Tõeline kunst sünnib ainult läbi piina...

Käisin mitmes linnas, läbisin hulgaliselt klilomeetreid, mitte midagi isiklikult olulist tegemata, päevad olid täis imelikke kõrghetki, esimene kõrghetk oli kohv Adaveres, üks lonks musta ja suhkru poolt rikkumata vedelikku, suurendas mu pupillide diameetrit märgatavalt -tundsin kuidas energia minusse voolas nagu kevadine sulavesi emajõkke. Järgnes sõim... kõike hõlmav ja tuju alandav... Vaatasin seda väikest vihast vanameest, kes ei olnud rahul mu parkimisega... Tundsin kuidas kohv mu kurgust hakkas ülesse tulema, kuidas adrenaliin sai vaba voli... Just sellel hetkel teadsin, et tuleb sitt päev, see tunne rabas mind nagu poolene viin palaval suvepäeval. Siis sain olukorra üle kontrolli tagasi, tunnetasin kuidas kohv mu kehas surinat tekitas ja mõtlesin sellest kuidas mahub 5 minuti sisse nii palju vastakaid tundeid, pobisesin vihasele vanamehele vabandust ning lahkusin Tallinna suunas...

GPS peksis segast, juhendas mind igale poole ja aina arvestas ümber ja arvestas... Selgus, et Tallinna hipid on veel tüütumad kui Tartu omad, naljakas on kui närviline mees ütleb sulle võta rahulikult - see on hetk kui sa tabad ennast mõttelt, et äkki on ta sisemonoloog korraks päevavalgusele pääsenud. Igatahes peale sekeldusi ja närvikulu sain ma lõpuks "kunsti" kunsti vastu vahetatud ja sõit võis jälle alata.

Mustad mehed teel - nad vehkisid nagu segased. Peatusin ja mulle suruti kuldklotser pihku ning räägiti südantlõhesatav lugu, kuidas nad on Saksamaa autotootjad ja nende krediitkaardiga juhtus õnnetus ja äkki ma saaks neile raha anda, esiteks raha mul polnud ja teiseks kõlas jutt nagu nigeeria printsi kiri, seega jätsin nad maante äärde edasi vehkima.

Põlva, kell 8:37. Jälle kohv ja jälle üllatavalt hea, mis kõge parem, tervelt 23 minutit enne koha ametlikku avamist... Kange kohv, ja veel kangem Winston... surmale võlgu bemarilogu, mille viimane ilukilp on kah kuskil maantleele roaks langenud... 10 km 100km/h valssi mööda vast hööveldatud kruusateed - oh neid uhkeid poognaid ja kerget hirmujudinat ning adrenaliini... higised käed klammerdumas määrdunud roolirattale... üksindus ja vanakooli rock pinisemas poolperses helisüsteemis - suvi, vabadus, kruus

väljasõit

???: "Noh mehed istute siin... Kus teie naised on?"
V: "Minul ei ole naist!"
???: "Ära valeta!"
V: "Miks sa arvad, et ma valetan?"
???: "Sest sa oled üleni mustas ja hot"
....
???: "Olen sind temaga poes näinud, heleda peaga naine."
V: "See oli mu korterinaaber."
???: "Ära valaeta, teie vahel on keemia."

Kiire on nii neetult kiire on, pole isegi aega midagi kirjutada... samas pole ka otsest inspiratsiooni... ei saagi aru kuhu kurat mu päevad kaovad, ööd on lühikesed ja päevad veel lühemad, varsti algab puhkus.

Tegin esimest korda sellel aastal väikse väljasõidu järve äärde, laadisime mehed ja viinad peale ja sõit võis alata, ära siit tolmusest linnast, vastu veel suurematele sääsepilvedele - neetud sääsed...