Solitary man

Eile sattusin vana elumehe, naiste mehe ja muidu mehega vestlusesse. Kiitis, et mul on vedanud, et ma olen vaba ja noor. Ütlesin, et sellest pole midagi kasu kui ei oska/suuda seda nautida. Siis rääkisime palju elu nautimisest, üks asi mis meelde jäi oli üks vana anektoot elu naudingutest.

Mees on asetanud oma riista kahe kivi vahele ja taob kiviga oma riista pihta, mööduja küsib, mis sa teed mees, see on ju valus. Mees vastab, jah on küll. Aga sa ei kujuta ette, milline nauding see on, kui ma mööda löön.

valgustatud

K(MT): "Sind olla eile viina ostmas nähtud."
V: "Jah, meil oli sitaks viina, aga ma ei võtnud sellest pitsigi."
K(MT): "Kellele sa seda räägid?"
V: "No sellele kes loodetavasti usub."
K(MT): "Oma vanaemale?"

Hämmastav kuidas mõni mees võib ühe õhtuga kaotada rohkem, kui ta kogu ülejäänud õhtud saavutanud on. Polnud päris pikka aega sellist õelat süstemaatilist rünnakut enda aadressil kogenud. Isegi EPS, kellel on minu ego hävitamises magistri kraad, kahvatus kvantiteedi koha pealt, kvaliteedi näitajad on tal muidugi ilmselgelt kõrgemad.

Igatahes huvitav õhtu oli... Ei saaks öelda, et midagi eluliselt uut oleks õppinud, aga kainus tuli sellel õhtul nii mitmel tasandil kasuks. Pole tükk aega nii hea meelega kaine olnud.

In vino veritas

Kuskil miskti toimub...

K: "Te ei tohi siin niimoodi magada!"
V: "Miks?"
K: "Sest ärkate hommikul järsku ja avastate, et armastate teineteist!"
V: "Ja siis?"
K: "See oleks vale! See oleks nii vale!"
V: "Miks?"
K: "Tra sa oled nii armunud jobu, et mul läheb süda pahaks!"

Eile toimus midagi sellist, mida mitte keegi ei osanud ette näha, rahulikust lauamängu õhtust kujunes arulage jooming, kus siinkõneleja oli ilmselgelt kõige kainem indiviid, sest lumi vajas ajamist ja töö tegemist. Suurem osa sellest õhtust ei kannata avalikku trükkimusta, aga oluline oli see, et nalja sai. Sai küll ja rohkemgi.

Täna uhasin mõnuga lund ajada, kell 8-12 oli ikka mõnus andmine, esimene laibidatäis tõi ropsimaigu kurku, aga sealt edasi läks kõik ainult ülesmäge.

Ah jaa... siinkirjutaja on tallaluse staatuse saavutanud endale, linn teab rääkida...

Jõulu ootus?

K(MT): "Kurat, mehed on nii lollid, kunagi ei saa millestki aru. Ma tõsiselt vihkan neid."
V: "Tean."
K(MT): "Kas sa kah vihakad ennast?"
V: "Ei, mind vihakvad nii paljud naised, et mu enda viha enda vastu ei mahu enam ära."

Olen väsinud, eile sai pikalt pläratud, lihtsalt räägitud elust ja olukordadest, inimestest ja suhetest... Sain magama alles kell 4:30. Nüüd passin siin ja unistan sellest, et saaks juba koju. Oh ilus jõuluaeg nahhui...

Suitsetades ja maailma kirudes kuulsin oma seljatagant lauset: "Oota, ma otsin selle BMW poisi üless, tahan talle häid jõule soovida, ta mind suvel... aitas." No leidiski mind, sain ühe korraliku mehise käepigistuse ja jõulu soovid. Mingil põhjusel see isegi liigutas mind, üks tühine teene ühele suvalisele inimesele ja tal oli see ka pool aastat hiljem meeles. Võibolla tasubki olla hea? Igatahes oli see käepigistus rohkem väärt kui 100x häid jõule, mida ma täna olen saanud.

üks kurb lugu

V: "Ma arvan, et sa peaksid K(ÜT) maha jätma!"
H: "V sa oled..."
M "Miks sa..."
V: "Kuss! Ma kohe selgitan. Kui sa ühte naist armastad, siis sul on täiesti pohhui, et ta sind su 2000.- kingadega lumme lükkab ja sul on täiesti pohhui, et sa pärast kogu õhtu pead märgade jalgadega veetma!"

On päevi kus ma tõsiselt vihkan oma tööd... Ei ole sugugi meeldiv jageleda eluheidikutega, kelle hügieen, õigemini selle puudumine on juba kümne meetri pealt tunda. Endal pea eilsest õhtust kumisemas ja okse maik suus.

M.A.S.H

EPS: "Mul on hea meel, et sa ilusam mees pole, muidu oleks sa ilmselt veel tropim."

Millegipärast olen paar päeva mõelnud sarjast M.A.S.H, võibolla on põhjus selles, et vaatasin hiljuti hipifilmi...

Üldse olen viimastel päevadel suhteliselt filmi lainetel olnud, olen vaadanud neid viimase kolme päeva jooksul rohkem, kui eelneva kolme kuu jooksul. Varsti jõuavad kätte mu elu kõige vaesemad jõulud, aga ma ei põe sellepärast eriti, veedan aega perega ja katsun nendest võtta kõik, mis võtta annab.

Lugu M.A.S.H-st.

Through early morning fog I see
visions of the things to be
the pains that are withheld for me
I realize and I can see...

that suicide is painless
it brings on many changes
and I can take or leave it if I please.

I try to find a way to make
all our little joys relate
without that ever-present hate
but now I know that it's too late, and...

The game of life is hard to play
I'm gonna lose it anyway
The losing card I'll someday lay
so this is all I have to say.

The only way to win is cheat
And lay it down before I'm beat
and to another give my seat
for that's the only painless feat.

The sword of time will pierce our skins
It doesn't hurt when it begins
But as it works its way on in
The pain grows stronger...watch it grin, but...

A brave man once requested me
to answer questions that are key
is it to be or not to be
and I replied 'oh why ask me?'

'Cause suicide is painless
it brings on many changes
and I can take or leave it if I please.
...and you can do the same thing if you please.

FB

Kuidagi veider tuju on, selline lõbus ent tühi, nagu midagi oleks puudu ja midagi üle, ei saa täpselt aru mis selle põhjustab.

Eile mõtlesin FB-st. Sest mind lisas sõbraks inimene, kellega ma reaalselt pole suhelnud 9 aasta jooksul rohkem kui tere ja head aega. Ma ei tea temast midagi ning tema minust kah mitte ja kuidagi häiriv on mõte, et ta pääseb ligi infole mis FB-s on. Samas ei saanud ka seda kutset ignoreerida. Mõtlesin, et võibolla peaks oma konto üldse ära kustutama, midagi väga mõistlikku seal nii kui nii ei toimu, kaua ma ikka lolle teste teen ja hängin seal, samas on seal mõnikord päris lõbus.

Mõtlesin sellest, et mis käib läbi nende inimeste peade, kes endale inimesi lisavad, kellega nad reaalselt ei suhtle. Isegi see on vähem häiriv, kui õhtul õlle lauas plärades on hommikul uus sõber olemas, sest mõnikord on üks õllene vestlus sügavam, kui aastate pikkune tutvus. Aga võibolla on asi lihtsalt minus, ma ei taha tunnistada nõrkade sidemete olulisust, võibolla on tõesti äärmiselt vajalik teada, kes toa mõnusat õunkoogi lõhna täis küpsetas ja kes jõuluks soojale maale läheb. Samuti on kindlasti äärmiselt vajalik teada kõigi suhtemuutusi, kes on vaba kes on kinni ja millal see olukord muutub.

Võiks veel teha FB sexlisti kah. Siis on kohe näha kes kellega kunagi seksuaalvahekorras olnud on. Kellel koguneb oma listi 42* indiviidi ära, see saab tasuta FB krediiti. Rekordi omanikust võiks saada ka arvamusliider E24 lehel, kes avaldaks iga nädal loo päevapoliitikast ja muudel olulistel teemadel, sest ta on kogu ühiskonnas olulist rolli mänginud, sest suur osa ühiskonnast on temast läbi käinud või ta on sisenenud ühiskonda. Tal võiks olla ilus arvamusliidri nimi kah nagu "Facebooki-Fedja" või "Suhtluskeskonna-Sille" (siinkohal vabandan kõikide Fedjade ja Sillede ees).

Ma ei tea miks ma nii kuri olen, võibolla on põhjus selles, et Erich Krieger oli hommikul telekas, tema ilmselt paneks selle võistluse kinni. Aga võibolla on asi selles, et ma ei suuda oma FB profiili hoida puhtana lollidest naljadest või inimestest kes ei saa nendest aru. Või ma lihtsalt olen kade, et mina seda võistlust kinni ei paneks, õunakoogi lõhna mu köök täis pole ja sooja maa jaoks puudub raha, ning suhte staatus püsib pikka aega muutumatuna. Lihtsakoeline psühhoanalüüs annaks kindlasti viimase tulemuse.

Üks huvitav fakt, nägin tuttavat, kes veedab oma jõulud hullaris... Ütles, et üks meie ühine tuttav on kah seal ja näitas selle mehe raamatu tellimust, milleks oli "Tung tappa, seksuaalmõrvad läbi ajaloo."

*Vaata lisaks Duglas Adams, The Hitchhiker's Guide to the Galaxy

Oli kord üks kolmapäev...

K: "Tra V! Keegi peaks sulle mõistuse pähe seksima!"

Kui ma hommikul ülesse ärkasin ei kujutanud ma ette seda, milliseks kujuneb mu õhtu. Isegi hommikut ei kujutanud ma nii ette. Käisin hipikoolis, esimest korda elus. Viisin hilinenud H bussile ja libistasin tema käekotti kingituse, mille olin pakkinud kell 2 öösel käepäraste vahenitega, sest alles siis olin saanud kõik komponendid kokku. Manitsesin veelkord, et enne 00:00 lahti teha ei tohi ja ärgu pööraku pakendile tähelepanu... Siis oli ta läinud.

Organiseerisime K-ga A-le üritust, sest ka tema sündis umbes samal ajal, ühes teises kohas ja hoopis mitu aastat varem. Üritus läks korda... Kogu selle möllu keskel meenusid ajad kui meie laud oli samuti kadetidest lookas, ning õlu voolas ojadena. Õhtu oli väga lõbus, meeldivalt vintis ja meeldivalt seltskondlik ning lõppes vara.

