Solidaarsus

SM: "Mehed visake üks suits!"
M1: "Suitsud on toas."
M2: "Keerasin."
SM: "Viska sina siis!"
V: "Ei!"
SM: "Miks?"
V: "Sest ma olen vaene."
SM: "Aga mis siis mina olen?"
V: "Ma ei tea, mis Teie olete, aga suitsu igatahes ei saa."
SM: "Aga suitsetaja solidaarsus?"
V: "Solidaarsus on väga suhteline. Mul on kolm suitsu, raha ei ole ja päev on pikk."
SM: "Ma küll annaks."
V: "Teie ei ole mina."
M2: "Olelusvõitlus. Tugevamad jäävad ellu."
SM: "Ma jätan selle meelde."
V: "Parem oleks!"

Peale selle suurepärase vestluse, mis päädis ähvardustega, astuda füüsilisse kontakti, mõtlesime pikalt solidaarsusest... M2 oli lugenud just hiljuti Akadeemiat, kus antud probleemi käsitleti ja tulemus oli see, et keegi ei teadnud päris täpselt, mis solidaarsus on... Tänapäeva noored tudengid ei olevat sellest eriti hästi aru saanud.

Oma olemuselt on solidaarsus midagi väga lihtsat (ühtekuuluvus, ühisosa, teineteisega arvestamine). Praktiline rakendus on alati problemaatiline. Antud juhtumi puhul valitseski suitsetajate vaheline solidaarsus, kõik kes suitsetasid, olid omavahel solidaarsed, autsaider, kes ei kuulunud meie sekka, sest ta ei omanud suitsu ja me ei tundnud teda, ei väärinud solidaarsust. Kui me oleks kõik rikkamad olnud, siis võibolla oleks solidaarsust ka talle jagunud ja kui tema oleks rikkam olnud, siis ta ilmselt ei oleks ka seda vajanud. Seega on solidaarsus ikkagi suuresti kapitalil põhinev. Solidaarsus nõuab alati mingit investeeringut - aega, raha, tööd, millestki loobumist. Solidaarsus on teatud mõttes võlg, inimene investeerib solidaarsusesse, siis kui ta teab, et ta saab solidaarsust ka tagasi, seetõttu toimib see väikestes gruppides ja seda ei jagata võõrastega. Loomulikult võib seda ka võõrastega jagada, kuid ka siis on see osaliselt tasutud (hea tunne, et oled kellegi olukorda parandanud).

Mina, kes ma olen oma loomult suhteliselt solidaarne, olen viimasel ajal praktiseerinud palju ei ütlemist. Peamiselt puudutab see küll just nimelt analoogseid olukordi. Tuttavatele ikka saab nikotiini jagatud, aga võõrastele... harvem. Kui kõigile pidevalt suitsu jagada, siis põhimõtteliselt kuluks päevas teine pakk veel, lihtsalt suvalistele nägudele... Seega, kui sul pole raha, et suitsu osta, siis jäta maha!

õlu contra õlu contra zav krooks contra õlu

V: "Ära mine nädalavahetusel ära!"
H: "Mis ma teen siin?"
V: "No ma ei tea, teeme midagi."
H: "Ise sa ütlesid, et inimesed peavad sinust puhkama!"
V: "Auts tuli ära... sa ei teinud seda praegu."
H: "Muidugi tegin, ma olen ju naine."

No mis siis toimus? Kapsarullid loputas alla punane vein... Nagu loputuskastist jooksev vesi viib alla fekaalid... Oih vale metafoor... Ilmselt piisavalt vale, et sellega ära teenida juuste pesu vahenditega, mis on parasjagu käepärast... Tegelikult olid need kapsarullid nii head, et oleks parema meelega punase veini nendega alla loputanud. Aga see oleks olnud nii ebatraditsiooniline, et minusuguse mõttemalliga mees, ei oleks saanud selliseid vulgaarsusi endale lubada.

Contra oli pervert ja ropendas nagu tavaliselt... ja endiselt naljakas, ilmselgelt üks parimaid stand up tüüpe eestis ja ta sobis krooksu nagu valatult... Sain järjekordselt teada, et mitu meest armastavad mind ja ma olen lahe... Veel kohtusin mingi kahe imeliku jorsiga, kes olid just ükteisega ila pannud, lubasid mu ära sebida... õhkkond kippus ikka kohati väga homoerootiliseks... Andsin neile rahulikult ja viisakalt teada, et see ei saa neile kuidagi hästi lõppeda, mille peale nad arvasid samuti, et ma olen ilgelt lahe mees... Krt kui ma saaks seda külge poogitud lahedust kuidagi rahaks vahetada, siis ma oleks ilmselt väga rikas mees...

