Väga "tark" mees...

sms to V: "Kuhu nahhui SA kadusid?!"
sms to K: "Jalutan, sest olen loll ja ebastabiilne. Kõigest on pohhui, aga suitsu tahaks."
sms to V: "Mul on, tule võta!"
sms to K: "Ilmselt tulen!"

Krt jäin purju... viimase aja kainus ja pidev suitsetamisega edasi tagasi tõmblemine on viinud mu alkoholi taluvuse miinimumini... See on juba naeruväärne, oleksin nagu mingi 47kg. kaaluv naisterahvas...

Igatahes tahtsin eile koju minnes H-ga vestelda, aga tema leidis, et ma olen purjus ja jauran, kindlasti oli tal mingil määral õigus... no vähemalt selles osas, et ma olin purjus ja eks pehme keel muudab ka mõistliku jutu veidi jauravaks... oma jutu mõistlikkuse taset ei suuda ma tagant järele hinnata. Igatahes suurest soovist H-ga normaalselt rääkida ei tulnud midagi välja, sest ma olin purjus ja ilmselt tüütasin teda. Meie edasine interaktsioon meenutas mulle midagi... ühte teist naist kellega me pidevalt koju jalutasime... Nii sarnane muster oli, et ma vihastusin puhta lolliks, mis võimendas seda mustrit veelgi, mis omakorda suurendas mu viha... Läbi vihaloori ja alkoudu nägin ma ikka midagi, nimelt seda, et sai tõstatatud teemasid, mis tuleb meil kindlasti kaine peaga läbi arutada... Me ilmselt ei tee seda, sest me ei harrasta eriti selliseid asju...

Kodust kõndisin ma mööda, sest olin solvunud ja vihane, pealt näha suhteliselt põhjuseta, aga iga interaktsioon toob välja teatud seosed, mingid mõttekõigud, millel on hoopis laiem taust. No nii ma siis jalutasin üks mööda pimedat linna... peas kumisemas viha, äng ja meeleheide, lollist situatsioonist innustust saades hakkas mu peas kummitama virmaliste lugu...

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer...

Endalegi märkamatult olin jõudnud ringiga lootusesse, vaatasin, et tuli veel põles, astusin uksest sisse ja rääkisin emaga... Kuni K mind koju kutsus... Arutasime jabura sündmusteahela üle ja kasutasime oma negatiivset energiat, et luua midagi positiivset... Me tegime lambalihale marinaadi valmis, kell 4:30 hommikul... olles joobes ja maailma peale pahased ja mul oli sellest nii ükskõik, et varsti pidin tööle minema... Viskasime nalja selle üle, et kui sellest tuleb hea marinaad, siis me ei saa seda korrata, sest me ei mäleta kuidas me seda tegime.

Sain vist magama mingi 5 aeg... kell 8 ärgates oli mu esimene mõte, et ma olen ikka raju idioot... oleks võinud koju magama minna, mitte mööda pimedat linna hulkuda ja emotseda... Sest mul olid reaalselt plaanid umbes kell 1 koju jõuda... Unetute tundide arv on töö ja õppimise tõttu ületanud juba nii kui nii kriitilise piiri. Võibolla see muudabki mind emotsionaalselt ebastabiilsemaks. Hommik oli järjekordselt seeriast, ma olen enda peale nii vihane, et ropendan omaette valjuhäälselt...

käige perse!

Suvaline mutt: "Nagu stagna aeg oleks!"

Käi perse värdjas vanamoor, kes sa ei tunne kella, kes sa tuled pool tundi enne avamist ja nõuad teenindust ajal kui teenindajad pole ja sõimad teisi selle eest stagnantideks!

Käi perse maitselageda sinise baretiga jobu, kes sa tuled ja kangutad ukse peaaegu, et hingedelt, teed vihast nägu ja kõnnid minema, selle asemel, et lugeda uksel olevaid kellaaegu! Tra, mida sa siit üldse otsid, kui sa lugeda ei oska?!

Käi perse tatikari, kes te tulete ja lärmate ning kaklete kultuuriasutuse ukse ees, igal hommikul pool tundi enne õiget aega ja kelle sõnavara koosneb ainult sõnadest, mille ees on liide rune (rune full, rune battleaxe etc.)!

Käi perse krdi hoolimatu autojuht, kes sa tööle sõites jalakäijad ja ratturid täis pritsid!