Enne kui kustusime, leppisime kokku, et alustame täna malet, Hommikul avastasin, et A käik oli 1. d2-d4 vastasin talle käiguga 2. Rb8-c6. Nüüd ootan vastukäiku. Eks näha ole, milliseks see mäng kujuneb, sest läks kinniseks avanguks.

C'est La Vie

K(MT): "Miks sind eile teatris polnud? Kas sulle ei meeldi kultuur?"
V: "Meelib ikka, aga alati ei saa teha seda, mis meeldib."

Üks eilne vaimuvälgatus: "Teenetega võla maksmine on nagu kiviga saunas käimine, tunne on nagu oleks seep käes, aga puhtaks ikka ei saa"

Teen tagasi oma karmavõlga, olen asjalik, eile aitasin sõbral saada GPS-i, mille eest tegi ta mulle olulise vastuteene, täna remontisin hommikul ühte arvutit, mille eest sain kerge lisatulu. Nüüd vaatan ühe teise tööotsa asju. Asjalikkuse laine? Võimalik.

Eile tegime kolme mehega köögis süüa, haruldane kogemus... tõsine demokraatlik otsustusprotsess... läbirääkimine ja rühmatöö. Mõtlesin korraks, et kui ikka veel keskis elaks, siis ei oleks see võimalik, seal oli kahe inimese kööki mahutamine juba raske... Kolm suurt meest oleks ilmselt sealses köögis ikka liiga homoerootiline olnud.

Olen täna liiga kaua tööl... liiga kaua, et teha neid asju, mis tegemist nõuavad... Varastan tööaega ja teen seda süümepiinadeta...

Täiesti ebaproduktiivne

Kallis lugeja, siinkohal peaks olema tsitaat, mis trükimusta ei kannata!

Mis siis toimus? Kõik läks õlut vedama, kogu mu plaan, teha asjalikke tegusid, osaliselt oli selles süüdi lumi, osaliselt alkohol. Kogu see nv oli üks uimas stand up comedy. Nalja sai kõvasti, napsu kah ja pohmakat, mis ületas paljud eelmised ja ilmselt ka paljud järgnevad.

Aga tsiteerides A-d, kui on vaja siis on vaja. Võibolla tõesti on vaja ennast aegajalt nii ventileerida, hüljata endast kogu argipäev ja elada kuskil teises reaalsuses, kusagil kus on lõbus... et siis reaalsus lööks lõpuks pähe nagu sepavasar.

Lumi

Naljakas kuidas lumi kannab endas erinevaid tähendusi. Sumpasin läbi lume... see tungis üle mu kingaääre, puges salakavalt mu kraevahele ja helkis tänavalaternate valguses. Vaatasin oma lumme mattunud autot ja mõtlesin, et veel veidi ning lumesahk lükkab selle minema, sest saha juht peab seda valliks.

Lumi on nostalgia - meenub lapsepõlv kelgumäel, arvukad onni ehitused, kindlused ja lumesõjad.

Lumi on romantika - meenub arglik esimene suudlus lumisel tänaval, meenuvad ühe neiu pikad süsimustad juuksed valgel lumel, tema helisev naer, kui ta on suutnud meelitada mind oma kõrvale lumeingleid tegema.

Lumi on tüütus - pidev kühveldamine, pidev takistus, probleem, mis saab lõpliku lahenduse alles kevadel, et siis umbes poole aasta pärast uuesti tulla ja pakkuda kõiki neid tähendusi uuesti.

Jalad, lamp ja tööluus

K(ÜT): "Sul on nii ägedad jalad. Kas ma võin neid lakkuda?"
V: "Hmmm... K... See on päris perv!"
M: "Olgu, ma lähen WC-sse."
V: "Mulle tundub, et ma tulen ka."
M: "Jah, sest see on hulga vähem perv."

Ei teinud täna jälle seda, mida pidin, võtsin hoogu ja siis tuli ikka midagi vahele, alati tuleb midagi vahele... Ja see ei ole ainult vabandus, tõepoolest juhtub alati poole planeerimise pealt, et on mingi pakilisem asi. Hämmastav! Nüüd on väsimus ja kerge "valge kure" sumin... Nii rahustav... nii malbe... nii lummav...

Vaatan kuidas H on asjalik... tema seljatagant särab mulle lamp silma, see pimestab mind kergelt, tunnen nagu oleks ülekuulamisel... ta näitas mulle just oma tegevuse produkti... ei näinud seda, sest neetud lamp pimestas mind. Televiisor räägib PH tasemest, plekkidest ja katlakivist - standardolukord.

Homme tuleb jälle nüri tööpäev, ei taha magama minna, venitan tänast päeva pikemaks... petan ennast lihtsalt... Aga see töötab, sest aeg on relatiivne.

It's nine o'clock on a Saturday
The Regular crowd shuffles in
There's an old man sitting next to me
Makin' love to his tonic and gin

He says, "Son, can you play me a memory
I'm not really sure how it goes
But it's sad and it's sweet and I knew it complete
When I wore a younger man's clothes."

La la la, di da da
La la, di da da da dum

Chorus:
Sing us a song, you're the piano man
Sing us a song tonight
Well, we're all in the mood for a melody
And you've got us feelin' alright

Now John at the bar is a friend of mine
He gets me my drinks for free
And he's quick with a joke or to light up your smoke
But there's someplace that he'd rather be
He says, "Bill, I believe this is killing me."
As the smile ran away from his face
"Well I'm sure that I could be a movie star
If I could get out of this place"

Oh, la la la, di da da
La la, di da da da dum

Now Paul is a real estate novelist
Who never had time for a wife
And he's talkin' with Davy, who's still in the Navy
And probably will be for life

And the waitress is practicing politics
As the businessmen slowly get stoned
Yes, they're sharing a drink they call loneliness
But it's better than drinkin' alone

Chorus
Sing us a song you're the piano man
Sing us a song tonight
Well we're all in the mood for a melody
And you got us feeling alright

It's a pretty good crowd for a Saturday
And the manager gives me a smile
'Cause he knows that it's me they've been comin' to see
To forget about life for a while
And the piano, it sounds like a carnival
And the microphone smells like a beer
And they sit at the bar and put bread in my jar
And say, "Man, what are you doin' here

Ilus...

EPS: "Loen meeste domineerimisest, nõmikud olemused nagu te olete."
V: "Bourdieu meeste domineerimist?"
EPS: "Ma viskasin pilgu peale, kasutan pigem Bourdieu arvamust sotsiaalse tausta mõjust haridusele."
V: "Kas sa mõistad, et see on kõige hotim asi, mda sa mulle kunagi öelnud oled... Tahaksin sind praegu hästi kõvasti kallistada ja mitte enam lahti lasta."

Ilus hommik, ilus päev - päev kus ma saan rakendada oma potensiaali ja välja elada oma edevust ning kus keegi ei saa mulle öelda ära targuta, sest targutamine ongi mu eesmärk. Isegi kui keegi tahaks seda öelda, ta lihtsalt ei julgeks, sest minu käes on võim...

Selline on elu

Poeet1: "Tervist härra Varblane."
Poeet2: "Tervist härra... kuradi poeet, kelle viimase luulekogu ma... sünnipäevaks kinkisin...
Poeet1: "Tean jah, selle raha eest ma ju siin praegu võtangi."
Poeet2: "Kirjutasin sinna pühenduse kah sisse."
Poeet1: "Millise?"
Poeet2: "Polegi nii halb, nagu kõik selle mehe isamaalised laulud."

Ilus nädalavahetus on olnud, selline vaikne ja rahulik... hubane... Eile oli muidugi veidi vähem rahulik, aga mitte häiriv. Huvitav asi on see, et mitmed inimesed on tõstatanud ühe probleemi seoses minuga. Püstitatud on küsimus, et kas ma olen leidnud uue naise kelle nimel olen ma valmis kõike tegema, mis sest, et see naine mind päriseks endale ei taha. Või siis lause... "Su ümber tiirleb naisi, aga sellest pole mingit kasu, sest keegi ei taha sind endale päriseks." On olnud veel kaks analoogset lauset, mille sisu on nii sarnane, et neid ei ole mõtet välja tuua. Ehk siis kokku 4 inimest on viidanud samale probleemile... Probleemile, millest olen ka ise teadlik. Aga samas tõstatas ka üks inimene probleemi, et mõtle kui need naised sind kõik päriselt endale tahaks ja siis sinu pärast kakleks, mis tunne sul siis oleks? Suhteliselt sitt tunne ma arvan, see oleks lihtsalt nii kuradi tüütu. Mõned arvaksid kindlasti, et see oleks hullult meelitav, ilmselt isegi natuke oleks, aga pikas perspektiivis on igasugune konkurents tüütu, sest sellega kaasneksid kõikvõimalikud manipulatsioonid.

Probleem iseenesest on intellektuaalselt äärmiselt paeluv, vahepeal ma mõtlen, et mis siis juhtuks kui ma ennast võrrandist kõrvaldaks. Mitte emolt, et keegi ei hooli must piisavalt vms, vaid teistmoodi... Tahaks jälgida teiste elu, kui mind valemis pole. Või tahaks jälgida ennast kõrvalt, vaadates interaktsioone täiesti emotsioonide vabalt, analüüsida kõike ilma piirideta. Äkki nii ma jõuaks ülima tõeni? Kas ma üldse tahaks sinna jõuda?

Võibolla taandubki kõik sellele, et mu sisevõtlus paistab välja, mind paelub tihti rohkem protsess, kui tulemus. Mulle meeldib rääkida protsessist... Hetkest kui ma pole veel otsusele jõudnud, seetõttu loon endast kuvandi, kui otsustusvõimetust inimesest. Protsess on ka ilmselt üks põhjus, miks mu eriala on sotsioloogia, teadus mis tihti ei suuda prognoosida, mis tihti ei suuda isegi seletada lahti põhjus-tagajärg seost, vaid piirdub kirjeldamisega. Teadus mis koosneb kõigist teadusele vajalikest tunnustest, aga mis ei suuda neid enamasti efektiivselt siduda. Selline poolkõva üritus nagu mina ise... Mees kes suudab peaaegu kõike, aga mitte midagi täiuslikult... Mees, kelle kõvakettal vedeleb kaks poolikut raamatut, kes kunagi kirjutas luulet, kes kunagi tundis huvi näitlemise vastu, kes oskas joonistada, kes laulis kooris, kes tundis huvi riigikaitse vastu. Mees kellel pole olnud kunagi probleeme naistega kontakti loomises, aga mitte kunagi ei suuda ta seda täielikult, alati jääb midagi puudu... Mees kes üle kõige maailmas vihkab poolkõvasid üritusi...