Siis sain veel teada fakti, et mees kes tõmbab Leeki, on automaatselt kuidagi lahedam, sellest jaurasid mulle mingid tsikid pikalt zavi ees, peale seda kui nad olid mult suitsu nuianud... uskusin neid, sest ma olin suitsu neile juba välja jaganud... seega minu kiitmiseks puudus otsene vajadus.

Üldjoontes oli õhtu täiega funn, tundsin ennast hästi... ja mitte selle pärast, et mu ego upitati, vaid seepärast, et contra tegi head kildu... seepärast, et õlu voolas ojadena... seepärast, et seltskond oli hea ja eelkõige seepärast, et mu kõht oli täidetud, hoole ja armastusega tehtud, kapsarullidega.

Lõpetuseks veel väike vestlus tänasest...

K(MT): "Nii?"
V: "Üks õunamahl jaa... porgandi pirukas... krt tundub, et arvele."
K(MT): "Palju naisi keda üleval pidada?"
V: "Jah!"
K(MT): "Siin toimuva järgi tundub, et naised peavad sind üleval."
V: "Eks see on kuidas kunagi, mõni peab mulle maksma selle eest, et ma temaga aega veedan ja mõnele pean mina selle eest maksma. Ehk siis kõik on tasakaalus. Selline on elu."

Kutsumata külaline söögilauas

Kõik oli ilus... aga siis tuli inetu Betty, tsikk keda ma üldse ei salli, mitte seepärast, et ta on inetu, vaid sellepärast, et ta on lisaks loll ja mis kõige hullem, ta tuleb läbi sinise ekraani... ta tuleb, sest keegi loll senarist on ta kirjutanud... ta tuleb, sest keegi tüüp on välja mõelnud, et kui elektrone toruna pommitada, siis tuleb sellest pilt ja mingi teine tüüp on mõelnud välja elektroakustilse muunduri... ta tuleb, sest digisignaal levib, ta tuleb sest meil on elioni ühendus... ja eelkõige ta tuleb, sest ilmselt ei ole meil üksteisele enam midagi öelda...

Igatahes põgenesin Betty eest võimalikult kiiresti... nii kiiresti, et pool pokaali veinigi jäi joomata, rabasin selle suitsult tulles kaasa. Hakkasin lugema multilevel analysist, mitte sellepärast, et oleksin usin üliõpilane, vaid seepärast, et teises toas varitses mind inetu Betty nagu õudusunenägu.

Kuiva teaduse juurde kuulasin veidi stingi... mingi aeg unustasin kuiva teaduse ja jätsin järgi stingi... nüüd tundub, et on teaduse kord, või siis lihtsalt vajan ma veidi jalutamist, sest õhus on kättemaksu ilma alged - mu lemmik ilm.

If blood will flow when flesh and steel are one
Drying in the colour of the evening sun
Tomorrow's rain will wash the stains away
But something in our minds will always stay
Perhaps this final act was meant
To clinch a lifetime's argument
That nothing comes from violence and nothing ever could
For all those born beneath an angry star
Lest we forget how fragile we are

On and on the rain will fall
Like tears from a star like tears from a star
On and on the rain will say
How fragile we are how fragile we are

On and on the rain will fall
Like tears from a star like tears from a star
On and on the rain will say
How fragile we are how fragile we are
How fragile we are how fragile we are

Mehed ja värvid

K: "Hämmastav! Mehed võivad kanda helerohelist või roosat ja neid võetakse ikka tõsiselt, naised peavad olema mustvalged."

Mõtlesin selle peale kui tööle kõndisin, esimene mõte oli see, et veelgi enam, neid hinnatakse rohkem, sest nad julgevad seda teha, aga mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda rohkem mulle tundus, et roosa triiksärk on nagu BMW... Algselt midagi erilist, aga pika peale igasuguste töllmokkade poolt täis tehtud... Vaadates neid mehi, kes tänavapildis roosat kannavad, siis võib öelda, et suur osa neist on totaalsed wannabed, tüübid kelle ainuke saavutus elus ongi seesama roosa triiksärk.

Roosa triiksärk peaks olema midagi sellist, mille kandmine peaks olema välja teenitud, umbes nagu korbi värvid, või seersandi pagunid. Siis oleks see kvaliteedi märk - märk julgusest ja edukusest.

