jääb ära...

Viimasel ajal on mind vallanud mingi kerge ülbuse periood, ei tea kas see tuleneb sellest, et mul on vähem juukseid peas, mingi agulipoisi alge tõstab jälle pead, või olen lugenud liiga palju raamatuid karmidest meestest... jagatahes on minu tüüp vastus igasugustele suitsu nuiavatele tüüpidele "jääb ära"

Lõik tänasest vestlusest, mille ma emakeeles kirja panen, sest puudub vastav klaviatuur ja pole kindel, et mu venekeel üldse õigetes käänetes ja pööretes oli. Igatahes jutt vangla tatoveeringutega kalkariga oli selline:

ST: "Suitsu tuleb?!"*
V: "Ei tule!"
ST: "Ise ju suitsetad?"
V: "Suitsetan, aga sulle ei tule."
ST: "Kohati tõlkimatu sõim vene keeles, solvangud ema kohta ja viited sellele, et olen kits ja väärarenguga."
V: "Seda silma tahad saada? (käsi tõstis iseenesest plastikkahvli, millega olin plaaninud süüa mamma itaalia salatit) Ei taha? Siis jäta mind!"
ST: "Rahu sõber, vabanda, juba lähen."
V: "Oleme rääkinud!"

Mingil veidral põhjusel tõstis see vestlus mu tuju, võbolla on see ikka valdav adrenaliini tulv, aga vaatamata pilves ilmale tundub elu väga ilus. Natuke hämmastav oli mind valdav külm rahu, tunne nagu see ei juhtuks päriselt, tundus nagu see oleks dialoog filmist ja mina lihtsalt nätleja...

-e-
Natuke taustsüsteemist... Need igapäevased suitsunuiajad on mul juba üle visanud, tõsiselt üle visanud, samuti on mul visanud üle ülbed maneerid, mis nendega kaasas käivad ja sellest, et keeldumisele järgnevad ähvardused ja sõim. Nägin teda juba kaugelt ja kui ta sirgjooneliselt minu poole suundus, olid ta kavatsused kah juba selged. See andis mulle teatava ettevalmistusaja. Hindasin teda pilguga ning tundus, et tegemist on tühiplaja moosivargaga, kelle suurimad saavutused on vanurilt käekoti röövimine või kambaga kellegile peksa andmine, nii et tema annab siis jalga näkku, kui ohver juba teiste poolt tümaks tehtud on... Igatahes viha võibolla oleks õigem öelda tüdimus kasvas juba siis kui tüüp minuga vestlust alustanud polnud... Olin suhtleliselt kindel, et kahvliga töötluseks ei lähe... Raisk peaks uuesti pokkerit mängima hakkama...

*Kasutatud on otsetõlget

Hessburgers, ehk mehed märjal plekk-katusel

Ärkasin vara... liiga vara, sest rohkem aega mul polnud. Praadisin kartuleid, sest midagi muud mul praadida polnud, kasutasin selleks võid sest ka õli mul polnud...

Läksin riiki millest te ilmselt kuulnud olete, riik kus kodakondsuse tunnuseks on kuus varvast, riik kus õlu on kõige alus,* riik kus naisterahvaste kürtösed,* pidavat asetsema risti - Läti mu arm.

Panen kirja mõned enim meeli põletanud hetked, hetked mis sisaldasid, midagi sügavamat, kui lihtsalt tühipaljas jätkuv eksistents...

Teekond mööda kõrvalteid, hüljatuse tunne, kilomeetrite pikkused lõigud ilma autodeta, kuumaastik, mida mõningate mööndustega võib teeks pidada... Lõputud alleed... Higised peopesad hoidmas rooli... Mitte seetõttu, et oli hirmus palav, mitte ka seetõttu, et juhtida oleks raske... See oli lihtsalt hirm, kõike valdav ja meeli ergastav hirm... Hirm, et raputav tee tekitab iseenesliku seemnepurske...

Käisin lossis, olin juba valmis piletit ostma, kui järsku tabas mind mingi paanika hoog, vaatasin kuidas turistid tunglesid kassa ümber, näod täis kiima kunsti järele, sõid silmadega kõike, mida vähegi sai, pildistasid võlvkaares olevaid pragusid - mõtlesin, et ei taha olla selline... Läksin hoopis söögikohta, võtsin kohvi ja kobisin parklasse teisi ootama. Busse ja juhte oli nagu murdu, saavutasin ühega tugeva silmside, vaatasime üksteise numbreid ja nägusid, pikalt... sõnatu kommunikatsioon... tuvastasime midagi... mingi aja pärast kobisime mõlemad oma bussidesse ja lasime istmed lebosse - tüüpilised eestlased, mõtlesin mina... Karuperses olles ei saa kah sõnu suust, mõlemad tunnistavad lihtsalt tummalt fakti... oh näe satusime ühel ajal karupersest läbi käima...