Kriis

Arvutasin täna oma kulud ja tulud kokku ning leidsin, et võlakoorem ilmselt kasvab see kuu, mitte ei kahane. Tuju läks nii krdi nulli, et paha hakkab, Rahalist leevendust saan ilmselt alles järgmine kuu, aga kuidas sinna elada? Pole õrna aimugi, pole ilmselt elu sees nii vaene olnud... Reaalselt rsk. Skillset on mitmekülgne, aga võimalusi seda rakendada on äärmiselt vähe ja ükski raknedusvõimalustest ei too raha kohe sisse, kõik otsad, toovad sisse kuskil kaugemas tulevikus, projektid milles osalen ja osaleda kavatsen, toovad tasu alles järgmise aasta numbri sees. Mida selle ajani teha? Pole aimugi... rabelen mitmel rindel, aega pole ja raha kah mitte. Päris haige on olla detsembri kuu alguses juba miinustes. Sellises olukorras kannatab eelkõige kool... ei suuda sellele üldse keskenduda... Vajan hulgaliselt väiksed lisaotsi, midagi millega hetkevajadusi rahuldada. Kust neid leida? Ei tea. Kust nendeks aega pigistada? Ei tea samuti.

Motivatsioon

A(MT): "Miks sa minust oma blogis üldse ei kirjuta?"
V: "Ma näen sind ju nii harva."

Aga su soov on mulle seaduseks... saad selle postiga koguni 2 vestlust kirja, mis sest, et sellel ei ole ülejäänud postiga absoluutselt mingit seost.

A(MT): "No ütle mulle, mis sa must arvad."
V: "Ei ütle!"
A(MT): "Miks?"
V: "Sest sa hakkaksid nutma."
A(MT): "Ei usu!"
V: "Hakkaksid küll, sest see oleks lihtsalt NII ILUS!"

Millest ma tegelikult kirjutada tahtsin oli motivatsioon... Täna süüdistati mind selles, et ma ei tee oma tööd piisavalt innukalt, ei täida oma tööülesandeid hästi ja vaatan inimesi sellise näoga, et nad jumala eest minuga suhtlema ei tuleks. Ilmselt pani jälle mõni kaastöötaja mu peale kitse isiklikust solvumisest, et ma talle tere ei öelnud või ma ei tormanud iga väikse asja peale ei tea mida tegema... See ei oleks esimene kord.

Jättes kõrvale kõikvõimalikud keerukamad motivatsiooniteooriad ja hinnates olukorda puht praktiliselt, ühe skaala järgi. Selleks on töötaja ja organisatsiooni vaheline psühholoogiline leping. Mis on oma olemuselt lihtne, üks tulp kirjeldab seda, mida pakub organisatsioon ja teine seda, mida pakub töötaja.

Töötaja panus on sellisel juhul järgmine:

• jõupingutus
• võimed
• lojaalsus
• oskused
• aeg

Autuse panus on järgmine:

• Töötasu
• Turvatunne
• Soodustused
• Karjääri võimalused
• Staatus
• Võimalus saada laiemalt tuntuks

Allikas: Alas, R. Personalijuhtimine. Tallinn: Külim, 1998.

Nüüd edasi on kõik äärmiselt lihtne, paneme need asjad omavahel võrdlusesse. Jõupingutus ja töötasu. Tuleb tunnistada, et mu töö ei nõua väga erilisi jõupingutusi, aga ma võiks neid kindlasti teha, olla aktiivsem ja teha oma tööd rohkem südamega. Aga siin võib olla juba takistuseks madal tasu. On olukordi, kus ma jätan asjad tegemata, kuna leian, et ma ei saa küll nii palju palka, et oleksin valmis selle nimel oma tervisega riskima. Varem ammutasin motivatsiooni sellest, et see oleks ühtlasi ka mu kodaniku kohus, nii on õige jne. Nüüdse postmodernistina ja pettunud kodanikuna ei motiveeri mind ka sellised asjad.

Võimed ja turvatunne. Võimed on mul kindlasti suuremad, kui minu igapäevane töö minult eeldab, seda olen ka siin blogis kroduvalt väitnud. Samas organisatsiooni poolt pakutav turvatunne on suhteliselt masendav. Pidevalt käivad jutud mu ametikoha kaotamisest. Käisid juba sellel ajal kui ma alles tööle tulin. Selline olukord ei tõsta just eriliselt mingit motivatsiooni, pigem tekitab käega löömise mentaliteeti.

lojaalsus ja soodustused. Olen olnud lojaalne oma töökohale juba päris pikka aega, selle tulemusel on mul puhkus veidi pikem ja võibolla vaadatakse mu puudustele kah kergelt läbi sõrmede. Seega see paar on enamvähem korras.

Oskused ja karjääri võimalused. Oskused ületavad tugevalt võimalused. Mul on kõrgharidus, vastav hariduslik taust, et olla ilmselt keskastme juhi kohal. Samas on kõik kõrgemad positsioonid täidetud ning kui olen kandideerinud mõnele tööle, mis on minu kompententsile rohkem vastav ning pakub mu arengule rohkem võimalusi, siis on väidetavalt üheks takistuseks olnud see, et minu postisooni on raskem täita... Mis administartiivselt võib olla isegi õige otsus, aga töötaja väärtustamise koha pealt küll täielik null.

Aeg ja staatus. See paar on kah selline kahtlane. Olen investeerinud oma aega antud organisatsioonis kokku 8 aastat. Olen saavutanud selle, et mind usaldatakse veidi rohkem, olen saanud täita oma otsese ülemuse ametikohustusi tema puhkuse ajal. Samas ei ole toimunud mingit otsest arengut mitte kuhugi.

Ja nüüd küsimus, millest krt ma peaksin motivatsiooni ammutama? Arvestame veel sinna juurde, et mu isiklike elu pole kah eriti korras ning pidev rahakriis närib... siis...

Et mitte öelda seda, mida ma tegelikult tahaks...

Rääkisin täna sõbraga sellest, et ta on kuskil peol jõuluvana, kuna mu mõtted olid tegelikult kuskil mujal ja aju ragistas hoopis teistsuguste küsimuste ja vastuste kallal, siis ma ei suutnud sellele keskenduda... Aga korraks kujutasin ennast jõuluvana rollis ja et asjale vürtsi lisada, kujutasin ennast ette perverdist jõuluvanana kuskil kus seltskond on juba vanem... Kostitaksin kingi saajaid lausetega "hohohooo... neiu seal paremal, sul on prink kann, tule istu vanale hopa hohohoo" Ja mu suust tuleks rämedat viina ja koni haisu... Tundus päris lõbus roll. Ei tea mis värk on... ei kujuta, ette kas see oleks ka teiste jaoks lõbus... Võibolla tahan ma lihtsalt traditsioonide peale urineerida ja karjuda kaartuli. Sest milline väärtus on üldse traditsioonidel? Kas traditsioonid toovad leiva lauale? Ilmselt mitte, kui just ei ole tegemist leiva küpsetamise traditsiooniga. Aga teatud mõttes ma hindan seda kaost, mis mu elus valitseb, see toob teravalt esile kontrastid, selle ajaga kui kaost ei olnud.

Käisin ja pühkisin oma vanadelt ja vähem katkistelt kingadelt tolmu... Rääkisin emaga elust enesest, täpselt ja brutaalselt ausalt, kuid detailidesse laskumata, nagu tavaliselt. Tutvustasin talle ideed hakata läbinisti ratsionaalseks meheks. Algselt poolnukra huumoriga, aga mida kaugemale ma oma teooriaga jõudsin, mida sügavamalt ma analüüsisin, seda mõistlikum see mõte tundus. Kui kõik mu otsused oleks kulu, tulu baasil... Kui ma igat asja vaataks läbi kasumi perspektiivi... Kasum. Teeks kõik otsused läbi oma kasu... Mitte ainult majanduslikku... Vaatleks igat inimest kui ühte kogu plusse ja miinuseid, terve mu elu oleks otsene kasumi maksimiseerimine. Terve see ühiskond oleks ainult üks arvude jada... Mõte oli paeluv, aga reaalsus on paraku teistsugune.

Me kõik soovime, et me oleksime paremad kui me tegelikult oleme ja me kõik soovime, et ka teised oleksid paremad kui nad tegelikult on. Ühel hetkel me lõpetame enese ja teiste idealiseerimise, vabanduste otsimise, ettekäänete leidmise - see on ülim kainus.

Selle vältimiseks tuleb uuesti joobuda... õllest, armastusest, rahast, võimust, millest iganes.... Kahtlustan, et kõik need arvukad joodikintellektuaalid siin Tartu urgastes joovad ennast põhja just selle tõttu, et on kunagi läbi elanud "ülima kainuse" momendi ja pole sellest suutnud üle saada. Kuid see on ka ühtlasi staadium kus on võimalik edasi minna, mis annab rohkem vabadust kui kõik ülejäänud hetked elus... See on koht kus infovool on kõige puhtam, kus on võimalik teha otsused ja mis on kõige parem... see on hetk kus nende otsuste kaal on teistsugune, see on hetk kus pole õiget ja valet - on lihtsalt otsus.

Aga otsuste edasilükkamiseks joobun ma ilmselt täna õllest...

ühe sinise teisipäeva lugu

Lugu saab alguse ühel peaaegu, et ilusal hommikul... Vajutan äratuskella kinni, sest ei suuda füüsiliselt ja vaimselt ennast nii vara ülesse ajada, kuna olen eelneval päeval 18h jutti tööd teinud. Ärkan ropendades ülemuse kõne peale, õnneks on tööni jäänud üks tund ja 20 minutit. Tunnen ennast nagu oleks 4 päeva jutti joonud ja nüüd on pohmakas saabunud.

Kohvi - maitse nagu keegi oleks seal pool päeva oma sokke leotanud, tunnen kuidas vaikselt elujõud minusse voolab, voolab nagu majonees mööda mu särki.

Avastan, et kingad on katki... nii katki, et tald lausa lopendab, proovin neid liimida, järsku tundub talveilm õudsam kui kunagi varem, nii kõle ja vastik. Otsustan auto kasuks, auto mille paak sisaldab aure sellest, mis kunagi oli bensiin.

Kõnnin oma autost mööda, sest ei tunne seda sopa ja lume all ära, sest suur osa ajust magab veel. Ei suuda tuvastada lukku, urgitsen pikalt ja vannun jääd eemaldades... Meenub, et kaabits ja hari on lootuses, vannun uuesti ja kõvemini.