Vestlus emaga

V:"Tead mis? Avastasin pühapäeval, kursaõega rääkides, mis mu probleem on?"
L: "No mis?"
V: "See, et mul on nii tugev isiksus, et tõmban inimesi ligi nagu magnet. Mingi aeg on neil minuga hea, aga siis nad tunnetavad kuidas minu isiksus hakkab nende oma alla neelama."
L: "Tõsi! Ma olen su ema, aga ma tunnen kah vahel kuidas ma su isiksuse vastu mässan, ma lihtsalt tulen sellega toime. Mäletad, M-il oli üks sõber, kes talle hullult meeldis, aga kellega ta midagi enamat ei tahtnud? Ta ütles, et tema ellu piisab ühest Vellost küll... Nüüd tunneb tast puudust."
V: "Jah! Olen seda täheldanud, et ka mind on aegajalt liiga palju ja väike puhkus minust tuleb inimestele kasuks. Kaalusin siin vahepeal enda eemaldamist, mõnest elust."

Mulle meeldib vestelda oma emaga elu üle, ilmselt ta on ka ainuke inimene, kes kõiki mu tahke tunneb, kindlasti on mul ka tema ees väike varjatud osa, aga see on kõige väiksem. Rääkisime palju mu isiksusest, kui keerukast ja palahvatsuohtlikust konstruktsioonist ja sellest kuidas see aegajalt teistega põkkub ja probleeme tekitab. Probleemidele lahendusi eriti ei tulnud, no mõned ikka tulid, aga neid ma teadsin juba isegi. Alati on hea muidugi kuulda kõrvalseisja nägemust...

Igatahes pean tema hinnangul taltsutama oma üeolevat suhtumist. Või siis vähemalt muutma oma käitumist nii, et see ei paistaks üleolev, eriti arvestades seda, et sisimas ma eriti üleolev pole(no kui siis ainult natuke), asi on lihtsalt väljendusvormis. Selle käigus meenus mulle, kuidas ma K-lt nõudsin tema arvamuse tõestamiseks statistilisi andmeid... Küll nalja pärast, et arutelule vürtsi lisada, aga ilmselt kukkus sellest jälle üks 50% nali välja.

Igtahes tegi vestlus emaga mu tuju veidi paremaks, samuti parandas seda antud vestlus...

K(mitte tarditsioonilne): "Hommikukohv?"
V: "Jah!"
K: "Sa paistad täna eriliselt nukker... Mis viga?"
V: "Elu on üks odav sitakäkk!"
K: "Miks sa nii ilusti ütled? Elu on sitaputs!"
V: "Kle anna see punane kook kah."
K: "See on sitaks kallis!"
V: "Pane siis arvele, eks ma kuu lõpus nutan siis selle pärast!"

Jälle esmaspäev

K(mitte tavaline): Tegi nädalavahetusel tööd? See on tubli!"
R: "Ei see ei ole tubli, see näitab seda, et inimene ei oska oma aega ratsionaalselt kasutada!"

Istun tööl ja igavlen, mõtlen... analüüsin.... vaatan aknast välja, sest midagi olulist nii kui nii teha pole. Tunne on nagu oleks vangis, seda mida teha tahaks, ei saa ja muud kah teha pole...

M käis läbi, katkestas mu analüüsi hetkeks, nautisn seda... sest analüüs midagi head ei tõotanud nii kui nii.

Igatahes tundub, et mu ratsionaalsus on mulle koormaks, eelkõige on see koormaks teistele ja selle kaudu ilmselt ka mulle. Juba tuntud probleemid kerkivad esile viimasel ajal, kõiki mu küsimusi tõlgendatakse kui otsest rünnakut või nähakse seal mingit tagamõtet, mida seal ei ole... Eilne päev oli selles mõttes lausa eriline katsumus, veetsin enamiku sellest lihtsalt oma toas, et mitte olla halb. Natuke nukker tunne on selle pärast, et mind ilmselt on mõne inimese mõttes kategoriseeritud ja faili sahtlisse asetatud... ja uut infot sinna ilmselt ei lisata... Hämmastav on see, kuidas see mind härib, tavaliselt on mul ükskõik....

Mõned mõtted eilsest õhtust

V: "Veel sobib ilmselt kasutada sõna kuvand."
K: "Mulle meeldib see sõna, see sõna on nii... hm... see on nii kuvand."

