1. sept. hakkan korralikuks (klišee)

Tundub, et kätte on jõudnud aeg hüljata, eelmist aastat iseloomustanud arulagedus ja keskenduda asjadele, mis on olulised... Teen oma läpakale formatit, et oleks algavaks aastaks valmis... Vaja on kirjutada üks tasustatud töö ning töö, mis annab mulle lõpuks, kauaks toppama jäänud, kraadi. Tunnen kuidas asjalikkus minus kasvab, katsun hoida seda joont ja loodetavasti ei kaldu sellest kõrvale.

August

Kõndisin töölt koju... selline sume augusti õhtu oli, õhus oli tunda hääbuva suve surmaeelset hõngu, segatuna värskelt niidetud muruga... romantik minus tahtis meeletult hõisata, pragmaatik minus tahtis rämedalt ropsida. Kuigi tühja kõhuga oksendamine võib mõnikord luua illusiooni hõisetest on reaalsus siiski midagi muud - lihtsalt räme maomahl. Ah kuhu ma nüüd jäingi? Loobusin oksendamisest ja hõiskamisest, sest minus tekkis tugev veendumus, et see lõppeb piinarikka lämbumissurmaga - süüdistan selles veendumuses ülikooliharidust. Manasin ette iroonilise naeratuse, see oli ainuke tsiviliseeritud vormi valatud tundeväljendus, mida ma endale lubada julgesin.

Veidi edasi kõndides meenus mulle mingil põhjusel film Enternal sunshine of the spotles mind ja see, et kuskil viibib mul üks sõbranna, kes meenutab mulle Kate Winsleti poolt mängitud karrakterit.

Ja nüüd... kontrasti eesmärgil... või sünergia eesmärgil või lihtsalt selle pärast, et mulle pühendati lugu või seetõttu, et minu eest otsustati kuidas see post peaks lõppema... SUURED TISSID! IGAVESED SUURED TISSID!