Vesi

Täna hommikul üksi ahju ees istudes ja mikrolainetest puretud pizzat järades mõtlesin talvest, külmast ja tudengielust. Mõnikord me lihtsalt ei pane elementaarseid asju tähele, siis kui nad olemas on ja tunneme neist puudust kui need meilt võetakse. Ei ma ei räägi siinkohal mingisugusest kuradi metafooridest, õnnetust armastusest või jumal teab mis romantismi kalduvast pseudo sitast. Räägin lihtsast ja praktilisest asjast - räägin veest.

Me kõik sisaldame vett, inimkehas on seda umbes neli ja pool ämbrit, seda on rohkem kui mina ja K korraga naabrite juurest tuua saame. Vesi on keskkond, kus toimuvad kehale vajalikud protsessid (toitainete transport, energiavahetus, seedimine, elusaine sünteesimine). Vesi on paljude biokeemiliste ja füsiokeemiliste reaktsioonide alustala. Ilma vett manustamata suudab inimene vastu pidada ainult 3-5 päeva, olenevalt teistest mõjufaktoritest.

Ometi on just vesi see, mis meie korterist puudub, tuleb tunnistada, et pole vist elu sees nii palju veest mõelnud kui viimased päevad, mõte veest varitseb mind hommikul ärgates ja õhtul magama minnes ja kõik need tunnid, mis jäävad sinna vahele. Vaatan mingi veidra lummusega seda pilti kui näen kuskil mõnd töötavat kraani... Voolav vesi tekitab tunde nagu tegemist oleks mingi müstilise imega...

Igatahes elan esimest korda elus klassikalist poissmehe elu, söön sügavkülmutatud valmistoitu paptaldrikult ja ootan kevadet rohkem kui kunagi varem.