Imelik, mul on viimasel ajal raske kirjutada oma blogi. Ei taha pealsikaudselt kirjutada, samas ei taha ka kirja panna seda, mida tegelikult mõtlen ja tunnen... imelik.

Igatahes eile oli meil tarditsiooniliselt pikk ja sügav vestlus, alguses oli meid kolm ja siis jäi järele kaks, nagu tavaliselt. Mis siis selle käigus selgus?

Selgus see, et mu naljades pidavat olema 50% tõde, selle teooria järgi arvan ma inimestest ikka väga halvasti, sest naljad on äärmiselt teravad. Tegelikkus on lihtsalt see, et mõnikord tuleb terav nali vastavalt olukorrale lihtsalt su juurde ja sa pead selle välja ütlema. Ilma, et sa teeks peatuse ja analüüsiks, võimalik on ka see, et sealt kumab mingi tõde läbi, kui vestluspartner seda niimoodi tunnetab.

Sain teada, et mulle ei ole vaja midagi rääkida, sest ma omaarust nii kui nii tean juba kõike, tegelikult ju ei tea... Kui ma teen oma järledused pooliku informatsiooni põhjal, siis on need poolikud järeldused või veelgi enam, need võivad olla valed.

Mõtlesin, et võibolla kogu selle teravuse alt ei paista välja see, kui väga ma tegelikult mõningatest inimestest hoolin ja neid austan. Aga selle otsene välja näitamine on minu jaoks alati problemaatiline olnud.

Veel defineerisin K-ga vesteldes tõelise armastuse nägemuse, enda jaoks: "Tõeline armastus on see, kui sa armastad inimest kõikidest tema vigadest hoolimata, veelgi enam, sa armastad ka tema vigu. Tõeline armastus on alati omakasu vaba." Kahjuks sellist armastust eksisteerib vähe ja tihti jääb see ühepoolseks.

Sain teada, et K arust olen ma läbinähtav... Kui see tõesti nii on, siis mul on selle üle hea meel, kuigi ma kahtlustan, et see läbinähtavus on ainult teatud tasandil... just nimelt see sama kuvand... mis ei pruugi näidata täit tõde. Ma olen talle öelnud, et ta loeb mind nagu avatud pornoajakirja, ehk siis pealiskaudselt.

Arutasime provotseerimisest ja sellest kuidas inimesed arvavad, et neid provotseeritakse isegi siis kui seda ei tehta ja kuidas sellise interaktsiooni käigus võib provokatsioon välja kasvada, sest inimesed võtavad endale vastavad suhtlusmallid.

Tunnistan, et ma tõepoolest prvotseerin inimesi, aga mitte alati, siiski piisavalt tihti, et näha ka provokatsiooni seal, kus on lihtsalt minupoolne teadmatus.

Eile kerkis korraks esile ka temaatika, mis on mind ennast vahepeal häirinud. Ma ajan viimasel ajal nii palju paska suust välja ja teen pidevalt tobedaid nalju, et keegi ei saagi enam aru, mida ma tegelikult mõtlen või tunnen. Seega olen kaotanud osa oma usaldusväärsusest, õigemini olen ma selle ise käest andnud, lihtsalt sellepärast, et hetkeliselt igavust peletada... Ehk siis olen hetkede käigus unustanud suure pildi, see on midagi sellist, mida ma tavaliselt ei tee... Naljaga pooleks öeldult, see sai alguse ühel talveõhtul kotlette süües ja on sellest ajast peale süvenenud.

Stress ja alkohol

SM1: "Lähen ära koju"
SM2: "Kodu on eelviimane koht kuhu minnakse."
SM1: "Mis see viimane siis on?"
SM2: "Surnuaed!"

Ilmselt on halb mõte alkot tarvitama minna, kui oled saanud parasjagu selliseid uudiseid, mis meele väga mustaks teevad, sest siis hakkavad purjus pea mõjul kõik asjad hoopis rohkem ärritama.

1. Ärritaja oli mingi mees zavoodis, kes lauajalgpalli tagus juba tema tekitas sellise tunde, et tahaks teda taguda samamoodi nagu ta seda jalkat tagus.
2. Üks pooltuttav tsikk, kes oli ennast karjuvaks joonud.
3. H tehtud nali(?), mis ei tundunud väga naljakas, erinevatel põhjustel, mida siinkohas välja tooma ei hakka.
4. Mingi tüüp kes hakkas minuga norima, kui ma suitsu tegin... õnneks loobus poole pealt.
5. Mingi tüüp, kes mu tooli ära varastas, kui ma suitsetamas käisin.