Käivitan auto ja mõtlen kas jõuan tanklasse, nagu kiuste on liiklus nii tihe, et ei saa ega saa kohapealt ära... Lõpuks õnnestub, sõidan lootusest läbi, harja ja kaabitsat ei leia, lükkan luuaga suurema lume maha ning proovin tanklasse sõita, keset võru tänavat saab kütus otsa... seisan nõutult ja vaatan, et tankurini on 30m, helistan K-le kes tuleb appi lükkama. Jääb seisma L, kes aitab samuti lükata. Tanklas selgub, et see on suletud. Avastan, et kinga liimimisest pole kasu olnud, tald lopendab jälle. L läheb kütust tooma ning mina ja K suitsetame. Tunnen kuidas kõrvad külmast valutavad ja ka varbad ei tunne ennast eriti õdusalt.

Lõpuks täpselt 1h peale õiget aega jõuan tööle, avastan, et olen hiire maha jätnud, vannun veel ja nuian IT kabinetist endale ühe asenduseks. Siis selgub, et tööl uputab, kuna keegi on WC kraani lahti jätnud, passin uputuse juures, et keegi sinna sisse ei roniks ning vaatan kuidas koristaja seda likvideerib. Tekib isu suitsetada... avastan, et olen tubaka maha jätnud... Tahaks lihtsalt karjuda. Õnneks pakub koristaja mulle suitsu....

Avastan, et mul on raamatukogus tekkinud viivis, ka see ei tee mu tuju paremaks.

Sellel lool on 5 moraali.

1. Ära tööta 18h jutti, sest see kahjustab aju!
2. Ära ole nii vaene, et sul on ainult üks paar kingi!
3. Ära jäta kunagi paaki ainult aure, ühtlasi ära krt ole nii vaene!
4. Tunne kuupäeva ja kellaaega!
5. Inimesed on abivalmid!

Otsingud

V: "No mina otsin ikka täiuslikku naist!"
A: "Mis kuradi täiuslikku? Sa ei saa mingit täiuslikku naist. Sul on mõttetu töö ja sitt palk, poolik haridus, sa pole kõige ilusam mees ja sul on õllekõht."

Rääkisime A-ga otsingutest, ma ei tea miks see teema üldse ülesse kerkis, kuidagi märkamatult ja järsku ta lihtsalt küsis kas mu otsingud on nüüd lõpule jõudnud. Kuidagi teemaväliselt ja kaootiliselt kerkis see küsimus. Mõtlesin selle üle veidi ja vastasin, et ilmselt küll... Aga mis on tulemus? Kes ma olen mis ma olen, millised on väljundid? Selge on see, et mingi transformatsioon on toimunud. Selge on see, et ümbritsev keskkond on mind mõjutanud, kas ma olen nüüd parem või halvem? Ma olen lihtsalt veidi muutunud. Aga eneseotsingud pole siiski lõpule jõudnud, elu on pidev protsess, mitte algus ja lõpp. Samas on ju väga tuntud tõde, et kui midagi paaniliselt otsida, siis seda ei leia...

Olen palju rääkinud sellest ja ilmselt olen sellest ka blogis kirjutanud, kuidas erinevad inimesed toovad minus välja erinevaid omadusi. Ilmselt kõik need pole positiivsed, mõned isegi häirivad mind, aga samas tulevad need kõik kasuks. Üks inimene ajab mind näiteks aegajalt täielikku segadusse (tegi seda just praegu) ja ma naudin tema tekitatud segadust hulga rohkem, kui mõne teise tekitatud selgust.... emotsioonid rsk!

Aga tulles tagasi selle juurde, millest tegelikult kirjutada tahtisin on see, et täiuslikkus on igav... tüütu ja koormav. Ebatäiuslikkus on paeluv... pakub võimalusi asju parandada... tekitab huvi asju edasi uurida. Kunagi kui noore poisina tarkade meestega rääkides ütlesin neile, et küpsus on see kui sul on küsimusi rohkem kui vastuseid, nad ei olnud minuga nõus... ilmselt nad olid lihtsalt loobunud edasi küsimast. Sama asi on ka perfektsusega, mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta mõistab, et seda pole objektiivsel kujul olemas.

Üks külm õhtu

V: "H mis sellega juhtunud on? Vaata nüüd!"
H: "Ma ei saa, vaatan tabelit, see on keeruline. Vaata!"
V: "Ma ei saa, vaatan sahtlisse ja see on nii keeruline."
H: "Mine p...!"

Külm kõle kainus on üle minu voolanud... Hall ilm, hall taevas, porine maapind. Hall töö... hallid inimesed... Hall... Hall... ja miinused... miinused väljas ja miinused mu pangaarvel. Kõik see rusub, laostab, ärritab ja masendab. Samas mingil veidral põhjusel on see võluv... Seisin üks hilisõhtu koduõues, mantli hõlmad lehvisid tuules... H kootud valge sall keerdus tuule mõjul korraks üle mu näo, näkku peksis midagi väga külma ja märga, mis on üldsusele tuntud kui lumi. Hingasin sisse suitsu oma viimasest Leegist... puhusin seda välja ja vaatasin kuidas see tuule mõjul imekiiresti kadus.... Mul oli külm... nii krdi külm... Mingil põhjusel ei tahtnud kohe tuppa minna... Lasin tuulel veel ennast nüpeldada ja tõmbasin sisse õhku, mille õhuniiskus oli võrdlemisi suur. Kuidagi veidralt rahustav oli seista... üksi niiskes pimeduses, tunda kuidas külmus mantlihõlmade vahelt alastamatult sisse puges. Võibolla oli see kõik alateadlikult selle nimel, et meie tuule poolt läbi tõmmatud korter tunduks soojem, kui see tegelikult sellel hetkel oli.

Tundub, et nädalvahetuseks kuhjub mulle tööd, saab vähemalt ennast teostada veidi, raha ilmselt selle töö eest niipea ei saa, aga samas mul on olemas midagi sellist mida raha ei pruugi võimaldada, mind ümbritsevad inimesed, kes mind külmaks ei jäta ja ilmselt toimib see ka vastupidi. Hea on tõdeda, et üksi külmas tuules seismine on vaba valik, mitte olude sund.

Ettevaatust emo

I: "Näed tal ei kõlba isegi meile tere ütleda."
M: "No muidugi ei kõlba, ta ju koos naistega."
I: "Jah!"
V: "Tere!"
M: "Tal on vähemalt 7 sõbrannat, iga päeva jaoks üks!"
I: "Tead kuidas vanasti selliseid mehi kutsuti?"
V: "Kuidas?"
I: "Litsikapten!"
V: "Väga huvitav väljend, aga minu puhul ei kehti."


Tahaks lihtsalt ühte naist... kõigiks seitsmeks päevaks, aga ei ole võimalik, sest alati ma keeran kõik persse, olen mina ise... kohati mõtlematu ja spontaanne, kohati kaine ja kalkuleeriv, aga alati täpselt valedel hetkedel. Lihtsalt hämmastav oskus, ma võiks sellest lausa raamatu kirjutada. Aga samas mis vahet sellel on, naised kes on mu elu puudutanud, oma eksistentsiga mu elu rikastanud on alati otsinud kedagi teist... Kedagi abstraktset... Hoomamatut või siis lihtsalt kedagi sellist, kes oskab hästi moosida... Siis nad avastavad, et selles mehes peale moosi midagi ei voolagi ja on õnnetud... Siis on mul jälle msni aknad kurtvaid naisi täis... igaks päevaks vähemalt üks... Kasutavad mind, et saada informatsiooni... kasutavad mind, et kurta kui kurb on nende elu... ja siis nad kaovad kuni järgmise korrani. Kuulan, sest hoolin... mõnest isegi väga... Mõne üksikuga jagan ka enda kurba saatust. Aga kõik lood on nii ühesugused, nende jaoks erilised, minu jaoks tavalised. Vahepeal mõtlen, et probleem ongi selles, et ma olen pihiisa, tüüp kes on tänapäeva individualistlikkus ühiskonnas nii väärtuslik, et ta lihtsalt tulebki selles staatuses hoida, sest kuhugi poole liikudes võivad asjad muutuda väga keeruliseks ja uut sellist tüüpi on raske leida.


Seda mõtet edasi arendades võib öelda, et sarnane olukord on ka tööl, mu staatus on lihtsalt samasugune, sest raske on leida uut idiooti, kes teeks nii mõttetut tööd ja haaraks kinni igast võimalusest veel rohkem tööd teha. Tüüpi, kes omab kraadi, kuid teeb suurema osa ajast tööd, millega treenitud šimpans hakkama saaks, samas on ta äärmiselt kasulik kui vähestel hetkedel nõuab töö rohkem. Ja talle saab maksta vähe... oi kui vähe. Samas on ta lisatöö üle nii õnnelik, sest ta on nii alamakstud ja alahinnatud, et iga väiksemgi lisa paneb teda ennast hästi tundma, sest ta saab rakendada rohkem kui 10% oma potentsiaalist ning sellega kaasnevad lisatasud.


Kuid see kõik on täiesti teisejärguline selle kõrval, kui ma vaatan silmi, milles peegeldub, etteheide ja solvumine ning ma tean, et see on seotud minuga. Sellisel hetkel, tahaks ma lihtsalt seda inimest kallistada nii tugevalt, et see on täpselt murdosa vähem sellest, et see oleks juba valus. Ja tahaks, et see kestaks täpselt nii kaua, et see oleks juba piinlik... Hetk mis oleks venitatud pikemaks kui see peaks olema... Ja lihtsalt öelda siiralt vabandust. Aga ma ei tee seda, sest ma olen mina ning ilmselt see ei muudaks oluliselt midagi...


Lööge mind nüüd risti, selle eest, et ma emo olen, võtke mul pea maha, tõmmake mind neljaks... ratsionaalsus on mind vist lõplikult maha jätnud... Aga enne kui te minuga kõike seda teete, lugege läbi järgnev dialoogi (või õigupoolest triloog) ja halastage dialoogis välja toodud põhjusel...


I: "Sul on teksad katki."
M: "See on mood."
V: "Ei! See on vaesus!"

tervishoid

TTA: "Oi kui tugev sa oled!"

A: "K rääkis msnis, et sa pead talle vastu minema!"
V: "Mina? Miks sa talle vastu ei lähe?"
A: "No sina oled ju tema BF!"
V: "WTF???"

