Hommikukohvi
kõrvale kuulan raadiot, millel ilutseb Keskerakonna logo. Suundun linna asju
ajama, loomulikult autoga, sest bussiliiklust pole meil tänu puuduvale
regionaalpoliitikale juba ammu. Linnas märgin oma parkimisaja Reformierakonna
parkimiskellaga (varem kirjutasin selle IRL-i pastakaga tühjavõitu poetšekile).
Asjad aetud suundun poodi, kaasas Krossi kokaraamat. Selgub, et ei suuda
sealseid kalleid komponente endale lubada… Otsustan, et lisan lihtsalt rohkem
koduaia naati, õnneks on soe sügis ja naat veel vohab.
Kodus keeran
lahti teleka ja vaatan kuidas Sven Mikser reklaamis räuskab - meenub üks teine
mees kelle partei pikas ja lohisevas nimes oli ka sõna sotsiaal esindatud ning
kelle kõnesid kirjutas Goebbels. Mõtlen
imagoloogilise ebaõnnestumise peale, kus rahulikust ja pragmaatilisest mehest
on proovitud tulihingelist muutjat teha ning tulemuseks on räuskav ning mitte
eriti veenev ebakindel tegelane – kahju tõsiselt kahju.
Aga hilisõhtul
venitan ma sugulise aktiivsuse käigus oma peenisele Reformierakonna
preservatiivi – rinnas pakitsemas uhkus Eesti üle.
Kuid valima ma ei
lähe, sest erakondade nänni ja tühje lubadusi saan ma ka valimata.