Käi perse krdi LV kes sa ei suuda mulle mu mõttetult sitta palka maksta õigel kuupäeval!

Käi perse krdi A, kes sa kõnnid poriste kingadega üle põranda ja vingud, et keegi ei korista, tra korista ise seda liiva, mida sa oma kingadega sisse kannad!

Käi perse krdi sotsiaalteaduskond, kes sa ei suuda pakkuda neid aineid, mis sa oled õpekavasse kirja pannud... vähe sellest, sa ei suuda pakkuda ka alternatiive!

Käi perse krdi nikotiinisõltlasest vello, kes sa jälle oled libastunud!

Sotsiaalsed oskused

AA: "Elus ongi kõige tähtsam leida naine, kellega sellistest asjadest rääkida. Seks on asi mille pärast minnakse kokku, see ei ole kunagi asi mille pärast minnakse lahku, lahku minnakse seepärast, et ei ole enam teineteisele midagi öelda."

Eile rääkisime K-ga sellest, et ma olen teatud mõttes sotsiaalne kameelion ja kui kasulik see on, täna vestlesin samal teemal AA-ga. Rääkisime samuti antud funktsiooni kasulikkusest ja sellest kuidas sellised inimesed on elus edukamad. Samuti ka sellest, et sotsiaalsed oskused ja ausus, ei ole omavahel tugevas korrelatsioonis, kui ongi siis pigem negatiivses. Tutvustasin talle manipulatsiooni kuldreeglit. "Leia see mis inimesel puudu on ja paku talle seda ning ta on valmis andma sulle kõike, mida sa tahad." Talle see eriti ei meeldinud. Aga see ongi ju edu valem, kui sa võtad ära moraali eetika ja aususe ning sul on head sotsiaalsed oskused, siis ongi edukus kindlustatud. Muidugi juhul, kui inimene oskab neid omadusi vajalikul hetkel teeselda.

Aga eilne päev oli üldjoontes saast... närvid olid nii pingul nagu kitarri keeled ja füüsis oli väsinud nagu oleks jooksnud Maratoni lahingu võidust teatama. Kogu selle tulemuseks oli suhteliselt pahur mina. Täna pean kiirelt ettekande valmis tegema, aga mingil põhjusel kirjutan hoopis seda posti siin. Eile tegin veel midagi, milles ma eriti tugev pole... miski mis on olnud alati üks mu proovikivi... Ma vabandasin tõsiselt ja otse südamest, see ehmatas isegi mind ennast.

Tule õhtul tänavale,
ootan bellamor on hambus,
töllerdame vähekene,
kurgus bellamori kangus.
Tule õhtul tänavale,
ootan bellamor on hambus,
töllerdame vähekene,
kurgus bellamori kangus.

Kunagi sa äkki tuled,
naiseks mulle,
silmad sulen.
Arm on bellamori vines,
oled praegu oivaline.

Halb uni

Viimased paar päeva olen maganud äärmiselt halvasti. Eile öösel nägin unes kuidas ma kaks murdvarast koos majaga põlema panin ja selle pärast süümekaid tundsin, täna nägin seda kuidas pool eesti rahvast oli kuskile tunnelitesse kinni pandud ja kohe kohe lastakse sinna vesi sisse... Mõlemast unenäost peegeldub teatud klaustrofoobiline element. Veel on üks huvitav aspekt... kui tuli ja vesi on olnud, siis peaks järgmised olema õhk ja maa, et neli elementi kokku tuleks. Igatahes pühendan selle posti tänasele unenäole, sest see on segane nagu Mulholland Dr.

Me olime kõik kuskil suurtes tunnelites, mina ja mu sõbrad ning inimesed keda ma ei tunne ja mõned üldtuntud tegelased. See oli selge, et varsti pidi tulema vesi... vesi mis meie kõigi kopsud täidab ja sealt viimasegi hapniku välja ajab. Ants Laaneots leidis tee välja või vähemalt ta tutvustas mingit teooriat, mille järgi võiks seal väljapääs asuda, usaldasin Laaneotsa, ilmselt seepärast, et rahva usaldus kaitseväkke on viimaste uuringute järgi endiselt suhteliselt kõrge. Hakkasin rahvast kokku ajama, pöörates erilist tähelepanu selle, et mu sugulased ja sõbrad tuttavad kõik kaasa tuleks...