Käisin täna sunniviisiliselt tervise kontrollis ja sain teada, et olen hästi terve ja tugev ja prille ei vaja. Tunne oli küll peale koormavat nädalvaehtust selline, et olen katkine. Ilmselt ehe näide sellest, kuidas enesetunne ja füüsilised nätajad ei pruugi alati olla positiivses korrelatsioonis.

Igatahes nädalavahetus sai veedetud uhkes üksinduses, esialgne imelik tühja korteri kõledus asendus hiljem meeldiva rahuga. Tegelesin oma asjadega ja olin iseenda peremees, vahelduseks oli see päris hea. Reede õhtu trajektooril zav-krooks-nott lõppes muidugi alles laupäeva hommikul kell 6. Igatahes pühapäev oli suhteliselt suur eneseanalüüsi päev, liiga palju vaba aega ilmselgelt. Tulemusi ma seekord kirjutama ei hakka, sest neid on suhteliselt raske adekvaatselt sõnastada ja võibolla ei peaks need ka nii avalikud olema. Avastan enda juures üha enam spontaannsust ja teatud kaootilisust... Teatud kogustes on see ilmselt positiivne, aga ei ole kerge elada projektipõhist elu...

Ülemeelik väike poiss

A: "Krt mul on õde samasugune. Topib mingid musi msui kalli kalli miss you tekstid msni."
V: "Jah, tean mida sa tunned, minu õde teeb täpselt sama. Aga tead mis teda päästab?"
A: "Ta on noor."
V: "Jah ta on fucking 16!"

Eile tegin midagi sellist, mida polnud teinud päris pikalt. Käisin A-ga kahekeisti väljas, tegime mõned õlled ja ajasime palju tarka, lolli, naljakat ja vähem naljakat juttu. Igatahes tuju oli kuidagi väga eufooriline ja me olime krutskeid täis nagu väikesed poisid. Lasime naljal minna... kohati teravalt ja kohati teiste emotsioonide arvelt, aga oli täpselt selline õhtu lihtsalt. Siin kohal palun väga vabandust nende ees, kelle südamerahu ja und me oma jauramisega segasime. Lihtsalt oli üks ehe male bonding, protsess mis välisele vaatlejale võib häirivalt mõjuda. Teatud mõttes oli see selline hetk... selline emotsioon, et terve Tartu kuulub meile.

K märkis täna meie öise seisundi kohta, et see oli eufooria ja tal oli tuline õigus, H arvas, et me olime nagu 13 aastased poisid ja ka tema õigus ei olnud vähem tuline. Ilmselt on vahel vaja olla eufooriat täis teismeline, et hallist argipäevast välja murda... ennast kuidagi maandada... põigata välja reaalsusest, lubada endale lapsikusi. See ei olnud joove, see oli meeleseisund, kogu aju ressursid olid rakenudnud serotoniini ja noradrenaliini tootmisesse.

Tättega merele?

V: "Nägin su "sõpra" väljas, vandus tulist kurja ja ütles, et ehitas siin 97. aastal katust ja selline on siis tänu."
S: "97. aastal ehitas ja ikka veel täis?"

Täna öeldi mulle, et piip sobib mulle ja ma oleks pidanud ikka Tätte ja Matverega merele minema. Jätsin targu mainimata, et ilmselt ajaks Tätte mul sita keema, võibolla ei ajaks kah, sest isiklikult ma teda ei tunne, äkki on päris ok mees. Igatahes pidi mul merekaru look olema. Paaripäevane habe vist töötab.

Tööl on täna kuidagi eriliselt lõbus olnud, samas oli ka eile. Ilmselt on minu sees toimunud mingi kvalitatiivne muutus.

Akadeemiline elu

V: "Kurat ma ei tea kas ma viitsin seda teha!"
K: "Mis mõttes sa ei viitsi? Idioot oled? Sulle pakutakse 5000.- selle eest, et sa analüüse teeksid ja sa tuled sellise jutuga. Mina kandideerin samal ajal kuradi soki müüjaks!"

H: "Vello kui sa koju tuled, siis sa ei anna enam seminari, siis sa ei ole enam tegija mees, me oleme võrdsed!"

Viimased päevad on olnud tegevust täis, olen taasavastanud sotsioloogia. Olen läbi viinud seminari... tegelenud palju sisulise poolega, kaalun uurimisgrupist osa võtmist ja üldse on üldine meelsus oma eriala suhtes saanud positiivsema kuvandi. Tunnetan kuidas akadeemiline karjäär hakkab vaikselt mu ellu tagasi imbuma. Kui saaks kuidagi oma koduste töödega kah joonele, siis oleks olukord juba päris korras... See nv plaanivad teised ära sõitu, siis on terve nädalavahetus korter minu päralt, plaanin olla siis läbinisti akadeemiline, läbinisti töökas... teha tööd nii, et närvid krussis ja aju plahvatab, need ei ole need hetked kus seltskond abiks oleks, pigem tekitaks see lisa pingeid, sest ma võin siis olla uskumatult kuri.

Voolavus

V: "Krt ma tahaks ise seal liftis olla!"
S: "Mina ka."
H: "Krt abielluge ja saage lapsi seal liftis!"

Tegin midagi sellist, mida pole kunagi teinud (välja arvatud mingisugused koosviibimised, kus alko tuleb ürituse raames), jõin ennast purju 0 krooni eest. Esimese õlle sain selle eest, et käisin sõbral abis, teised tulid baaris ühe teise sõbra kulul. Esimene baari õlu oli küll raske neelata, alla neelatud uhkuse maitse oli juures, äärmiselt kibe oli see õlu. Teised läksid tunduvalt libedamalt...

Huvitav aspekt oli see, et vaatamata oma ülisuurele joobeastmele sain kahe naisterahvaga jutule, kes mind endaga kaasa kutsusid... "Sa oled nii purjus! Tule meiega!" See hämmastas mind tugevalt, ei oleks uskunud seda, et lause "Ma käin ülikoolis." Toimub isegi Tartu linnas nagu pick up line. Nii purjus mind taluvad tavaliselt ainult need naised, kes on minuga harjunud, või need naised kes mind väga armastavad. Vaatamata kõigele, ma siiski nendega kaasa ei läinud, passisin UG-s kuni sinna ilmusid naised, kellega ma kaasa läksin, ühte neist nähes olin nii õnnelik, et sellel hetkel oleks ma temaga läinud kasvõi maailmalõppu.

Kainena esimese situatsiooni üle sõbraga arutledes jõudsime järeldusele, et see situatsioon võis olla põhjustatud sellest, et äkki need naised arvasid, et kui ma nii purjus olen, siis on mul palju raha ja kuna ma nii purjus olen, siis äkki teen neile ropult välja, tundub hulga reaalsem, kui see, et mingid naised endale nii purjus tüüpi seltskonna mõttes tahaks. See natuke nullis minu esialgset egotrippi, aga samas arvestades teisi ahvatlusi, mida pakkus see sügisöine Tartu, siis mine sa tea...

Igatahes ärkasin hommikul kell 9 kodus diivanil ja ei suutnud esialgu meenutada kuidas ma sinna sain... meenus, et öösel pidin ma pelmeene sööma, avastasin pannilt jahtunud pelmeenid, hävitasin need umbes kolme ampsuga, jõin kolm klaasi sidruni vett, tegin ühe piibu ja jõin veel ühe klaasi ning keerasin tagasi magama, ärkasin umbes lõunaks ja tundsin ennast suurepäraselt.

Eile kutsuti mind Lätti, ei saa aru mis krdi läti vaimustus kõigil viimasel ajal peal on, H rääkis sellest, S rääkis sellest ja nüüd siis eile rääkis sellest sõber... Igatahes oleks saanud jälle tasuta, oleks pidanud ainult suure osa ajast kainekas olema, mille vastu mul isiklikult küll midagi pole. Aga nagu tavaliselt astus töö mu isiklikule elule vahele... oleks sellest ometi varem teadnud, oleks ka H kaasa võtnud ja lõunasse ära sõitnud. Magaks praegu Missos pohmakat välja või oleks juba Läti piirist üle sõitnud... mitte ei passiks siin poolpimedas ja tühjas institutsioonis.

Igatahes täna ärkasin mingi veidra rahutusega hinges... miski nagu näriks sees... Rahutusele lisaks juhtus rida häirivaid asju... Kõige pealt avastasin, et vett pole. Siis tuli vesi, õigemini kohv, nagu väljendas ennast naabritädi. Polnud nii roostekarva vett juba aastaid näinud. Siis andsin kogemata presskannule kuuma, nii et põhi praksus... kohvi pressides avastasin praksu põhjuse... kohvi valgus mööda lauda nagu kevadine tulvavesi. Leidis kalde, voolas mööda lillepotist, kus me kasvatame elektripirne (need kes meie juures käinud on, teavad seda lugu)... imbus tasahilju mu kinnastesse ja hellitas kergelt mu mütsiserva. Olin antud faktist nii häiritud, et hammustasin muna leiba äärmiselt tugevalt, mille tulemusena hakkas pooltoores praemuna mööda mu särki voolama. Üks mõte läbis mu pea... kui ma vaatasin seda voolavust... mu särgil, laual ja põrandal... Täna hommikul ma andsin lausele go with the flow hoopis uue tähenduse. Veel mõtlesin, et issand milline vasaku jala hommik, kui ei suutnud vasaku jala kinga ilma kingalusikata jalga saada(muigasin selle mõtte üle)... Tundsin nagu oleks kogu kordinatsioon ja kogu ratsionaalsus mind täna hommikul hetkeks (mis tundus nagu igavik) maha jätnud.

Uskumatu lugu

V: "Sinuga ei saa üldse rääkida, keerad alati kõik naljaks."
H: "Jah, aga mis sa arvad kellelt ma seda õppinud olen?"
V: "Kellelt?"
H: "Sinult!"

Täna sain esimest korda elus sõimata selle eest, et ma tahtsin habet ajada, tavaliselt on kõik vastupidi. Olgu, ma tõstsin selle probleemi kontekstist veidi välja, lihtsalt seepärast, et see oleks mõjuvam. Veider elu, kõik võiks olla hoopis rahulikum, ei viitsi enam seda jama taluda... olen väsinud. Tundub, et kõik mis ma teen on kuidagi vale, kõik mis ma ütlen on räme solvang, ehk siis lahendus on lihtne. Ei tee midagi, ei ütle midagi, proovin lihtsalt vaikselt eksisteerida... tegeleda oma asjadega, pühendada aega perekonnale, nautida seda mida elu pakub... Milleks ennast vaevata? Võiks liuelda läbi elu nagu mingi krdi purilaudur, kui tuule kiirus on 6 palli... Õnne oleks ainult vaja, mina käin sellise tuulega tavaliselt käna no vähemalt käisin siis kui seda reaalselt tegin... Paraku käin ma käna ka elus. Aga no mis siis ikka, tõusen püsti ja astun edasi... raha tahaks krt, see lahendaks pooled mu probleemid ja teist poolt pehmendaks märgatavalt.

