Närvilisus

“They say that time changes things, but you actually have to change them yourself” (Andy Warhol).


Olen viimasel ajal kuidagi närviline, midagi närib hinge. Sõiman liikluses jälle, kõik saavad oma osa, naised ja vanurid, rullnokad ja taksojuhid... Kuidagi vabastav on nende peale karjuda, sellel hetkel unustad lihtsalt ennast painavad probleemid ja lahendamat asjad, sõimad nii nagu torust tuleb. Tahaks lihtsalt ropendada vahetpidamata.

Pean tegelema mingite debiilsete probleemidega, kuskil terrendab mingi kool kah, kaugustes, mingit käega katsutavat pidepunkti seal pole, isegi aineid ei saa kevadsemestriks võtta jälle, minu erialal ei loeta järjekordselt mitte midagi. Kuradi kõrgharidus raisk - pask ma ütlen!

Nüüd maadlen siin mingi ainega, kuhu mind registreeriti hoopis teistel eesmärkidel, kui selle aine läbimine, aga maha ma sealt ei saa. Teistele ainetele ei saa regada, sest aineküstlused on läbimata, neid täita kah ei taha, sest ajan aine statistika nässu sellega.

Tundub, et vaikselt on kõik konstantid mu elust irdunud, hägustunud ja kaugele jäänud... Vajan raha, õlut ja armastust, või siis vähemalt ühte neist, mis paneb unustama selle, et teisi ei ole.

Mõtlen jälle selle peale, et kui kevadeks kooliga ikka ühele poole ei saa, lähen lihtsalt Eestist minema... Või äkki peaks oma sotsiaalset kapitali tugevamalt kasutama, uhkuse alla neelama ja oma pooltuttavatelt poliitikutelt ja kultuuriinimestelt teeneid nuruma... enne kui mu tahe midagi teha, muuta ja saavutada päris ära kaob ja mu päeva kõrghetkeks on seebika vahtimine elutoa diivanil ja närviline ootamine, et kes esimesena mu FB saatust kommenteerib.