Tulemus oli see, et ma muutusin selliseks meheks, kes ma tavaliselt ei ole... Vähemalt mitte viimasel ajal... Õnneks jätkus enesekontrolli ja ma ei allunud päris kõigile provokatsioonidele, mis sellel õhtul esile kerkisid.

Oluline on see, et mina ja H jõudsime ilusti tervelt koju ja tülli kah ei läinud, loodetavasti jõudis ilusti koju ka R.

Suhtlus

V: "Jah me tulistame ikka üksteisele nii kõvasti, et külalised ehmuvad vahel, S on näiteks mitu korda ehmunud ja meid korrale kutsunud."
O: "No S tunneb ju H-d ja K-d kaua, peaks teadma küll, et nad nii teevad."
V: "Ma arvan, et asi on lihtsalt selles, et minu lisandumisega on laskemoona kvantiteet tõusnud. Kui nad varem lasid üksteist õhupüssist, siis nüüd me kasutame browningut."

Arutasime täna O-ga suhtlusviisidest ja sellest kuidas suurte egodega individualistlike kalduvustega inimesed omavahel hakkama saavad... või siis ei saa. Päris huvitav hommikupoolik oli. Avastasime, et meie tähelepanekud kattuvad kohati.

Istun jälle kohvikus, sest mu töölaud on hõivatud, aga tundub, et tänane päev ei tule nii meeleolukas. Eile sai siin aega veedetud mitme meeldiva naisterahvaga... Kõigepealt oli pikka aega mu lemmik puhastusteenistuja, siis käis endine BFF ja lõpuks astusid läbi K ja H. Täna istun siin koos aga eraldi huniku keskealiste meestega ja mõtlen elu üle... Eriti edukalt see ei lähe, sest mehed viskavad nalja...

Õhtu linnas

H: "Ma kallaks sulle selle vee praegu pähe."
V: "No kalla siis..."
H: "Sa oled esimene mees kellele ma vee olen pähe kallanud!"
V: "Ma olen väga õnnelik, et sain olla su esimene... Tee võikut nüüd!"
H: "Ei tee, ma olen solvunud!"
V: "Anna andeks. Tee võikut nüüd!"
H: "Sa oled kõige tropim mees, keda ma tean."
V: "Ma tean seda..."
H: "Sa ajad mind nii närvi."
V: "Aga sa ju tead, et tegelikult olen ma hea... Tee võikut nüüd!"
H: "Ma ei saa ju, kui sa mind kallistad."
V: "Ah pohhui see võiku... tegelt... Tee võikut nüüd!"

Läksime eile spontaanselt linna... Kõigepealt istusime ühes, strateegiliselt tähtsas kohas asuvas, korteris. Siis läksime võtsime krooksust õlled, et minna zavoodi... no veetsime seal aega ja tutvusime mingi ajakirjandustudengiga, kes ilmselt tahtis väga tutavaks saada meie lauas oleva naiste seltskonnaga... Ajasime talle kogu laudkonnaga paska, nii et mul isegi hakkas vaesest tüübist natuke kahju.

Tegime krooksus veel tee õlled, aga kogemata jõime need ära... siis tegime uued ja saatsime baarmani ära koju... Üle toome jalutades käisime M-iga kuskil kangi all, kus M sai oma kossi külge haisva aksessuaari.

Ah jaa veel... Kujutage ette, minu juures oli viis naist mullivannis... Kujutage veel... siis ma purustan selle karmi reaalsusega... Kui te kujutasite ette, et see on nagu californication siis ei, see on fucking Sex and the city.

1. päev tööl

I: "Tead seda, et homme kasutaatakse rebasenädala raames su tööarvutit?"
V: "Esimest korda kuulen, just jõudsin ju tööle alles."
I: "Kuidas nii, see on ju vana jutt juba?"
V: "Võibolla on asi selles, et olen alles 1 tund tööl olnud ja tulin puhkuselt."

Olen esimest päeva tööl... Pea valutab meeletult ja üldse on kuidagi saast olla. Võimalik, et tööstress. Arutasin täna ülemusega seda, et kui oma elu kinni maksma ei peaks, siis ma siin ei töötaks kah.

Igatahes tööpäev algas tööarvutile neti sebimisega... Lubasin endale ka ühe suure kohvi ja siis tegin tunnitabeli ära ja avastasin, et ma ei teeni sittagi... Läksin kohe CV keskusesse, kust järjekordselt ei leidnud endale sobivat pakkumist.