Osa rahvast oli koondunud Edgar Savisaare taha, proovisin ka neid üle kaasa meelitada, aga nad ei tulnud. Loobusin sellest peale seda, kui K ütles, et nad on nii lollid, et nad tuleks ära tappa... Las nad siis passivad Savisaarega seal tunnelis krt. Igatahes leidsin suurest rahvamassist ülesse H ja veensin ta endaga kaasa... Poolel teel ütles ta, et tema läheb ikka Tõnu Trubetskyga, proovisin teda ümber veenda, aga ta ütles oma kuulsa lause: "Sa ju tead küll milline ma olen." Nii ma siis vaatasin kuidas ta lahkus... Tõnu seletas talle midagi ja H kuulas suu ammuli, nagu räägiks Tõnu midagi äärmiselt olulist ja tarka, märkasin, et Tõnu ruudulised pungipüksid olid väga kulunud ja mahtusid talle vaevu jalga... taamal ootas neid juba Savisaar, nägu õelas irves... Teda ümbritses Lenna, Katrin, Liis, Piret jne. Kohe kui H Savisaare vahetusse lähedusse jõudis, muutusid ta juuksed blondiks.

Seda kõike jälgides kuulsin enda kõrval "vana sõpra," kellega pidasin järgneva dialoogi...

VS: "Ma ju ütlesin sulle, et Alias pole lauamäng."
V: "Ma ei saa aru mis, see siia puutub?"
VS: "Küll sa varsti aru saad!"

Ta kadus sama kiirelt kui oli tekkinud... Siis tuli vesi... pühkis meid kõiki jalust... tundsin kuidas see mu kurku tungis.... Võrdsus, vabadus, vendlus mõtlesin mina ja irvitasin... taamal hulpisid Tõnu Trubetski ruudulised püksid...

Ärkasin, 1,5h enne õiget aega ja korraliku und enam ei tulnudki... ropendasin palju...

Mõru maitse...

Hämmastav kuidas miski, mis algab nii ilusti võib lõppeda nii mõruda maitsega suus... Ma pole ennast elu sees varem ilma otsese põhjuseta nii räpase teise järgu inimesena tundnud. Ilmselt pole ma piisavalt väärt, et minu pärast natuke oma kiikse korrigeerida... panen selle teadmise tallele.

Miski närib...

V: "Hommikul saame me hästi läbi, teeme töö jaotust, mina praen mune ja tema meisterdab nendest võileivad."
K: "Tead miks see nii on?"
V: "Miks?"
K: "Sest hommikul te magate veel, unes on kõik ilusam!"

Eile oli ilus päev. Kuidagi kerge ja muretu ning tegevust täis. Õhtul sain kokku ühe neiuga... jalutasime mööda betoonpromenaadi... mööda urbanistlikku arhiktetuuri... seljakotis loksumas maximast ostetud piim. Ilmselt see ongi kaaasaegne romantism... kallistada kedagi bussijaamas, kus mingi purjus tüüp paaniliselt kellegilt suitsu nuiab, kus läbi akende on näha kivistunud nägudega inimesi, kus joodikud nurgal padrunit joovad...

Hilisõhtul sattusin vestlussoonele ja meenus üks suvine asi, mille olin enda jaoks ära blokeerinud, asi mis häiris mind nii mitmel tasandil, et see isegi mind ennast üllatas, asi millele ma andsin üllatavalt tugeva negatiivse hinnangu. Täna olen hommikul vaevanud pead selle üle kas antud hinnangu andmine on legitiimne?

Mõtlesin palju eetikast, moraalist, väärtustest ja hinnangutest. Mõtlesin sellest kuidas inimesed ei julge endale silma vaadata, kuidas probleemikeset otsitakse mujalt, kuidas enda nõrkused ajatakse teiste kaela. Kuidas ei mõelda seal kus oleks seda vaja ja kus mõeldakse üle seal kus see pole oluline... Kuidas põhjustagajärg seos jääb mõnikord inimmõistuse jaoks nii kaugeks ja hoomamatuks... nii abstraktseks.

Eilse hilisõhtu vestlusteema viis jälle vana hea topeltmoraali teemani, miks mehed on võrdsemad kui naised... Miks üks on kõva mees ja teine on lits... Ilmselt on enamik tutavad luku analoogiaga "Kui üks võti avab kõik lukud, on see suurepärane võti, kui ühte lukku avavad kõik võtmed, siis on see üks äärmiselt sitt lukk." Aga tegelikult on probleemi isegi suurem, see on kahepoolne... Ma ei saa aru, miks mehed üldse selliseid lahkeid naisi arvustavad. Kui sa oma moppi ühiskondlikus ämbris loputad, siis ära kurat sülita pärast sinna sisse ja ära vingu, et vesi oli must. See on peagu samaväärne, kui üks mees teist anaalselt vägistab ja siis nimetab teist pederastiks.

