Valimiseelse eestlase koondportree

Hommikukohvi kõrvale kuulan raadiot, millel ilutseb Keskerakonna logo. Suundun linna asju ajama, loomulikult autoga, sest bussiliiklust pole meil tänu puuduvale regionaalpoliitikale juba ammu. Linnas märgin oma parkimisaja Reformierakonna parkimiskellaga (varem kirjutasin selle IRL-i pastakaga tühjavõitu poetšekile). Asjad aetud suundun poodi, kaasas Krossi kokaraamat. Selgub, et ei suuda sealseid kalleid komponente endale lubada… Otsustan, et lisan lihtsalt rohkem koduaia naati, õnneks on soe sügis ja naat veel vohab.

Kodus keeran lahti teleka ja vaatan kuidas Sven Mikser reklaamis räuskab - meenub üks teine mees kelle partei pikas ja lohisevas nimes oli ka sõna sotsiaal esindatud ning kelle kõnesid kirjutas  Goebbels. Mõtlen imagoloogilise ebaõnnestumise peale, kus rahulikust ja pragmaatilisest mehest on proovitud tulihingelist muutjat teha ning tulemuseks on räuskav ning mitte eriti veenev ebakindel tegelane – kahju tõsiselt kahju.

Aga hilisõhtul venitan ma sugulise aktiivsuse käigus oma peenisele Reformierakonna preservatiivi – rinnas pakitsemas uhkus Eesti üle.

Kuid valima ma ei lähe, sest erakondade nänni ja tühje lubadusi saan ma ka valimata.

* Käesolevas tekstis olevad mõtted ja kirjeldused ei vasta reaalsetele inimestele. Kõik sarnasused on juhuslikud. Tegemist on loodud kuvandiga, millel puudub igasugune seos reaalse eluga ( vaata ka: erakonna programm, haldusreform, tasuta kõrgharidus, Eesti viie rikkama riigi hulka).    

Lugemiselamus

Lugesin... Üle hulga aja lugesin ilukirjandust. Natukene juhusega ja natukene meelega sattus mulle kätte A&B Strugatski raamat "Hääbuv linn." Ma olen alati tundnud, et vaeseid vendi ei hinnata piisavalt. Võib-olla on põhjuseks see, et nende raamatuid võib iseloomustada idapiiri tagant tulnud ütlusega: "Ei  ole liha ega kala." Need kes ootavad ulmeseiklust... ohtralt püssirohu kirbet lõhna või plasmarelvade valgussähvatusi - need peavad pettuma. Samas tõeliselt filosoofilist sisu otsiv lugeja võib jääda samuti tühjade kätega. Kahel põhjusel. Esiteks ei ole see nii lihtsalt hoomatav nagu Coelho heietused ja teisalt tekib tunne, et mida on neil öelda, mida Bulgakov juba teinud pole.

Kuid ometi on "Hääbuv Linn" nagu külgedelt pakendatud kreemitort, mille põhja lusikas ei ulatu. Ainuke võimalus viimase kihini jõuda on seda kiht kihi haaval tarbida ja iga kord üllatuda, et järgmise kihi vahel olev kreem on veelgi maitsavm kui eelmine.

Huvitaval kombel on sellel raamatul meile ka veel ka kaasajal rohkesti öelda. Ühiskondlikud probleemid ja individuaalsed võitlused mis raamivad hääbuvat linna... raamivad meid ka täna.

Izja: "Ma saan kõigest aru. Teid juhtis haletsus, kaastunne ja-nii-edasi, ja-nii-tagasi. Ma ei räägigi ju sellest. Näljast nutvaid lapsi ja naisi haletseda pole mingi kunst, seda oskab igaüks. Aga kas te oskate kaasa tunda ka tervele ja täissöönud mehemürakale, kellel on vaat säärane riist? näitas Izja käega. "Mehele, kes ulub igavusest? Danny Lee ilmselt suutis, aga kas ka teie suudate? Või annate talle kohe nuuti?..."

Andrei: "Ja nii tulebki välja, et ükskõik millise klassi vaatenurgast on intelligents lihtsalt pask" Ta kiristas hambaid. "Vihkan! Silmaotsaski kannatada neid haledaid prillipapasid, lobamokki, muidusööjaid! Pole neil ei sisemist jõudu, usku ega moraali..."

Andrei: "Algul võitlesin mingite ideede nimel, siis defitsiitsete vaipade nimel, lõpuks läksin aga täiesti arust ära..."

Jättes kõrvale pikad heietusest seostest mis assotseeruvad nende tsitaatidega... liigun edasi tuuma poole. Milleks on inimese kalduvus keelduda mõtlemast probleemidest, mis tal pea valutama ajavad. Raamatus kasutatav väljend "Eksperiment on eksperiment" viitab otseselt sellele probleemile... Iga kord kui inimese mõtlemisvõimele tuleb ette lagi... Olukord või nähtus, mida ta ei mõista, annab ta endale vabanduse. Ta kas leiab midagi maiset ja käega katsutavad või peitub mingi abstraktse idee taha. Lahendades neid probleeme, millest tal jõud üle käib. Nii tekivadki terved ja täissöönud mehed, kes uluvad igavusest. Kes on võidelnud ideede eest ja aru saanud, et nende eest võitlemine on kasutu... Võidelnud materiaalsete väärtuste eest, saades aru, et need ei suuda vaigistada sees peituvat nälga, ent ei oma võimeid sellest üle minna - minna "arust ära".

