sügiskevadsümbioos

H: "Aga kuidas sa saad minuga parki tulla ja samal ajal ahju kütta?"
V: "Ära muretse küll jõuab, ega me ju seal, käest kinni hoides, päiksetõusu vaatame ei hakka. Korjame oksad ära ja tuleme ära."

mõned pedaalivajutused hiljem...

H: "Ma kukun kohe alla siit!"
V: "Oot..."
H: "No näe hoiamegi pargis käest kinni."

Ilus hommik... Rohelist teed rüübates mõtlesin, et peaks veidi rattaga sõitma, saaks grillribidest tekkinud rasvu veidi põletada. Väga nukker lugu on kui grillribide tulemusena on enda ribid rämeda rasvakihi all.

Pargis olles avastasin sügiskevadsümbioosi, nimelt olid maas hallaga kaetud lehed ja puuoksad pungi täis... Õhk oli pigem karge ja täis sügist. Mind valdas kuidagi mõnusmahenukkernostalgia ja ma mõtlesin, et elu on täis kontraste... Ühel päeval annab rõõmu viin ja teisel päeval lihtsalt üks väike rattasõit... Ilmselt on asi kuidagi seotud motivatsiooniteooriaga... Nagu palgatõus toimib motivatsiooni hoidjana ja töökeskonna paranemine motivatsiooni tõstjana, nii on ka lood viinaga ja jalgratta sõiduga... Viin hoiab olemasolevat tuju (ka halba), spontaanne jalgratta sõit tõstab seda...

Igatahes nüüd tuleb veidi võimu ja eliidi teooriaid vaadata, sest täna on jälle üks nendest päevadest, kui saan olla loengu saalis teisel pool lauda, seal kus rohkem võimu on...