Aga tänu meediale sain ma põgeneda oma mõttekäigust... mõelda, et asjad mis mind mõnikord häirivad on tegelikult väga väikesed, kui leiduvad sellised loodhttp://www.postimees.ee/?id=330206

Käes on nõude lõhkumiskuu...

V: "Juba teine nõu täna!"
L: "Mis esimene oli?"
V: "Pokaal, koostöös H-ga."
L: "Kaklesite nii kõvasti, et loopisite üksteist nõudega?"
V: "Hmm... Pigem vastupidi."

Mingil veidral põhjusel kõik puruneb mu käes või noh... eile purunes. Kui olin VT-s ühe pokaali koostöö tulemusel hävitanud, suundusin lootusesse, et ka seal mayhem korraldada, seal läks koostöös emaga üks taldrik. Tegin ühe päevaga oma aasta lõhkumislimiidi täis. Või mulle lihtsalt ei sobi koostöövorm? Igatahes H võtis teatepulga üle ja laamendas hommikul köögis miskit puruks...

Kui täna tööl olles proovisin jälle tulutult santehnikuid kätte saada, siis vihastusin nii lõplikult, et võtsin majahoidjal nööbist kinni ja vedasin ta asja uurima, likvideerisime selle lollaka ummistuse koostöö tulemusel.

Aga mingil põhjusel tahaks täna tõsiselt suitsetada... ei tea mis värk sellega on...

5. päev

AR: "Jätad suitsetamist maha?"
V: "Jah!"
AR: "Ära tee nalja! Igatahes, mul on sulle üks tarkustera..."
V: "No mis?"
AR: "Kui sa peaksid suutma suitsetamise maha jätta, siis sa pole kunagi suitsetaja olnudki!"

Kuidagi ilus hommik on... mis sest, et vihma sajab. Peas kummitab lumevärv, huvitav kui ma osa sellest välja kirjutan, kas siis läheb ära...

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
Kui taevas keerleb keerleb lund
Kui tule värv mu mälestustes tuhmunud
Kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

Ei läinud...

Igatahes tundub maailm mulle viimasel ajal hulga teravam... nii terav, et silmadel on valus. Toit tundub nii hea... nagu ma oleks olnud näljas. Kõik emotsioonid on kuidagi teravamad ja hajuvad vähem... Energiat on rohkem. Tundub nagu suitsetamisest loobumine on parim otsus mille ma viimase paari aasta jooksul olen vastu võtnud.

Jah H nüüd ma teen selle ära, kirjutangi selle blogisse (nagu lubasin), selle mille eest sa eile põgenesid... Kuigi mul on kalduvus aegajalt mõelda välja teooriaid, päästa ennast sõnadega... kasutade retoorikat isegi laskuda demagoogiasse... Ma ei tee seda alati! Ilmselt olen ma oma lollide naljade tõttu kaotanud osa oma usaldusväärsusest, aga eile oli meil ju avameelsuse moment? Igatahes tahtsin eile seletada seda, kuidas mu aju töötab. Kui sa kasutad ülivõrdeid väikeste asjade pärast... kui ütled, et vihkad mind selle pärast, et ma teen seenekastet teist moodi kui sina... Siis mu aju registreerib selle aga otsustab ignoreerida. Võtan vastu informatsiooni ja analüüsin seda. Asjadega liialdamine viib mu aju alati kahe järelduseni: 1. Teeb ilmselt nalja 2. On vaimselt ebastabiilne, otsib probleemi, sest tahab mingil põhjusel riidu kiskuda (varjatud põhjused). Kumbki ei vii probleemi lahendamisele lähemale... On veel kolmas lahenduskäik... on ilmselgelt idioot, õnneks ma sinu puhul sinna käiku veel jõudnud pole ja ära palun luba mul ka sinna jõuda :D

3. päev

Nagu ma kirjutasin, olen vastu võtnud otsuse jätta suitsetamine maha... Läheb see mul siiski läbi mõningate libastuste, võibolla see ongi parem, sest tänane on tõsine proovikivi ja mida raskemalt see kulgeb, seda väärtuslikum on võit. Just elasin üle 1h mõttetut passimist kohas, kus ma saaks iga kell suitsetada... vaatasin kuidas mu töökaaslased seda ka tegid, isegi eilne hommikupoolik koos suitsetajaga, ei tundunud nii raske kui see...

