Imelik tunne, nostalgia vist

Olin tühjas auditooriumis, vaatasin istumisest kulunud vanu pinke. Tundsin seda kergelt läppunud lõhna, mis jääb auditooriumisse maha, kui inimesed on just lahkunud. Mõtlesin selle peale kui mitmed tuhanded persed on on neid pinke aastate jooksul kulutanud ja tundsin midagi, mida ma varem tundnud pole. Tundsin, et ma olen üks neist... üks meist, tundsin ennast esimest korda elus vilistlasena - väga veider tunne.

Meeste kodu

Käsin teatris. Kuna piletid said ostetud ammu ja vahepeal tungis reaalne elu uksest ja aknast sisse, siis olin õigupoolest ära unustanud, mida ma täpselt vaatama lähen. Autos lasin naistel oma mälu värskendada – nii siis krusavennad koos laval, põhiteema peal ülesse ehitatud impro. Ago Anderson, Riho Kütsar, Mait Malmsten, Indrek Sammul –selge. Kuskilt ajusopist hakkasid ülesse kerkima etendust puudutavad infokillud. Surusin need alla ja keskendusin pimenevale maanteele.

KK käis hiljuti koolitusel, mille üheks teemaks oli see, et inimestel on liiga palju infot peas, mis mõjutab nende kognitiivseid protsesse, mis omakorda rikub ära vahetu kogemuse. Asi millega ma 100% nõus ei ole. Mis oleks Meister ja Margarita lugemine ilma taustteadmisteta? Lihtsalt üks hunnik ilusti ritta pandud sõnu, mis moodustavad omapärase sürreaalsuse. See oleks kahtlemata iseseisvalt nauditav, kuid teadmised taustsüsteemist panevad selle raamatu tõeliselt elama. Teine aspekt on muidugi valede eelduste teke, sidistamine, ülemäärane lihtsustamine, asjade raamidesse paigutamine, eelarvamuste kujundamine jne. See oli ilmselt see tuum millele keskendus koolitus.

Igatahes, mis puudutab kultuuri, siis mulle meeldib olla teadlik tarbija… Meeldib teada, kes on kultuuriteose autorid ja millest teos räägib. Tundmatus kohas pea ees vette hüppamisel on kaks võimalust, kas tekib suurepärane kogemus või lööd oma pea vastu põhja lõhki. Mulle lõhkine pea ei meeldi, seetõttu olen vähendanud tundmatus kohas vette hüppamiste arvu. Mõnikord teen ma testi, nimetagem seda tinglikult oliivi testiks (aegajalt söön mõne oliivi, kuigi ma ei armasta oliive). Ehk teatud mõttes on tegemist kognitiivse dissonantsi testiga. Lihtsalt kontrolliks, et mõtlemine ja hoiakud ning käitumine kokku läheks. Kultuuri valdkonnas toimib see tavaliselt nii, et vaatan mõne Ben Stilleri filmi ja taasveendun, et tegemist on saastaga.

Pöördun nüüd tagasi sinna, kuhu jutu alguses jäin – pimenev maantee… mööduvad puud põõsad ja majad ning valgustatud tuulegeneraator (kas valgustus töötab generaatori poolt toodetud energial? Kui palju toodetud energiast kulub valgustusele?) Palju analüüse, et mitte tegeleda ees ootava lavastusega – puhta kogemuse eksperiment.

 

SPOILERID

 

Kui tuulegeneraator poleks mu meeli köitnud siis… Hmm… meeste kodu, selge mingi meeste seltskond… hmm… sõpruskond järelikult stereotüübid… Nii neli meest sõpruskonnas… 1.joodik, luuser, tuhvlialune – Ago Anderson 2. Jalaga perse naljavend, kõrge enesehinnanguga jorss, rullnokk – Mait Malmsten 3. Neurootiline tüüp, tundeline tüüp… Kütsar või Sammul 4. “Tegija” vend Kütsar või Sammul. Siis oleks veel meenunud poster ja persses… Eelarvamus loodud?

Kõigepealt peab mainima, et stereotüübid töötavad, klišeed töötavad ja need võivad olla vägagi nauditavad. Nende kokkumäng ja paigutus peab olema täpne… Peab moodustama tugev tervik. See töötas… kõik töötas, isegi näitlejate vahepealne kokku jooksmine ja naerupursked enda naljade üle moodustasid mingi lummava terviku. Nagu peaks pohmaka hommikut koos heade sõpradega.

 

Kelle sõpruskonnas poleks mõnda meest, kes on tuhvlialuse tiitli omanik, keegi kellele on pidevalt mingid skeemid käsil ja kes on kõigile võlgu, mõnda neurootilist tüüpi, kedagi kes pajatab uhkelt oma seiklusi vastassugupoolega või propageerib juhuslike “rahmakaid?” Veelgi enam, leian, et me kõik ise sisaldame neid tüüpe mingil määral erinevatel eluetappidel või erinevates seltskondades. See fantastiline nelik peab lihtsalt eksisteerima. Juba Alexandre Dumas kirjeldas sellise neliku eksistentsi, küll kergelt romantismi kalduvalt ja tugevalt ilustades… Noh võibolla sealt saigi alguse kollektiivne eeldus, millele tuginedes me alati selliseid tüüpe otsime.