Süsteemiteoreetiliselt mõeldes võiks öelda, et tänapäeva ühiskond toimib just nii nagu ta toimib seetõttu, et valdaval enamusel ei hakkaks igav. Izja: "Nad tulevad, sest te teete kindalt määratletavat poliitikat. Ja mida edasi, seda rohkem neid tuleb, sest te võtate inimestelt ära mure igapäevase kõhutäie pärast, vastu aga ei anna midagi. Inimesel hakkab vastik ja igav. Ja seepärast tulevadki enesetapud, narkomaania, seksuaalrevolutsioonid, mõttetud mässud tühja-tähja pärast..." Ehk süsteem hoiab alati teatud tasakaalu, et igavlevaid inimesi oleks alla kriitilise hulga.

Igas kuradi päikse laigus on mees, kes tahab lihtsalt õlut juua

Kevad Annelinnas ei erine kuidagi kevadest Karlovas… Ka siin peksab äkiline tuulehiil suu ja silmad liiva täis, ka siin sulavad lume seest välja suitsukonid ja sitajunnid ning aegajalt lisavad asjale vürtsi mõned stringid ja rinnahoidajad. Iga päikselisem koht on nagu Kuu poe nurk, kus kange õlle padrun liigub kella seieriga samas suunas – käest kätte ja suult suule.


Õlu ühendab ja eristab… Ühes päikselises nurgas joovad dressides mehed A. Le Coqi, teises lasevad a-sotsi välimusega mehed kange Walteri padrunil ringelda. Kolmandas kohas istuvad kaks vanameest pingil juues normaalmõõdus Tauruseid. Neljas nurk on reserveeritud tudengi välimusega noormeestele, kes libistavad lahjemat Walterit.

Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi varem näinud nii palju avalikus kohas alkoholi joovaid inimesi (piro välja arvata). Ma ei suuda otsustada, kas seda hukka mõista või minna trendiga kaasa… Mõte, kuskil päikselises majanurgas õlut libistada - tuul kandmas liiva ja kuivanud koerasita osakesi suhu ja silma, tundub veidralt kutsuv.

Peast soe... vist

Mingil veidral põhjusel... ei tea isegi miks, otsustasin endale täna skrillexi albumi alla tõmmata... Võtsin selle autosse kaasa ja panin krigisema. Tümistasin mööda linna ringi nii, et kõrva trumminahad krigiseisd vähemalt sama tugevalt kui skrillex... tundsin mingit veidrat rahulolu ja närvilisuse segu.

that awkward moment...

That awkward moment, when you realise that you are not welcomed in the pub, and it's not because of you...

Ehk kuidas ma ühes kohas söömas käisin. Midagi oli õhus ja see ei olnud maitsva prae lõhn, ega reedese maha aetud liisnud õlle lehk. See oli pinge, midagi mida minusugune sarkastiline tõbras aegajalt armastab, kuid täna ei olnud üks nendest kordadest... see oli lihtsalt tüütu. Isegi söök tundus erakordselt vastik, no selles oli võibolla süüdi kokk... või minu enda halb valik... või asjaolu, et viimasel ajal ei paku söök üldse naudingud... olgu kuidas on valikuid on mitmeid, kuid tulemus on üks. Igatahes jäi kogu sellest olukorrast halb maitse suhu, nii otseses kui kaudses mõttes...

Täiesti tavaline eesti mees, ehk sündinud tõbras

Head uut aastat kõigile, kes veel vahel siia postidest tühjaks jäänud blogiseinale sattuvad!

Uus aasta on soovide aeg, lubaduste aeg, ootuste aeg ja lootuste aeg, seetõttu vaatavad inimesed kriitiliselt tagasi eelmisele aastale ja lubavad ennast parandada. Mina seda ei tee, mitte sellepärast, et ma oleks kriitiline küünikust kusipea, vaid seetõttu, et ma ei leia midagi mis oleks väärt parandamist klassikalises kapitaalremondi mõttes. Üldises plaanis on asju, mida saab muuta ja asju millega tuleb lihtsalt kohaneda. Võibolla just kohanemine ongi see, millega võiksin mina eelmist aastat iseloomustada. Kohanemine linnaosaga, mida ma kunagi pole eriti kõrgelt hinnanud, kuid mis on mulle andnud väärtusi, mida mul varem pole olnud. Kohanemine olukorraga, et mul on jälle elus eesmärgid, mis vahepeal olid kadunud või muutunud imepisikeseks täpikeseks kuskil kauguses. Kohanemine tõega, et kaks kõva kivi võivad head jahu jahvatada küll, lihtsalt krigin on suurem.