H ütles eile, et kui ma nädal aega pole suitsu teinud, jätab ta pühapäevasuitsetamise maha, K seda ohvrit küll väga ei väärtustanud, mina aga küll, sest tunnen ennast... Kerges veinivines tahaks ma ilmselt koos H-ga pühapäevasuitsetaja olla, aga minusuguse sõltlase jaoks lõppeks see seal, kus mu pühapäevasuitsetamine alati on lõppenud.

Maantee ja lubadus

"Those that are most slow in making a promise are the most faithful in the performance of it" J.J. Rousseau

Sõitsin mööda halli maanted... maanted, mida ma olen oma elus palju sõitnud... Olen sõitnud sellel teel päikese tõusu ja loojangusse... tuisku ja tormi... Aga see ei ole mulle kunagi meeldinud, see on kuidagi streiilne ja isikupäratu, kuigi on kordi kui sellel on oma võlu... võlu mille on andnud olukorrad, vestlused ja indiviidid... sellele teele jääb maakoht, mida me ei suutnud üleval pidada, vaatan mõnikord teelt kõravale ja meenutan, et selle mäe taga on osa mu lapsepõlve.

Igatahes täna, vaadates kuidas kojamehed porist vett tuuleklaasilt minema pühkisid, andsin ma endale lõplikult lubaduse... lubaduse, mida ma varem polnud andnud... mida ma olin lihtsalt vaaginud, kui ühte võimalust. Homme 16.10.10 jätan ma suitsetamise maha. Ma ei tea kuidas ma selle üle elan... Pean ilmselt otsima inimese, kes mind selles projektis toetab... tegema temaga koos midagi, kohas kus suitsu teha ei saa. Samas, ei taha ka kedagi koormata oma närvilisusega... seega äkki hoopis olla üksi... erladuda kuhugi... lugeda... mõelda... Aga ma tean kuidas hakkavad mõjuma sellel hetkel detailid, mingi hetk sa lihtsalt avastad, et raamatutegelane suitsetab pidevalt, filmi kangelane kimub nagu hullumeelne... isegi uudised on täis suitsu, suitsetamise vastane reklaam on täis sigarettide meeleheitliku karjatust... tule tõmba mind.

Dekadents - asi iseeneses

Inimene ei tohi kunagi olla teise inimese jaoks vahend, vaid peab olema alati eesmärk (I. Kant).

Olen märganud, et astun vaikselt mööda vaimse dekadentsi redelit üha alla ja alla, põhjatusse auku... Mu keel on risustunud ja labane, kasutan väljendeid, mida kasutasin viimati siis kui olin teismeline agulipoiss. Midagi tuleks muuta, ette võtta, parandada... Jõudu selleks napib, sest dekadents on mugav... vaikne kulgemine, nii hubane ja kutsuv... nii meelitav ja lummav... nii kõikehõlmav ja loomupärane...

Vahel mulle tundub, et dekadents ongi Ding an sich, mis meie meelorganeid mõjutab ning mille tõttu see meid kõiki suuremal või vähemal määral allakäigu poole juhib... Petan ennast mõnikord, et kuskilt tuleb ette piir... mingi takistusriba, mis isenesest allapoole astumise või lausa vabalangemise peatab... seda pole, ma tean seda... Muutus algab minust endast... Aga kuidas seda esile kutsuda? Mida teha? Kas valida tagasi vanad rajad, mis mind kuhugi ei viinud või jalutada mööda praegust kuni lõpuni või hoopis leida mõni uus? Nagu alati on küsimusi rohkem kui vastuseid... tahaks, et kõik oleks vastupidi... tahaks, et maailma valitseksid seosed, mis oleks pöördvõrdelised... tahaksin olla puhas lõuend, mille ma maaliks ise täis...nagu professionaalne kunstnik... maaliks sinna puhast realismi ja veidi idelaismi, et asi saaks ilusam... Tahaks, et see oleks fotorealism, mitte Vangoh... Tahaks, et mu elu oleks sümfoonia, mitte valesti sissemängitud punklugu.