Ehk siis finantsolukorda saab parandada kahel viisil, teenida rohkem või kulutada vähem. Mõtlesin jälle suitsetamisest loobumise peale, sellega võidaks 1200-1400kr. kuus. Endiselt otsin muidugi lisaraha teenimisvõimalusi... Eh saast värk ma ütlen...

Aga üleüldsegi tahan ära koju!

Epic Fail

Plaan sõita Viljandisse reedel kukkus läbi, sest ei saanud õigel ajal kätte inimest, kelle käes oli mu auto. Sai lükatud laupäevaks... Selgus, et rattalaager tegi nii kurja häält, et ei olnud väga soovi sellega mööda maanteed gruuvida... Laagrivahetus kukkus läbi, sest tüüp kelle käest oleks saanud tööriistu jäi uuesti magama... Peale kaalumist võtsin vastu otsuse sõita osa teest ära ja teha siis remondipeatus... Kui olin auto lahti kakkunud, siis selgus, et seal pole kõiki tööriistu...

Tekkis idee tuua siis mujalt uus jupp tervikuna... Ka see idee ei kandnud vilja, sest antud jupp ei sobinud, lõpuks võtsin osa autot Tartusse kaasa, sest siin on tööriistad, mida seal polnud ja jätsin auto kuskile metsa.

Mida olen selle peael sunnitud sõiduga kaotanud?

1. 200kr. eest kütust oma paaki
2. 200kr. laager
3. 300kr. kütust võõrasse paaki
4. närvid
5. käe nahk sõrmenukkidelt

Tulemus: 700kr. et liikuda reaalselt sihtkoha poole 38km.

Mida olen selle pealesunnitud sõiduga võitnud?
1. Sain õuna süüa.
2. Sain mustad küünealused (see pole eriti positiivne, aga no vähemalt sain midagi juurde).

jauratus

H: "V kas ma olen nendes riietes seksikas?"
V: "Sa ju tead, et minu jaoks oled sa alati seksikas... ei suuda sind objektiivselt hinnata."
H: "Sinust pole ikka üldse kasu!"
V: "Oota lähme valguse kätte... Jah endiselt hot."
H: "Aga see?"
V: "No on jah, aga mis teha... Paned siis selle raseda kleidi selga või?"
H: "Uusi riideid on vaja."
V: "Nendest pole kasu... hm.... pead kaalust alla võtma."
H: "Sa oled täiesti tropp... kui mul praegu veini poleks, saaksid kõrvakiilu!"

Ühe asja teeme kohe selgeks.... mul on nii räme pohmakas, et isegi selle käes väriseda tundub ületamatu katsumus.

Käisin just poes, sest suure rahvaarvu tõttu oli meie paberivaru otsa saanud. Läksin 2 korda poodi, esimesel korral unustasin raha maha, teisel korral koti... No nii ma siis kulgesin läbi linna, ühes käes zewa ja teises vesi, silmis peegeldumas äng. Tundus nagu kõik möödavad inimesed oleks vaadanud mind halvustavalt... nagu ma oleks teinud midagi eriti roppu, jalutades linnas WC paber käes...

Ei suuda otsustada kas minna magama tagasi või midagi närida... Uurin sigareti põletusjälge oma käeseljal ja mõtlen eilsest õhtust... aga mõtted jätan siia kirjutamata.... täpselt selline mees olengi.

internet

V: "Neid hetki kus ma korralikkuse teelt libastun tuleb harva ette..."
K: "Umbes nagu kogu noorus vä?"
V: "Nüüd noorusele tagasi vaadates, tundubki see vaid hetk!"

Saime siis täna lõpuks interneti... päev mis oli nii rõõmus kui nukker samaaegselt, nimelt kahjustus selle tulemusel oluliselt meie suhtlus... Meie vahele tekkisid helendavad ekraanid ja taustal lõugas TV. Loodan, et see on ajutine nähtus ja hullus tabas meid vaid seetõttu, et oleme päris kaua ilma netita olnud.

Mis siis vahepeal toimunud on? Idüll ilmselgelt, oleme passinud korteris, teinud süüa, tarbinud veini, nautinud filmikunsti ja võtnud vastu külalisi. Kuidagi hea ja rahulik on olnud, polegi väga välja mürgeldama kippunud, eks sedagi sai eelmisel nädalal tehtud. Mõtlen üha rohkem tööst ja koolist, aga ei viitsi veel mõtlemisest kaugemale minna... varsti... varsti on see aeg käes.