Väike vahekokkuvõte

Mõned päeva tagasi möödus minust miski, nimelt nädalavahetus, ei saanud täpselt aru millal see algas ja millal lõppes, möödus nii kiiresti nagu valge aeg novembris. Igatahes laupäev oli hoopis meeldivam kui reede lõpp. Ilm oli erakordselt ilus, tolgendasin tööajast veidi linnas, venitasin oma lõunapausi pikemaks, sest sellist päeva lihtsalt ei saanud niisama raisku lasta...

Vahemärkusena pean mainima, et marinad, mida me K-ga tegime kukkus välja suurepärane, mõnusalt mesine ja hiinapärane.

Õhtul läksin külla sõbrannale, kellele olen juba päris ammu külla minna plaaninud. Tarbisime veidi veini jalutasime mööda pimedat ja rusuvat annelinna ning siis tegime uue ringi... Kuidagi veidralt hea oli, võibolla meeldis mulle see kuidas sõbranna mu ego paitas... võibolla meeldis see, et sain omast elemendist välja, hoopis teistsugusesse keskkonda, igatahes tuju tõusis, vaatamata sellele, et matk oli aukartust äratav, võibolla just seetõttu.

Nädal algas jälle tööga, midagi erilist ei juhtunud, tobe hall argipäev... täis muresid ja kohustusi... Kohustusi, millest proovin kõrvale hiilida ja muresid, mida proovin ignoreerida. Vahepeal taasleitud motivatsioon on kuhugi kadunud... hääbunud... kaugeks jäänud. Vajan puhkust, tahan tartust ära... eemalduda siinsest linnast... kuhugi, et siis tagasi tulles, seda jälle armastada...

Väga "tark" mees...

sms to V: "Kuhu nahhui SA kadusid?!"
sms to K: "Jalutan, sest olen loll ja ebastabiilne. Kõigest on pohhui, aga suitsu tahaks."
sms to V: "Mul on, tule võta!"
sms to K: "Ilmselt tulen!"

Krt jäin purju... viimase aja kainus ja pidev suitsetamisega edasi tagasi tõmblemine on viinud mu alkoholi taluvuse miinimumini... See on juba naeruväärne, oleksin nagu mingi 47kg. kaaluv naisterahvas...

Igatahes tahtsin eile koju minnes H-ga vestelda, aga tema leidis, et ma olen purjus ja jauran, kindlasti oli tal mingil määral õigus... no vähemalt selles osas, et ma olin purjus ja eks pehme keel muudab ka mõistliku jutu veidi jauravaks... oma jutu mõistlikkuse taset ei suuda ma tagant järele hinnata. Igatahes suurest soovist H-ga normaalselt rääkida ei tulnud midagi välja, sest ma olin purjus ja ilmselt tüütasin teda. Meie edasine interaktsioon meenutas mulle midagi... ühte teist naist kellega me pidevalt koju jalutasime... Nii sarnane muster oli, et ma vihastusin puhta lolliks, mis võimendas seda mustrit veelgi, mis omakorda suurendas mu viha... Läbi vihaloori ja alkoudu nägin ma ikka midagi, nimelt seda, et sai tõstatatud teemasid, mis tuleb meil kindlasti kaine peaga läbi arutada... Me ilmselt ei tee seda, sest me ei harrasta eriti selliseid asju...

Kodust kõndisin ma mööda, sest olin solvunud ja vihane, pealt näha suhteliselt põhjuseta, aga iga interaktsioon toob välja teatud seosed, mingid mõttekõigud, millel on hoopis laiem taust. No nii ma siis jalutasin üks mööda pimedat linna... peas kumisemas viha, äng ja meeleheide, lollist situatsioonist innustust saades hakkas mu peas kummitama virmaliste lugu...

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer...

Endalegi märkamatult olin jõudnud ringiga lootusesse, vaatasin, et tuli veel põles, astusin uksest sisse ja rääkisin emaga... Kuni K mind koju kutsus... Arutasime jabura sündmusteahela üle ja kasutasime oma negatiivset energiat, et luua midagi positiivset... Me tegime lambalihale marinaadi valmis, kell 4:30 hommikul... olles joobes ja maailma peale pahased ja mul oli sellest nii ükskõik, et varsti pidin tööle minema... Viskasime nalja selle üle, et kui sellest tuleb hea marinaad, siis me ei saa seda korrata, sest me ei mäleta kuidas me seda tegime.

Sain vist magama mingi 5 aeg... kell 8 ärgates oli mu esimene mõte, et ma olen ikka raju idioot... oleks võinud koju magama minna, mitte mööda pimedat linna hulkuda ja emotseda... Sest mul olid reaalselt plaanid umbes kell 1 koju jõuda... Unetute tundide arv on töö ja õppimise tõttu ületanud juba nii kui nii kriitilise piiri. Võibolla see muudabki mind emotsionaalselt ebastabiilsemaks. Hommik oli järjekordselt seeriast, ma olen enda peale nii vihane, et ropendan omaette valjuhäälselt...

käige perse!

Suvaline mutt: "Nagu stagna aeg oleks!"

Käi perse värdjas vanamoor, kes sa ei tunne kella, kes sa tuled pool tundi enne avamist ja nõuad teenindust ajal kui teenindajad pole ja sõimad teisi selle eest stagnantideks!

Käi perse maitselageda sinise baretiga jobu, kes sa tuled ja kangutad ukse peaaegu, et hingedelt, teed vihast nägu ja kõnnid minema, selle asemel, et lugeda uksel olevaid kellaaegu! Tra, mida sa siit üldse otsid, kui sa lugeda ei oska?!

Käi perse tatikari, kes te tulete ja lärmate ning kaklete kultuuriasutuse ukse ees, igal hommikul pool tundi enne õiget aega ja kelle sõnavara koosneb ainult sõnadest, mille ees on liide rune (rune full, rune battleaxe etc.)!

Käi perse krdi hoolimatu autojuht, kes sa tööle sõites jalakäijad ja ratturid täis pritsid!

Käi perse krdi LV kes sa ei suuda mulle mu mõttetult sitta palka maksta õigel kuupäeval!

Käi perse krdi A, kes sa kõnnid poriste kingadega üle põranda ja vingud, et keegi ei korista, tra korista ise seda liiva, mida sa oma kingadega sisse kannad!

Käi perse krdi sotsiaalteaduskond, kes sa ei suuda pakkuda neid aineid, mis sa oled õpekavasse kirja pannud... vähe sellest, sa ei suuda pakkuda ka alternatiive!

Käi perse krdi nikotiinisõltlasest vello, kes sa jälle oled libastunud!

Sotsiaalsed oskused

AA: "Elus ongi kõige tähtsam leida naine, kellega sellistest asjadest rääkida. Seks on asi mille pärast minnakse kokku, see ei ole kunagi asi mille pärast minnakse lahku, lahku minnakse seepärast, et ei ole enam teineteisele midagi öelda."

Eile rääkisime K-ga sellest, et ma olen teatud mõttes sotsiaalne kameelion ja kui kasulik see on, täna vestlesin samal teemal AA-ga. Rääkisime samuti antud funktsiooni kasulikkusest ja sellest kuidas sellised inimesed on elus edukamad. Samuti ka sellest, et sotsiaalsed oskused ja ausus, ei ole omavahel tugevas korrelatsioonis, kui ongi siis pigem negatiivses. Tutvustasin talle manipulatsiooni kuldreeglit. "Leia see mis inimesel puudu on ja paku talle seda ning ta on valmis andma sulle kõike, mida sa tahad." Talle see eriti ei meeldinud. Aga see ongi ju edu valem, kui sa võtad ära moraali eetika ja aususe ning sul on head sotsiaalsed oskused, siis ongi edukus kindlustatud. Muidugi juhul, kui inimene oskab neid omadusi vajalikul hetkel teeselda.

Aga eilne päev oli üldjoontes saast... närvid olid nii pingul nagu kitarri keeled ja füüsis oli väsinud nagu oleks jooksnud Maratoni lahingu võidust teatama. Kogu selle tulemuseks oli suhteliselt pahur mina. Täna pean kiirelt ettekande valmis tegema, aga mingil põhjusel kirjutan hoopis seda posti siin. Eile tegin veel midagi, milles ma eriti tugev pole... miski mis on olnud alati üks mu proovikivi... Ma vabandasin tõsiselt ja otse südamest, see ehmatas isegi mind ennast.

Tule õhtul tänavale,
ootan bellamor on hambus,
töllerdame vähekene,
kurgus bellamori kangus.
Tule õhtul tänavale,
ootan bellamor on hambus,
töllerdame vähekene,
kurgus bellamori kangus.

Kunagi sa äkki tuled,
naiseks mulle,
silmad sulen.
Arm on bellamori vines,
oled praegu oivaline.

Halb uni

Viimased paar päeva olen maganud äärmiselt halvasti. Eile öösel nägin unes kuidas ma kaks murdvarast koos majaga põlema panin ja selle pärast süümekaid tundsin, täna nägin seda kuidas pool eesti rahvast oli kuskile tunnelitesse kinni pandud ja kohe kohe lastakse sinna vesi sisse... Mõlemast unenäost peegeldub teatud klaustrofoobiline element. Veel on üks huvitav aspekt... kui tuli ja vesi on olnud, siis peaks järgmised olema õhk ja maa, et neli elementi kokku tuleks. Igatahes pühendan selle posti tänasele unenäole, sest see on segane nagu Mulholland Dr.

Me olime kõik kuskil suurtes tunnelites, mina ja mu sõbrad ning inimesed keda ma ei tunne ja mõned üldtuntud tegelased. See oli selge, et varsti pidi tulema vesi... vesi mis meie kõigi kopsud täidab ja sealt viimasegi hapniku välja ajab. Ants Laaneots leidis tee välja või vähemalt ta tutvustas mingit teooriat, mille järgi võiks seal väljapääs asuda, usaldasin Laaneotsa, ilmselt seepärast, et rahva usaldus kaitseväkke on viimaste uuringute järgi endiselt suhteliselt kõrge. Hakkasin rahvast kokku ajama, pöörates erilist tähelepanu selle, et mu sugulased ja sõbrad tuttavad kõik kaasa tuleks...