Igatahes olen viimasel ajal palju mõelnud Kandist, teen seda tavaliselt siis kui mõtlen sellest kuidas asjav võiksid või lausa peaksid olema... Sest tema ideealid on nii üllad ja ilusad... nii ilusad, et minusugust küünikut tabaks lausa okserefleks... Olen nukker, ent samas ka õnnelik, et see mind ei taba... Järelikult olen pseudoküünik, teesklen, et asjad ei lähe mulle korda... sest nii on kergem... teesklen eelkõige sellepärast, et mitte olla "vahend"... Ja samas kuidas saakski olla küünik ühiskonnas, kus see on mainstreem. Klassikalises mõttes vastandusid ju küünikud kultuurinormidele, seega kuidas olla küünik küünikute kultuuris? Ilmselt peaks sõnade tähendusi muutma, sest küünikute ühiskonnas on idealist küünik....

Aga võibolla on see kõik lihtsalt sellepärast nii, et käes on sügis... suvine vabadus on asendunud sügiseste kohustustega, päike on asendund vihmaga - kaamos.

Metroseksuaal, ehk elu esimene meik

Olen vahepeal oma blogi hüljanud, sest on toimunud mitmed sündmused, mis ei ole olnud üdini positiivsed, pigem kalduvad teise äärmusesse. Eile sain oma elu esimese meigi, mille ma kohe maha loputasin, sest selle kasutegur oli äärmiselt väike. Ei ma ei hakanud metroseksuaaliks, mu nägu on lihtsalt nii segamini nagu K tuba enne stange ostu.

Võtame natuke ajas tagasi ja läheme pühapäeva, ei see ei juhtunud pühapäeval... Pühapäeval vedasin üksi puid... Monotoonselt... masinlikult ja pohmakaga... Meenutasin samal ajal ühte teist olukorda. Kui me vedasime neid öösel H-ga... kevadel, siis kui elu oli hoopis ilusam ja muru hoopis rohelisem ja kurat kui mu otsaesine ei näinud välja nagu sügisel ülesse küntud põld... Ilusad ajad olid... Tahaksin veel tunda sellist aguli idülli...

Aga nüüd võtame ajas tagasi ja läheme konkreetse sündmuse juurde, ehk siis laupäev... Sellele sündmusele võib anda tinglikult nime d-day, sest see omas militaaroperatsiooni tunnuseid. Algus kellaaeg oli 18:00, enne toimusid tugevad ettevalmistused, rünnakuks viinapudelile. Selleks oli kutsutud kokku väga maskuliine seltskond, kellel olid tugevad lahingkogemused. Aga viin võitis... Mina langesin suitsetades... Lihtsalt iseenesest läks pilt eest ning ma sooritasin tugeva sööstu otse kruusa... pilt tuli tagasi ette kontaktis maaga, karjuvat joobeastet ma saavutanud polnud. See oli väga valus ja äärmiselt veider kogemus, sest mu mõistus oli selge ja jalad kandsid, ei tea mis juhtus, ilmselt vererõhk... peab kontrollima...

Peale seda loomulikult saavutasin kah joobeaste, vaja oli ju ometi haava seespidiselt desinfitseerida... Mõned võitluskaaslased vajusid lihtsalt kuskile magama ja teised läksid koju või linna vallutama... Mina suundusin kah voodisse, kaisutasin patja, südames suur nukrus... lolli peaga näppisin ka oma mobiiltelefoni, seda poleks küll vaja olnud...

Informatsioon

MILF telefoniga: "Gerli teeb kõik toidud võiga, õli õldse ei kasuta. No nii nagu emad tegid. Kui ma nii süüa teeks, siis ma ei mahuks varsti enam uksest sissegi."

Hämmastav millise kiirusega info liigub... Olin üks päev kodus, tarbisin seal mõõdukalt alkoholi ja nautisin lauamängu. Eile käisin linnas ja inimesed olid äärmiselt teadlikud sellest, milline oli mu õhtu... Infoühiskond rsk. Täna ütlesin sõbra kohta luusermees ja minut hiljem oli ta sellest teadlik.

Aga üldiselt ootan õhtut ja ei viitsi tööd teha, vahin aknast välja ja joon Arcticut, sest eile sai kõvasti "sporti" tehtud.

Lõpetuseks panen kirja ühe eile kohatud sõduri mõtte. "Tead mis Eesti naistel viga on? Nad on omaarust kõik nii printsessid, aga kui neilt kõik juurde kuuluv ära võtta, siis nad on lihtsalt labased vitud."