Millest siis näidend koosneb? Kõigepealt saab nalja… jah kõvasti saab… Teisalt võib vaadata seda kui ühe omapärase sõpruse kujunemise lugu. Hingematvat armastuslugu või haiglast sõltuvussuhet. (Kustkohast see piir siit täpselt jooksebki?) Samas on see lugu enesepetust ja selle kalduvusest kollektiivsusele. Kus mees kinnitab tulihingeliselt endale ja teistele, et ta on tegija, kuigi sisimas tunneb ta ennast luuserina- see kas ta ka objektiivselt vaadatuna luuser on, polegi määrav.

See on lugu meeste üksteise lohutamisest stiilis “palju kalu on veel meres” Kus lohutaja teab, et sealt merest õiget kala püüda polegi nii lihtne ja lohutatav ei suuda ikka peast visata kala, kes just minema lipsas. Vaatamata sellele hakkab kollektiivselt kergem. Kui mitte kohe, siis vähemalt paari õlle pärast.

Eelkõige on see lugu sellest, erinevate loodud kuvandite taga on kuskil peidus reaalsed mehed, kes vajavad tunnustust mõistmist ja armastust, kuid ei saa ega oska seda otse ja üheselt mõistetavalt küsida, sest nii ei ole kombeks.

 

 

 

 

Valimiseelse eestlase koondportree

Hommikukohvi kõrvale kuulan raadiot, millel ilutseb Keskerakonna logo. Suundun linna asju ajama, loomulikult autoga, sest bussiliiklust pole meil tänu puuduvale regionaalpoliitikale juba ammu. Linnas märgin oma parkimisaja Reformierakonna parkimiskellaga (varem kirjutasin selle IRL-i pastakaga tühjavõitu poetšekile). Asjad aetud suundun poodi, kaasas Krossi kokaraamat. Selgub, et ei suuda sealseid kalleid komponente endale lubada… Otsustan, et lisan lihtsalt rohkem koduaia naati, õnneks on soe sügis ja naat veel vohab.

Kodus keeran lahti teleka ja vaatan kuidas Sven Mikser reklaamis räuskab - meenub üks teine mees kelle partei pikas ja lohisevas nimes oli ka sõna sotsiaal esindatud ning kelle kõnesid kirjutas  Goebbels. Mõtlen imagoloogilise ebaõnnestumise peale, kus rahulikust ja pragmaatilisest mehest on proovitud tulihingelist muutjat teha ning tulemuseks on räuskav ning mitte eriti veenev ebakindel tegelane – kahju tõsiselt kahju.

Aga hilisõhtul venitan ma sugulise aktiivsuse käigus oma peenisele Reformierakonna preservatiivi – rinnas pakitsemas uhkus Eesti üle.

Kuid valima ma ei lähe, sest erakondade nänni ja tühje lubadusi saan ma ka valimata.

* Käesolevas tekstis olevad mõtted ja kirjeldused ei vasta reaalsetele inimestele. Kõik sarnasused on juhuslikud. Tegemist on loodud kuvandiga, millel puudub igasugune seos reaalse eluga ( vaata ka: erakonna programm, haldusreform, tasuta kõrgharidus, Eesti viie rikkama riigi hulka).    

Lugemiselamus

Lugesin... Üle hulga aja lugesin ilukirjandust. Natukene juhusega ja natukene meelega sattus mulle kätte A&B Strugatski raamat "Hääbuv linn." Ma olen alati tundnud, et vaeseid vendi ei hinnata piisavalt. Võib-olla on põhjuseks see, et nende raamatuid võib iseloomustada idapiiri tagant tulnud ütlusega: "Ei  ole liha ega kala." Need kes ootavad ulmeseiklust... ohtralt püssirohu kirbet lõhna või plasmarelvade valgussähvatusi - need peavad pettuma. Samas tõeliselt filosoofilist sisu otsiv lugeja võib jääda samuti tühjade kätega. Kahel põhjusel. Esiteks ei ole see nii lihtsalt hoomatav nagu Coelho heietused ja teisalt tekib tunne, et mida on neil öelda, mida Bulgakov juba teinud pole.

Kuid ometi on "Hääbuv Linn" nagu külgedelt pakendatud kreemitort, mille põhja lusikas ei ulatu. Ainuke võimalus viimase kihini jõuda on seda kiht kihi haaval tarbida ja iga kord üllatuda, et järgmise kihi vahel olev kreem on veelgi maitsavm kui eelmine.

Huvitaval kombel on sellel raamatul meile ka veel ka kaasajal rohkesti öelda. Ühiskondlikud probleemid ja individuaalsed võitlused mis raamivad hääbuvat linna... raamivad meid ka täna.