Igatahes uue aasta hommik tõi mu ellu kõige hullema pohmaka, mis üks inimene võib kogeda -  kainuse pohmaka... Olukorra kus eilse õhtu ja öö liigne suitsetamine kohvi joomine ja magamatus, tekitavad tunde nagu sa oleks ise kogu Eesti rahva poolt joodud alkoholi ainuisikuliselt kinni pistnud ja tekib tõsine kahtlus oma IQ olemasolus... sest mille kuradi pärast peaks üks kaine mõistlik inimene öö otsa üleval vahtima.

Lisaks sellele jagatakse sulle ka kamaluga teadmist, et oled laisk ja lohakas... Tere tulemast uus aasta! No igatahes kuna see on lühikese aja jooksul juba mitmes kord, siis tekib mõte, et süüdistustel on tõepõhi all... Nii ma siis istun või noh õigemini seisan... peast soe... väsinud, laisk ja lohakas ning mõtlen elu üle järele. Mõtlen sellest, et kas minust on valesti aru saadud? Kas minust on tekkinud kuvand kui äärmiselt laisast ja lohakast mehest, kellele peab seda korduvalt toonitama? Kas ma olengi laisk ja lohakas ja ma ei pane seda ise tähele? Väsinud aju ei taha kuidagi olukorraga harjuda... ei suuda korralikult infot sünteesida. Imelikul kombel tuleb pähe, et äkki on see mu nimega kaasa antud(virisev, eluvõõras, laisk, lohakas, oskamatu)... Suundun laisal sammul pessu, tõmban lohakalt dušikardina ette, pesen oskamatult pead ja virisen vaikselt omaette kui peapesu vesi silma jookseb ning silmad kipitama ajab... samal ajal mõtlen paaniliselt mida ma võiks eluvõõralt teha... siis taipan... Ma mõtlen eluvõõraid mõtteid. Mõtlen sellest mis oleks kui mu nimi oleks akronüüm hoopis teistest sõnadest... Kuidas ma siis pessu oleks läinud? (Suundun vapral sammul pessu, tõmban elujaatavalt dušikardina ette, pesen oskuslikult pead...) ja ma ei suuda L tähega positiivseid omadusi välja mõelda... Pesust välja tulles saan teada, et olen pahur solvukott... lepin sellega (jess üks L on leppiv)... sest ma ei saa öelda, et ma ei solvunud, mu ülivõimekas aju lihtsalt toodab mingisugust sitta, selle asemel, et vapralt oskuslikku analüüsi läbi viia... teist ei suuda välja mõelda, mõtlen, et kas "labiilse närvisüsteemiga" võiks olla mingis kontekstis positiivne... Kaks L-i kõditavad endiselt mu kukalt... laisk lohakas... laisk lohakas...

Alustan asja sisulise analüüsiga, selleks, et tuvastada oma märkimist vääriv laiskus ja lohakus pean ma  looma võrdluse... nö keskmise laisa ja keskmise lohaka... ja võrdlema enda laiskust ja lohakust selle keskmisega, et aru saada, kas ma olen laisk ja lohakas... Aga mis siis kui laiskus ja lohakus on binaarne tunnus? Kuidas seda siis tuvastada? kui laiskus ja lohakus ei mahugi skaalale 1-5, kui tegemist on olukorraga, kus sa kas oled LL või ei ole... Aga sellisel juhul mis on see ülim kriteerium, mille järgi olukorda hinnata? enda arvamus? teiste arvamus? mingi üldine norm? Tundub, et siin oleks vastuseks vastastikune hindamine... kus inimene hindab ise oma LL taset ja siis hindavad teised tema LL taset ning lõpptulemusena saaks võtta kõige suurema LL indeksiga tüübi konstandiks ja selle järgi teisi hinnata, aga see eeldab, et kõik inimesed on oma olemuselt mingil määral LL-id, sest teiste hinnangud ja inimese enda hinnangud kattuvad aruharva 100% Otsustan kvantitatiivsele analüüsile käega lüüa... kvalitatiivne siis... mõtlen kõige laisemate ja lohakamate inimeste peale keda ma tean ja kõige hoolsamate ja hoolikamate peale... ei leidnud oma lähimast tutvusringkonnast mitte kedagi, kelle kohta saaks väita, et ta pole laisk... olen olnud iga inimese "laisa momendi" juures. Aga laiskuse skaala on tõesti väga varieeruv, mõnel on neid momente rohkem kui teisel. Lohakas, hoolikas saakalal, leidsin ühe inimese, kes teeb teistele pika puuga ära... no mõned üksikud kalduvad veel temaga samale pulgale, kuid mina ei ole kindlasti üks neist... samas tabasin ennast mõttelt, et LjaL on ju omavahel seotud, inimene kes on aegajalt laisk, ei saa olla jäägitult hoolikas... ta saab hoolikas olla ainult oma laiskuse piirides... vektor LL. Siinkohal tegi mu väsinud aju pausi... pausi mis kestab seniajani...