Osa rahvast oli koondunud Edgar Savisaare taha, proovisin ka neid üle kaasa meelitada, aga nad ei tulnud. Loobusin sellest peale seda, kui K ütles, et nad on nii lollid, et nad tuleks ära tappa... Las nad siis passivad Savisaarega seal tunnelis krt. Igatahes leidsin suurest rahvamassist ülesse H ja veensin ta endaga kaasa... Poolel teel ütles ta, et tema läheb ikka Tõnu Trubetskyga, proovisin teda ümber veenda, aga ta ütles oma kuulsa lause: "Sa ju tead küll milline ma olen." Nii ma siis vaatasin kuidas ta lahkus... Tõnu seletas talle midagi ja H kuulas suu ammuli, nagu räägiks Tõnu midagi äärmiselt olulist ja tarka, märkasin, et Tõnu ruudulised pungipüksid olid väga kulunud ja mahtusid talle vaevu jalga... taamal ootas neid juba Savisaar, nägu õelas irves... Teda ümbritses Lenna, Katrin, Liis, Piret jne. Kohe kui H Savisaare vahetusse lähedusse jõudis, muutusid ta juuksed blondiks.

Seda kõike jälgides kuulsin enda kõrval "vana sõpra," kellega pidasin järgneva dialoogi...

VS: "Ma ju ütlesin sulle, et Alias pole lauamäng."
V: "Ma ei saa aru mis, see siia puutub?"
VS: "Küll sa varsti aru saad!"

Ta kadus sama kiirelt kui oli tekkinud... Siis tuli vesi... pühkis meid kõiki jalust... tundsin kuidas see mu kurku tungis.... Võrdsus, vabadus, vendlus mõtlesin mina ja irvitasin... taamal hulpisid Tõnu Trubetski ruudulised püksid...

Ärkasin, 1,5h enne õiget aega ja korraliku und enam ei tulnudki... ropendasin palju...

Mõru maitse...

Hämmastav kuidas miski, mis algab nii ilusti võib lõppeda nii mõruda maitsega suus... Ma pole ennast elu sees varem ilma otsese põhjuseta nii räpase teise järgu inimesena tundnud. Ilmselt pole ma piisavalt väärt, et minu pärast natuke oma kiikse korrigeerida... panen selle teadmise tallele.

Miski närib...

V: "Hommikul saame me hästi läbi, teeme töö jaotust, mina praen mune ja tema meisterdab nendest võileivad."
K: "Tead miks see nii on?"
V: "Miks?"
K: "Sest hommikul te magate veel, unes on kõik ilusam!"

Eile oli ilus päev. Kuidagi kerge ja muretu ning tegevust täis. Õhtul sain kokku ühe neiuga... jalutasime mööda betoonpromenaadi... mööda urbanistlikku arhiktetuuri... seljakotis loksumas maximast ostetud piim. Ilmselt see ongi kaaasaegne romantism... kallistada kedagi bussijaamas, kus mingi purjus tüüp paaniliselt kellegilt suitsu nuiab, kus läbi akende on näha kivistunud nägudega inimesi, kus joodikud nurgal padrunit joovad...

Hilisõhtul sattusin vestlussoonele ja meenus üks suvine asi, mille olin enda jaoks ära blokeerinud, asi mis häiris mind nii mitmel tasandil, et see isegi mind ennast üllatas, asi millele ma andsin üllatavalt tugeva negatiivse hinnangu. Täna olen hommikul vaevanud pead selle üle kas antud hinnangu andmine on legitiimne?

Mõtlesin palju eetikast, moraalist, väärtustest ja hinnangutest. Mõtlesin sellest kuidas inimesed ei julge endale silma vaadata, kuidas probleemikeset otsitakse mujalt, kuidas enda nõrkused ajatakse teiste kaela. Kuidas ei mõelda seal kus oleks seda vaja ja kus mõeldakse üle seal kus see pole oluline... Kuidas põhjustagajärg seos jääb mõnikord inimmõistuse jaoks nii kaugeks ja hoomamatuks... nii abstraktseks.

Eilse hilisõhtu vestlusteema viis jälle vana hea topeltmoraali teemani, miks mehed on võrdsemad kui naised... Miks üks on kõva mees ja teine on lits... Ilmselt on enamik tutavad luku analoogiaga "Kui üks võti avab kõik lukud, on see suurepärane võti, kui ühte lukku avavad kõik võtmed, siis on see üks äärmiselt sitt lukk." Aga tegelikult on probleemi isegi suurem, see on kahepoolne... Ma ei saa aru, miks mehed üldse selliseid lahkeid naisi arvustavad. Kui sa oma moppi ühiskondlikus ämbris loputad, siis ära kurat sülita pärast sinna sisse ja ära vingu, et vesi oli must. See on peagu samaväärne, kui üks mees teist anaalselt vägistab ja siis nimetab teist pederastiks.

Aga tänu meediale sain ma põgeneda oma mõttekäigust... mõelda, et asjad mis mind mõnikord häirivad on tegelikult väga väikesed, kui leiduvad sellised loodhttp://www.postimees.ee/?id=330206

Käes on nõude lõhkumiskuu...

V: "Juba teine nõu täna!"
L: "Mis esimene oli?"
V: "Pokaal, koostöös H-ga."
L: "Kaklesite nii kõvasti, et loopisite üksteist nõudega?"
V: "Hmm... Pigem vastupidi."

Mingil veidral põhjusel kõik puruneb mu käes või noh... eile purunes. Kui olin VT-s ühe pokaali koostöö tulemusel hävitanud, suundusin lootusesse, et ka seal mayhem korraldada, seal läks koostöös emaga üks taldrik. Tegin ühe päevaga oma aasta lõhkumislimiidi täis. Või mulle lihtsalt ei sobi koostöövorm? Igatahes H võtis teatepulga üle ja laamendas hommikul köögis miskit puruks...

Kui täna tööl olles proovisin jälle tulutult santehnikuid kätte saada, siis vihastusin nii lõplikult, et võtsin majahoidjal nööbist kinni ja vedasin ta asja uurima, likvideerisime selle lollaka ummistuse koostöö tulemusel.

Aga mingil põhjusel tahaks täna tõsiselt suitsetada... ei tea mis värk sellega on...

5. päev

AR: "Jätad suitsetamist maha?"
V: "Jah!"
AR: "Ära tee nalja! Igatahes, mul on sulle üks tarkustera..."
V: "No mis?"
AR: "Kui sa peaksid suutma suitsetamise maha jätta, siis sa pole kunagi suitsetaja olnudki!"

Kuidagi ilus hommik on... mis sest, et vihma sajab. Peas kummitab lumevärv, huvitav kui ma osa sellest välja kirjutan, kas siis läheb ära...

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
Kui taevas keerleb keerleb lund
Kui tule värv mu mälestustes tuhmunud
Kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

Ei läinud...

Igatahes tundub maailm mulle viimasel ajal hulga teravam... nii terav, et silmadel on valus. Toit tundub nii hea... nagu ma oleks olnud näljas. Kõik emotsioonid on kuidagi teravamad ja hajuvad vähem... Energiat on rohkem. Tundub nagu suitsetamisest loobumine on parim otsus mille ma viimase paari aasta jooksul olen vastu võtnud.

Jah H nüüd ma teen selle ära, kirjutangi selle blogisse (nagu lubasin), selle mille eest sa eile põgenesid... Kuigi mul on kalduvus aegajalt mõelda välja teooriaid, päästa ennast sõnadega... kasutade retoorikat isegi laskuda demagoogiasse... Ma ei tee seda alati! Ilmselt olen ma oma lollide naljade tõttu kaotanud osa oma usaldusväärsusest, aga eile oli meil ju avameelsuse moment? Igatahes tahtsin eile seletada seda, kuidas mu aju töötab. Kui sa kasutad ülivõrdeid väikeste asjade pärast... kui ütled, et vihkad mind selle pärast, et ma teen seenekastet teist moodi kui sina... Siis mu aju registreerib selle aga otsustab ignoreerida. Võtan vastu informatsiooni ja analüüsin seda. Asjadega liialdamine viib mu aju alati kahe järelduseni: 1. Teeb ilmselt nalja 2. On vaimselt ebastabiilne, otsib probleemi, sest tahab mingil põhjusel riidu kiskuda (varjatud põhjused). Kumbki ei vii probleemi lahendamisele lähemale... On veel kolmas lahenduskäik... on ilmselgelt idioot, õnneks ma sinu puhul sinna käiku veel jõudnud pole ja ära palun luba mul ka sinna jõuda :D

3. päev

Nagu ma kirjutasin, olen vastu võtnud otsuse jätta suitsetamine maha... Läheb see mul siiski läbi mõningate libastuste, võibolla see ongi parem, sest tänane on tõsine proovikivi ja mida raskemalt see kulgeb, seda väärtuslikum on võit. Just elasin üle 1h mõttetut passimist kohas, kus ma saaks iga kell suitsetada... vaatasin kuidas mu töökaaslased seda ka tegid, isegi eilne hommikupoolik koos suitsetajaga, ei tundunud nii raske kui see...

H ütles eile, et kui ma nädal aega pole suitsu teinud, jätab ta pühapäevasuitsetamise maha, K seda ohvrit küll väga ei väärtustanud, mina aga küll, sest tunnen ennast... Kerges veinivines tahaks ma ilmselt koos H-ga pühapäevasuitsetaja olla, aga minusuguse sõltlase jaoks lõppeks see seal, kus mu pühapäevasuitsetamine alati on lõppenud.

Maantee ja lubadus

"Those that are most slow in making a promise are the most faithful in the performance of it" J.J. Rousseau

Sõitsin mööda halli maanted... maanted, mida ma olen oma elus palju sõitnud... Olen sõitnud sellel teel päikese tõusu ja loojangusse... tuisku ja tormi... Aga see ei ole mulle kunagi meeldinud, see on kuidagi streiilne ja isikupäratu, kuigi on kordi kui sellel on oma võlu... võlu mille on andnud olukorrad, vestlused ja indiviidid... sellele teele jääb maakoht, mida me ei suutnud üleval pidada, vaatan mõnikord teelt kõravale ja meenutan, et selle mäe taga on osa mu lapsepõlve.