Kuradi haiged, oma keelega, rahvusvahelised keeled ei eksisteeri, isegi burgerid on ära tõlgitud, silla maksu lipikust ei saa aru, mille eest sa maksad ja mida kuradit need numbrid sümboliseerivad... Aga rand oli ilus... kilomeetrite viisi liivaranda, nii kaugele kui silm ulatus... linn ise nii autosid täis, et ei mahtunud sõitma, tundus nagu terve läti oleks sinna kogunenud.

Teel tagasi jälitasin ühte eesti numbriga autot ja mõtlesime, et see võiks Tartusse välja sõita, saaks pikima jälituse kirja - ei läinud õnneks.

Koju saabudes avastasin peo, inimesed olid välja liikumas, võtsin kah ideest kinni, kuid algne seltskond järjest hõrenes, juba enne kui üldse kuhugi mindud sai... lõputud tagasilöögid tabasid nagu vasar alasit - lõpuks lõpetas väiksem osa seltskonnast noti katusel, märjal külmal katusel... hommikupäikese esimesed kiired plekilt peegeldumas.

*Alus - õlu läti keeles
*Kürtös - Ungari päritolu saiatoode või släng tähistamaks naise suguelundit

Teekond: Tartu-Valga-Valka-Smiltene-Sigulda-Kegums-Bauska-Rundala-Jelgava-Jurmala-Riia-Valmiera-Valka-Valga-Tartu. (764km)

ootusärevus...

Loen Stehpen Kingi, olen seda juba mitu päeva teinud, üks tellis on otsa leidnud, teine leiab selle peagi, see on paeluv, naudin selle mehe kirjastiili, lugejaga mängimist manipulatsiooni, ideed ühendada mitu žanrit üheks massiivseks seitsmest raamatust koosnevaks sarjaks. Ei viitsi reaalsusega tegelda, kõnnin mõnuga tala rada, mida sammuvad tegelased raamatus. Reaalne elu on pingeline, kas on liiga palju tööd või liiga vähe, miski ei ole taskaaalus - tülpimus on pugenud mu hinge ja leidnud seal koha, kuhu püsiv positsioon rajada. Samas ikkagi saab kontrastidest kokku tasakaal... keegi sõmab mind tugevalt ja emotsionaalselt, selle eest, et ma tunnen huvi informatsiooni vastu, mida mul pole (ja mille ma peaksin siis tema hinnangul pooliku info põhjal ise adekvaatselt tuletama), keegi kiidab mind ülevoolavalt - kahest äärmusest saab kokku keskpärane tervik -tasakaal.

Mõtlesin ükspäev sellest, kuidas inimene kohaneb muutuvate oludega imekiiresti, kui veel VT-s elasin, siis tundus Võru Maxima liiga kaugel, et sinna jalutada, nüüd elan seal kõrval ja linnast tulles mõtlen VT korteri lähedal, et enam polegi palju minna.

Kolimise ja korteriga on kah palju närve söövat tegemist olnud, nüüd saime lõpuks omale pesumasina... 90-ndate alguses toodetud UPO Pesukarhu, mis on tõsiselt oma nime vääriline, möirgab nagu karu, kui peseb.

Nüüd ootusärevuse juurde... Mõtlen eelseisvast ööst... Varahommikusest stardist ja sellest, et mind ootab ees 800km. maanteid, mis on täidetud teetöödega, tihedast ajakavast ja ettevalmistustest. Loodetavasti suudan oma sunnitud reisi nautida... Teatud mõttes, mina kui protsessi nautleja isegi teen seda, sest suurem osa sellest on protsess ja väiksem lõpptulemus...

Šovinisti märg unelm...

Ühel varajasel hommikutunnil istusid kolm meest ühe tuntud baari katusel ja arutasid seda, et hullult hea oleks seksida, aga ei saa... Põhjused olid erinevad. Esimese mehe põhjus oli see, et ei viitsinud eesmärgi poole tööd teha, teine mees ei viitsinud oma kitarri keeli parandada ja kolmas ei viitsinud annelinna minna. Selle asemel jõid nad veel õlut ja sõimasid mehi kes purjus naisi koju lohistasid...

