Üks päev ütles mulle keegi, et sul on vist öö ja päev vahetusse läinud, nõustusin. Hiljem mõtlesin, et see on vale, ma olen välja astunud reaalsusest kus eksisteerib öö ja päev - olen astunud välja linaarsest ajaarvestusest. Minu jaoks eksisteerib korraga kõik ja mitte midagi, päevad ja ööd mööduvad ühtlases hallis udus, eksisteerin korraga unes ja reaalsuses - olen üle joonud, üle töötanud ja alamaganud... Tundub, et selline eksistents on kestnud terve igaviku, võibolla on see kestnud siiski ainult hetke.
Probleemide rägastik millest tuleb läbi närida on tohutu, mulle kuluks ära üks väljasõit... tahaks korraks Tartu tolmu jalgadelt pühkida, õnneks viivad mind töökohustused varsti siit linnast ära - linnast, millest on saanud minu Stockholmi sündroom.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
on tõesti kummaline, et ühel hetkel kaob arvestus, kaua sellises olekus eksisteeritud on, samas pole see ka tänu sellele oluline. minus tekitab see Chuck Norrise südroomi - tunde, et ma võidan aja.
ReplyDelete