võimalik tappa rohkem kui kolm sääske.
9. Päikesekreemi ja offi segunemine, ei kaitse ei päikese, ega sääskede eest.
10. Neetud sääsed ajavad kõik lörri.

No ja veidi päevitusest kah. Kanuumehe päevitus on äärmiselt ebaühtlane ja valulik, nägu on nii tume, et tekkis hirm töölt kinga saada nagu juhtus ETV ilmateadustajaga. Just läks mööda üks töökaaslane, kes nentis, et ma olen neeger.

Vaatamata selle, et kõik valutab ja tunnen ennast nagu mind oleks surnuks pekstud ja siis ellu äratatud ning nii korduvalt, tunnen ennast hästi ja mul on hea meel, et ma sellest katsumusest osa võtsin.

katkine bensiinipaak ja kuluplaan

Polnud tükk aega paaki nii täis pannud, et kallist kraami välja voolama hakkaks, seetõttu olin ära unustanud, et paagis auk sees. Nüüd igatahes andis andis auk enadast bensiini tilkumise ja haisuga märku. Ei jäänud muud üle, kui rohkem pedaali anda, parem juba üleliigne bensiin maha lõbutseda, kui seda maha niristada. Igatahes sai mõned kiiremad ringid tehtud ja tuju läks kohe paremaks.

Jälle sai koolitöö üle lastud...

Eile mõtlesin hoogsalt õppida, aga liiga ilus ilm oli. Parandasin hoopis ratta ära ja sõitsin sellega ringi, nii ilusat ilma lihtsalt ei tohi arvuti taga konutades ära raisata. Avastasin ühtlasi, et õllel oli allahindlus, ostsin igaks juhuks ühe huniku, vast kulub ära. Mõtted on juba eelseisva matka peal ja tööl on äärmiselt rahutu olla. Võtan hoogu, et vähemalt täna veidi koolitööd ära teha.

Üks kord saabub see päev, kui ma enam plaati ei korruta ja sessiga ühele poole saan, kui mitte täna või homme, siis jaanipäevaks kindlasti :)

caffeine nicotine crazy ehk rühmatöö

Viimased päevad olen tegelenud rühmatööga, mille ettekanne eile lõpuks tehtud sai. Tuleb tunnistada, et eilne päev pani katuse korralikult sõitma. Hommikust peale tegime seda neetud rühmatööd, seltsiks sigaretid ja kohvi, õhtuks ei saanud enam maailmast üldse aru. Nüüd võtan siin vaikselt hoogu, et jälle ennast segi töödata.

Esimene postitus

Nagu ühele indiviidile sai lubatud, hakkasin blogi pidama, kuigi olen sellest aastaid hoiduda püüdnud.

Võtaksin kokku siin oma nädalavahetuse 22-24, mis oli üpriski sisutihe. Reedel tegelesime grillimisega, kuigi halb ilm püüdis meile kaikad kodarasse loopida, ei lasknud me ennast sellest härida, sest see oli viimane kord sellel suvel, kui osa meie seltskonnast Eestis viibis. Igatahes magama sain alles kell 6 hommikul. Mingi osa laupäevast kulus ära magamisele, siis läks hullult kiireks, sest vaja oli sõita klassikokkutulekule, ometi suutsin veidi aega varastada, et kallistada seda osa meist, keda praeguseks hetkeks enam Eestis pole. Närviline auto signaal sundis mind siiski lahkuma.

Edasi läks sõit selverisse, kus jõudsime otsusele, et tuleks parandada pead, sest me kõik olime erinevatelt öö üritustelt kokku kogunenud. Tom tegi teatavaks rõõmustava uudise, et alkot degusteeritakse, mille peale me osutatud suunas liikusime... Testiobjektiks oli ploomi ja pirini Aramis... Seest lõi soojaks, aga maitseelamuses pole seni kindel... Siis juhtus ostukärude kokkupõrge ja me otsustasime, et Selverist selleks korraks aitab. Edasi läks sõit R tähega kohta, kuna Aramis ja 2,9 kraadised õlled olid meid käima tõmmanud, oli sõit üpris lõbus... kaine autojuht kahjuks meie entusiasmi ei jaganud, me andestasime selle ja tänasime õnne, et ta meid välja ei visanud.

Kohale jõudes asetasime järgi jäänud õlled veekogusse, mille liigitamises me konsensuseni ei jõudnud. Pidu kogus tuure, meenutasime vanu aegu ja neid inimesi, keda antud kokkutulekul ei olnud. Tegime nalja ja mängisime seltskonnamänge ja laadisime ennast alkoholi ja söögiga. Igatahes magama läksime me 5-6 aeg taustaks ümisemas mingi Smilersi imal lugu, kuid kellegil ei olnud enam jõudu, et raadio ära tappa.

Öö/hommik oli rahutu unega ja kell 11 otsustasin, et lõpetan enese piinamise ja tõusen. Peale hädavajalikke hommikusi toimetusi otsustasin minna randa. Tuul peksis liiva näkku ja vesi lainetas ning mustad pilved rühkisid mööda taevast - jälle üks tõeliselt hea kättemaksu ilm (nendele kes mind lähemalt tunnevad on see termin ilmselt tuttav). Igatahes nautisn seda, kuni vihmapiiski lisanduma hakkas, siis võtsin suuna majakese poole tagasi, kus teised juba tegelesid suurtes kogustes kohvi tarbimisega, mul ei jäänud muud üle kui liituda. Veel tuleks ära mainida, et rannas olles mõtlesin ka selle osa peale meist, kes Eestist ära läks.

Kohvi juues tehti kokkuvõte eelmisest õhtust, arutati maailma asju, edasisi plaane, MASU ja puuke. Puugid olid üldse antud nädalavahetuse märksõna, ei mäletagi palju neid meie riietel kokku liikus. Igatahes piisavalt, et tekiks üleüldine puugiparanoia, mis sai haripunkti laupäeva öösel ja lõppes ilmselt siis, kui osalised olid tsivilisatsiooni tagasi jõudnud.

Igatahes tüüpiliste Eesti meestena panime enne ajama, kui nõudepesemine kätte jõudis. Tagasiteel leidsin autost raamatu "Meestelt meestele" või midagi seesugust. Otsustasin seda tsiteerima hakata, mille peale meil kõigil äärmiselt lõbus hakkas. Igatahes üks mõttetera jäi meelde. "Ülikooli lõpetanud mehed on igavad, kuivad ja ei oska enam elu nautida ning sellest rõõmu tunda, kuna neil puudub särts." Tegime selle peale veel korra tagasivaate eelmisele õhtule ja otsustasime, et autor eksib.

Umbes 3 aeg jõudsime tagasi Tartusse ja jagunesime mööda linna, mina jõudsin koju, kus kõikusin une ja ärkveloleku vahel ning mõtlesin, et miski on puudu...