Izja: "Ma saan kõigest aru. Teid juhtis haletsus, kaastunne ja-nii-edasi, ja-nii-tagasi. Ma ei räägigi ju sellest. Näljast nutvaid lapsi ja naisi haletseda pole mingi kunst, seda oskab igaüks. Aga kas te oskate kaasa tunda ka tervele ja täissöönud mehemürakale, kellel on vaat säärane riist? näitas Izja käega. "Mehele, kes ulub igavusest? Danny Lee ilmselt suutis, aga kas ka teie suudate? Või annate talle kohe nuuti?..."

Andrei: "Ja nii tulebki välja, et ükskõik millise klassi vaatenurgast on intelligents lihtsalt pask" Ta kiristas hambaid. "Vihkan! Silmaotsaski kannatada neid haledaid prillipapasid, lobamokki, muidusööjaid! Pole neil ei sisemist jõudu, usku ega moraali..."

Andrei: "Algul võitlesin mingite ideede nimel, siis defitsiitsete vaipade nimel, lõpuks läksin aga täiesti arust ära..."

Jättes kõrvale pikad heietusest seostest mis assotseeruvad nende tsitaatidega... liigun edasi tuuma poole. Milleks on inimese kalduvus keelduda mõtlemast probleemidest, mis tal pea valutama ajavad. Raamatus kasutatav väljend "Eksperiment on eksperiment" viitab otseselt sellele probleemile... Iga kord kui inimese mõtlemisvõimele tuleb ette lagi... Olukord või nähtus, mida ta ei mõista, annab ta endale vabanduse. Ta kas leiab midagi maiset ja käega katsutavad või peitub mingi abstraktse idee taha. Lahendades neid probleeme, millest tal jõud üle käib. Nii tekivadki terved ja täissöönud mehed, kes uluvad igavusest. Kes on võidelnud ideede eest ja aru saanud, et nende eest võitlemine on kasutu... Võidelnud materiaalsete väärtuste eest, saades aru, et need ei suuda vaigistada sees peituvat nälga, ent ei oma võimeid sellest üle minna - minna "arust ära".

Süsteemiteoreetiliselt mõeldes võiks öelda, et tänapäeva ühiskond toimib just nii nagu ta toimib seetõttu, et valdaval enamusel ei hakkaks igav. Izja: "Nad tulevad, sest te teete kindalt määratletavat poliitikat. Ja mida edasi, seda rohkem neid tuleb, sest te võtate inimestelt ära mure igapäevase kõhutäie pärast, vastu aga ei anna midagi. Inimesel hakkab vastik ja igav. Ja seepärast tulevadki enesetapud, narkomaania, seksuaalrevolutsioonid, mõttetud mässud tühja-tähja pärast..." Ehk süsteem hoiab alati teatud tasakaalu, et igavlevaid inimesi oleks alla kriitilise hulga.

Igas kuradi päikse laigus on mees, kes tahab lihtsalt õlut juua

Kevad Annelinnas ei erine kuidagi kevadest Karlovas… Ka siin peksab äkiline tuulehiil suu ja silmad liiva täis, ka siin sulavad lume seest välja suitsukonid ja sitajunnid ning aegajalt lisavad asjale vürtsi mõned stringid ja rinnahoidajad. Iga päikselisem koht on nagu Kuu poe nurk, kus kange õlle padrun liigub kella seieriga samas suunas – käest kätte ja suult suule.


Õlu ühendab ja eristab… Ühes päikselises nurgas joovad dressides mehed A. Le Coqi, teises lasevad a-sotsi välimusega mehed kange Walteri padrunil ringelda. Kolmandas kohas istuvad kaks vanameest pingil juues normaalmõõdus Tauruseid. Neljas nurk on reserveeritud tudengi välimusega noormeestele, kes libistavad lahjemat Walterit.

Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi varem näinud nii palju avalikus kohas alkoholi joovaid inimesi (piro välja arvata). Ma ei suuda otsustada, kas seda hukka mõista või minna trendiga kaasa… Mõte, kuskil päikselises majanurgas õlut libistada - tuul kandmas liiva ja kuivanud koerasita osakesi suhu ja silma, tundub veidralt kutsuv.

Peast soe... vist

Mingil veidral põhjusel... ei tea isegi miks, otsustasin endale täna skrillexi albumi alla tõmmata... Võtsin selle autosse kaasa ja panin krigisema. Tümistasin mööda linna ringi nii, et kõrva trumminahad krigiseisd vähemalt sama tugevalt kui skrillex... tundsin mingit veidrat rahulolu ja närvilisuse segu.

that awkward moment...

That awkward moment, when you realise that you are not welcomed in the pub, and it's not because of you...

Ehk kuidas ma ühes kohas söömas käisin. Midagi oli õhus ja see ei olnud maitsva prae lõhn, ega reedese maha aetud liisnud õlle lehk. See oli pinge, midagi mida minusugune sarkastiline tõbras aegajalt armastab, kuid täna ei olnud üks nendest kordadest... see oli lihtsalt tüütu. Isegi söök tundus erakordselt vastik, no selles oli võibolla süüdi kokk... või minu enda halb valik... või asjaolu, et viimasel ajal ei paku söök üldse naudingud... olgu kuidas on valikuid on mitmeid, kuid tulemus on üks. Igatahes jäi kogu sellest olukorrast halb maitse suhu, nii otseses kui kaudses mõttes...