Täna on kuidagi silm märganud irooniat... irooniline on näiteks see, et Tartus võib iga üks tutvustada ennast kui luuletajat, teatud mõttes seda ka aktsepteeritakse, sest miks peaks üldse keegi selles kahtlema, Tartu on täis otseses või kaudses mõttes perse kukkunud luuletajaid, mõni isegi on lausa tunnustatud... Kvaliteet ja kvantiteet on ju nii kui nii suhtelised mõisted... Aga hoopis teine külg on tõsiselt irooniline... irooniline on kasutada seda kui lööklauset naiste sebimiseks... Tean ühte head luuletajat, tegelikult isegi mitut... Aga see konkreetne isend armastab vahel kuskil kohvikus üksi norutada, rääkida noorusest neile, kes seda kuulata viitsivad... ja siis vahel kritseldab ta mõne luuletuse paberile ja poetab selle mõnele nooremale või veidi küpsemale daamile lauale ja saab vastuseks ninakrimpsutuse või solvangu... Kuulus luuletaja kirjutab personaalse luuletuse ja see lendab lihtsalt prügikasti - luule väärtus. Meenub üks teine mees, kes elas Hollandis ja kes väidetavalt suutis oma elu ajal müüa ainult ühe maali... võibolla saavad Tartu sitaurgaste luulemehed kah ükskord surematu kuulsuse... kes teab...
Kõndisin mööda karlovat ja meenus üks kolmas luuletaja, veidi segane... kes on viimased 8 aastat rääkinud, et kirjutab canto Karlova vanadest puudest... Uued puud on peale kasvanud... vaatasin kuidas Tähe poe ees murule oli tunginud kasevõsa... Iroonia kuidas kunagisest restoranist Kaseke on kergelt kased läbi põimuma hakanud... Mõtlesin, et see tüüp kes antud asutusele kunagi nime pani, oli küll oma ajast ees.
No comments:
Post a Comment