Aga nüüd märja unelma juurde... Hommikul kui silmad lahti tegin nõudsin süüa ja kui olin voodist välja roninud, avastasin mingi semihoti poolpalja tsikki putru valmistamas... olgu olgu, ei maksa väärtust kahandada... full hoti tsiki ikka ja minus ei räägi praegu pohmakas, vaid kaine ratsionaalsusega antud objektiivne hinnang...

iroonia

Täna on kuidagi silm märganud irooniat... irooniline on näiteks see, et Tartus võib iga üks tutvustada ennast kui luuletajat, teatud mõttes seda ka aktsepteeritakse, sest miks peaks üldse keegi selles kahtlema, Tartu on täis otseses või kaudses mõttes perse kukkunud luuletajaid, mõni isegi on lausa tunnustatud... Kvaliteet ja kvantiteet on ju nii kui nii suhtelised mõisted... Aga hoopis teine külg on tõsiselt irooniline... irooniline on kasutada seda kui lööklauset naiste sebimiseks... Tean ühte head luuletajat, tegelikult isegi mitut... Aga see konkreetne isend armastab vahel kuskil kohvikus üksi norutada, rääkida noorusest neile, kes seda kuulata viitsivad... ja siis vahel kritseldab ta mõne luuletuse paberile ja poetab selle mõnele nooremale või veidi küpsemale daamile lauale ja saab vastuseks ninakrimpsutuse või solvangu... Kuulus luuletaja kirjutab personaalse luuletuse ja see lendab lihtsalt prügikasti - luule väärtus. Meenub üks teine mees, kes elas Hollandis ja kes väidetavalt suutis oma elu ajal müüa ainult ühe maali... võibolla saavad Tartu sitaurgaste luulemehed kah ükskord surematu kuulsuse... kes teab...

Kõndisin mööda karlovat ja meenus üks kolmas luuletaja, veidi segane... kes on viimased 8 aastat rääkinud, et kirjutab canto Karlova vanadest puudest... Uued puud on peale kasvanud... vaatasin kuidas Tähe poe ees murule oli tunginud kasevõsa... Iroonia kuidas kunagisest restoranist Kaseke on kergelt kased läbi põimuma hakanud... Mõtlesin, et see tüüp kes antud asutusele kunagi nime pani, oli küll oma ajast ees.

Üks etapp seljataga...

Istusime VT-s lagedaks tehtud toas, kohas mis oli olnud meie koduks ligi aasta. Mõtlesin palju mälestusi ja emotsioone see koht kannab, nii positiivseid kui ka negatiivseid... Nukrus hakkas hinge närima, näris aegamööda... üha sügavamale ja sügavamale tungis selle haare. Istusime kolmekesti tuttaval lõvikäpalisel pehmel mööblil, nii nagu me olime seda korduvalt teinud ja teadsime, et see kord jääb ilmselt viimaseks, meie neljas liige ei võtnud hüvastijäturiitusest osa, ilmselt ei pidanud ta selles kätkevat sümbolismi nii oluliseks.

Korteri üleandmine kujunes mõnusaks ürituseks, tuli palju elukogemuste võrdlusi, jagatud nostalgiat, head huumorit... Aega läks, aga see oli hästi kulutatud.


Kell neli öösel mööda toomet koju jalutades rääkisime A-ga elust enesest, mõtlesime, et miks targad naised võtavad endale lolle mehi, tahtsime vastust mõnelt targalt naiselt ja helistasime A emale, saime vastuse...

A ema: "Lolli mehega on raske, aga targa mehega on veel raskem."

Mina olengi El Machete...

... karjus ükskord üks kiilakas mees keset põldu, hoides ühes käes bensiinikanistrit ja teises machetet... Võin saladuskatte all öelda, et machetega parme eemale peletades võib kogemata eemale peletada ka pea.

Mingi imelik tühjus on sees... võibolla tuleb see sellest kah, et vedelen tühjas korteris ja kuulan jäääärt... aga võibolla kuulan jäääärt seepärast, et tühi tunne on, võtta kinni siis mis on põhjus ja mis tagajärg. Jälle on midagi puudu ja midagi üle, elu on ikka üks kuradi türapea.