Tarbimine inimsuhetes

Viimasel ajal olen mõelnud palju kiirest elutempost ja lõputust tarbimisest… Maailm on nagu mingi suur poelett kust ahned inimesed krabavad just seda kaupa mis neil hetkel vaja on ja viskavad siis nurka, kui uus toode silma hakkab. Siis selgub, et ai kurat uus toode oli ikka täielik saast, pühitakse vanalt tolm ja kasutatakse jälle, kuni uus toode silma hakkab. Teatud mõttes on see nagu kooli kiusamine, kus kiusatavast saab kiusaja… nii hakkab minust, kui kaubast, kujunema tarbija… vaikselt hiilib ligi pohhuistlik tarbimistendents, ilmselt ongi see just see palju kiidetud sotsaliseerumise tulemus ja see ei meeldi mulle. Märkan, et minus on tekkinud alged misantroopia suunas, ka see ei meeldi mulle.

K kasutab situatsiooni kirjeldamiseks mängu teooriat, mitte seda klassikalist, mida kasutas Morgenstein ja Neumann, ka mitte Nashi tasakaalu ning ka mitte minu isiklikku lemmikut vangi dilemmat, vaid lihtsustatud ja võibolla esmapilgul irratsionaalset seletust. Teatud inimeste jaoks on inimsuhted kui mäng, nad ei hinda nende mõjusid, vaid lihtsalt katsetavad ja nad ei saagi aru, et see teisi kuidagi tugevamalt võib mõjutada ning kui nad isegi märkavad neid mõjusid, siis nad ignoreerivad neid juba alateadlikult.

Mina läheksin siiski Nashi juurde, lihtsalt selle pärast, et teooria on huvitav. Nashi equilibriumi idee on iseenesest lihtne. Asi põhineb teistega arvestavatel otsustel ja mis kõige huvitavam, see ei pruugi lõppkokkuvõttes kõigile kasu tuua. Loome ühe mängu, paneme sinna tegelased nimedega x ja y ning laseme neil vastu võtta osuseid. X võtab vastu ühe otsuse, võttes arvesse mängia Y otsuse. See otsus on parim mida ta hetkel teha suudab Y võtab vastu omakorda parima otsuse, võttes arvesse mängija X otsust.
Otsustel tulenev kasu võib jaguneda võrdselt või üks osapool saab kasu rohkem.

Siin tegelikult tulebki mängu vangidilemma mõiste. Kui tegelased tegutsevad silmas pidades üldist heaolu, siis ei tööta otsused teineteisele vastu, kui tegelased peavad silmas ainult enda heaolu, siis võtavad nad vastu otsuseid, mis maksimeerivad nende enda kasumit.

Seega kaks konkureerivat ideed, üks on selline, et inimesed käituvad nii, sest nad tahavad midagi, aga ei saa päris täpselt aru kuidas nende soovid ja otsused teisi mõjutavad. Ning teine idee, inimesed maksimeerivad teadlikult oma kasu, hoolimata sellest, et see teisi inimesi tugevalt ja otseselt mõjutab. Ehk siis lihtsustatud keeles… Põhiküsimus on see kas inimesed on idioodid või sitapead?

Ilmselt mõlemad ja mitte kumbki… Individualistlikku ja hedonistlikku maailma järgi kujutatud minapilt ei saagi olla altruistlik, selleks ei ole lihtsalt aega… Enese heaolu jahile keskendumine viib fookuse mujalt ära… Kaotajad on need, kelle fookus on laiem.

Muidugi peitub ka probleem inimeste vahelises kommunikatsioonis, aga see on juba hoopis teine jutt…