Igatahes täna, vaadates kuidas kojamehed porist vett tuuleklaasilt minema pühkisid, andsin ma endale lõplikult lubaduse... lubaduse, mida ma varem polnud andnud... mida ma olin lihtsalt vaaginud, kui ühte võimalust. Homme 16.10.10 jätan ma suitsetamise maha. Ma ei tea kuidas ma selle üle elan... Pean ilmselt otsima inimese, kes mind selles projektis toetab... tegema temaga koos midagi, kohas kus suitsu teha ei saa. Samas, ei taha ka kedagi koormata oma närvilisusega... seega äkki hoopis olla üksi... erladuda kuhugi... lugeda... mõelda... Aga ma tean kuidas hakkavad mõjuma sellel hetkel detailid, mingi hetk sa lihtsalt avastad, et raamatutegelane suitsetab pidevalt, filmi kangelane kimub nagu hullumeelne... isegi uudised on täis suitsu, suitsetamise vastane reklaam on täis sigarettide meeleheitliku karjatust... tule tõmba mind.

Dekadents - asi iseeneses

Inimene ei tohi kunagi olla teise inimese jaoks vahend, vaid peab olema alati eesmärk (I. Kant).

Olen märganud, et astun vaikselt mööda vaimse dekadentsi redelit üha alla ja alla, põhjatusse auku... Mu keel on risustunud ja labane, kasutan väljendeid, mida kasutasin viimati siis kui olin teismeline agulipoiss. Midagi tuleks muuta, ette võtta, parandada... Jõudu selleks napib, sest dekadents on mugav... vaikne kulgemine, nii hubane ja kutsuv... nii meelitav ja lummav... nii kõikehõlmav ja loomupärane...

Vahel mulle tundub, et dekadents ongi Ding an sich, mis meie meelorganeid mõjutab ning mille tõttu see meid kõiki suuremal või vähemal määral allakäigu poole juhib... Petan ennast mõnikord, et kuskilt tuleb ette piir... mingi takistusriba, mis isenesest allapoole astumise või lausa vabalangemise peatab... seda pole, ma tean seda... Muutus algab minust endast... Aga kuidas seda esile kutsuda? Mida teha? Kas valida tagasi vanad rajad, mis mind kuhugi ei viinud või jalutada mööda praegust kuni lõpuni või hoopis leida mõni uus? Nagu alati on küsimusi rohkem kui vastuseid... tahaks, et kõik oleks vastupidi... tahaks, et maailma valitseksid seosed, mis oleks pöördvõrdelised... tahaksin olla puhas lõuend, mille ma maaliks ise täis...nagu professionaalne kunstnik... maaliks sinna puhast realismi ja veidi idelaismi, et asi saaks ilusam... Tahaks, et see oleks fotorealism, mitte Vangoh... Tahaks, et mu elu oleks sümfoonia, mitte valesti sissemängitud punklugu.

Igatahes olen viimasel ajal palju mõelnud Kandist, teen seda tavaliselt siis kui mõtlen sellest kuidas asjav võiksid või lausa peaksid olema... Sest tema ideealid on nii üllad ja ilusad... nii ilusad, et minusugust küünikut tabaks lausa okserefleks... Olen nukker, ent samas ka õnnelik, et see mind ei taba... Järelikult olen pseudoküünik, teesklen, et asjad ei lähe mulle korda... sest nii on kergem... teesklen eelkõige sellepärast, et mitte olla "vahend"... Ja samas kuidas saakski olla küünik ühiskonnas, kus see on mainstreem. Klassikalises mõttes vastandusid ju küünikud kultuurinormidele, seega kuidas olla küünik küünikute kultuuris? Ilmselt peaks sõnade tähendusi muutma, sest küünikute ühiskonnas on idealist küünik....

Aga võibolla on see kõik lihtsalt sellepärast nii, et käes on sügis... suvine vabadus on asendunud sügiseste kohustustega, päike on asendund vihmaga - kaamos.

Metroseksuaal, ehk elu esimene meik

Olen vahepeal oma blogi hüljanud, sest on toimunud mitmed sündmused, mis ei ole olnud üdini positiivsed, pigem kalduvad teise äärmusesse. Eile sain oma elu esimese meigi, mille ma kohe maha loputasin, sest selle kasutegur oli äärmiselt väike. Ei ma ei hakanud metroseksuaaliks, mu nägu on lihtsalt nii segamini nagu K tuba enne stange ostu.

Võtame natuke ajas tagasi ja läheme pühapäeva, ei see ei juhtunud pühapäeval... Pühapäeval vedasin üksi puid... Monotoonselt... masinlikult ja pohmakaga... Meenutasin samal ajal ühte teist olukorda. Kui me vedasime neid öösel H-ga... kevadel, siis kui elu oli hoopis ilusam ja muru hoopis rohelisem ja kurat kui mu otsaesine ei näinud välja nagu sügisel ülesse küntud põld... Ilusad ajad olid... Tahaksin veel tunda sellist aguli idülli...

Aga nüüd võtame ajas tagasi ja läheme konkreetse sündmuse juurde, ehk siis laupäev... Sellele sündmusele võib anda tinglikult nime d-day, sest see omas militaaroperatsiooni tunnuseid. Algus kellaaeg oli 18:00, enne toimusid tugevad ettevalmistused, rünnakuks viinapudelile. Selleks oli kutsutud kokku väga maskuliine seltskond, kellel olid tugevad lahingkogemused. Aga viin võitis... Mina langesin suitsetades... Lihtsalt iseenesest läks pilt eest ning ma sooritasin tugeva sööstu otse kruusa... pilt tuli tagasi ette kontaktis maaga, karjuvat joobeastet ma saavutanud polnud. See oli väga valus ja äärmiselt veider kogemus, sest mu mõistus oli selge ja jalad kandsid, ei tea mis juhtus, ilmselt vererõhk... peab kontrollima...

Peale seda loomulikult saavutasin kah joobeaste, vaja oli ju ometi haava seespidiselt desinfitseerida... Mõned võitluskaaslased vajusid lihtsalt kuskile magama ja teised läksid koju või linna vallutama... Mina suundusin kah voodisse, kaisutasin patja, südames suur nukrus... lolli peaga näppisin ka oma mobiiltelefoni, seda poleks küll vaja olnud...

Informatsioon

MILF telefoniga: "Gerli teeb kõik toidud võiga, õli õldse ei kasuta. No nii nagu emad tegid. Kui ma nii süüa teeks, siis ma ei mahuks varsti enam uksest sissegi."

Hämmastav millise kiirusega info liigub... Olin üks päev kodus, tarbisin seal mõõdukalt alkoholi ja nautisin lauamängu. Eile käisin linnas ja inimesed olid äärmiselt teadlikud sellest, milline oli mu õhtu... Infoühiskond rsk. Täna ütlesin sõbra kohta luusermees ja minut hiljem oli ta sellest teadlik.

Aga üldiselt ootan õhtut ja ei viitsi tööd teha, vahin aknast välja ja joon Arcticut, sest eile sai kõvasti "sporti" tehtud.

Lõpetuseks panen kirja ühe eile kohatud sõduri mõtte. "Tead mis Eesti naistel viga on? Nad on omaarust kõik nii printsessid, aga kui neilt kõik juurde kuuluv ära võtta, siis nad on lihtsalt labased vitud."

Solidaarsus

SM: "Mehed visake üks suits!"
M1: "Suitsud on toas."
M2: "Keerasin."
SM: "Viska sina siis!"
V: "Ei!"
SM: "Miks?"
V: "Sest ma olen vaene."
SM: "Aga mis siis mina olen?"
V: "Ma ei tea, mis Teie olete, aga suitsu igatahes ei saa."
SM: "Aga suitsetaja solidaarsus?"
V: "Solidaarsus on väga suhteline. Mul on kolm suitsu, raha ei ole ja päev on pikk."
SM: "Ma küll annaks."
V: "Teie ei ole mina."
M2: "Olelusvõitlus. Tugevamad jäävad ellu."
SM: "Ma jätan selle meelde."
V: "Parem oleks!"

Peale selle suurepärase vestluse, mis päädis ähvardustega, astuda füüsilisse kontakti, mõtlesime pikalt solidaarsusest... M2 oli lugenud just hiljuti Akadeemiat, kus antud probleemi käsitleti ja tulemus oli see, et keegi ei teadnud päris täpselt, mis solidaarsus on... Tänapäeva noored tudengid ei olevat sellest eriti hästi aru saanud.

Oma olemuselt on solidaarsus midagi väga lihtsat (ühtekuuluvus, ühisosa, teineteisega arvestamine). Praktiline rakendus on alati problemaatiline. Antud juhtumi puhul valitseski suitsetajate vaheline solidaarsus, kõik kes suitsetasid, olid omavahel solidaarsed, autsaider, kes ei kuulunud meie sekka, sest ta ei omanud suitsu ja me ei tundnud teda, ei väärinud solidaarsust. Kui me oleks kõik rikkamad olnud, siis võibolla oleks solidaarsust ka talle jagunud ja kui tema oleks rikkam olnud, siis ta ilmselt ei oleks ka seda vajanud. Seega on solidaarsus ikkagi suuresti kapitalil põhinev. Solidaarsus nõuab alati mingit investeeringut - aega, raha, tööd, millestki loobumist. Solidaarsus on teatud mõttes võlg, inimene investeerib solidaarsusesse, siis kui ta teab, et ta saab solidaarsust ka tagasi, seetõttu toimib see väikestes gruppides ja seda ei jagata võõrastega. Loomulikult võib seda ka võõrastega jagada, kuid ka siis on see osaliselt tasutud (hea tunne, et oled kellegi olukorda parandanud).

Mina, kes ma olen oma loomult suhteliselt solidaarne, olen viimasel ajal praktiseerinud palju ei ütlemist. Peamiselt puudutab see küll just nimelt analoogseid olukordi. Tuttavatele ikka saab nikotiini jagatud, aga võõrastele... harvem. Kui kõigile pidevalt suitsu jagada, siis põhimõtteliselt kuluks päevas teine pakk veel, lihtsalt suvalistele nägudele... Seega, kui sul pole raha, et suitsu osta, siis jäta maha!

õlu contra õlu contra zav krooks contra õlu

V: "Ära mine nädalavahetusel ära!"
H: "Mis ma teen siin?"
V: "No ma ei tea, teeme midagi."
H: "Ise sa ütlesid, et inimesed peavad sinust puhkama!"
V: "Auts tuli ära... sa ei teinud seda praegu."
H: "Muidugi tegin, ma olen ju naine."

No mis siis toimus? Kapsarullid loputas alla punane vein... Nagu loputuskastist jooksev vesi viib alla fekaalid... Oih vale metafoor... Ilmselt piisavalt vale, et sellega ära teenida juuste pesu vahenditega, mis on parasjagu käepärast... Tegelikult olid need kapsarullid nii head, et oleks parema meelega punase veini nendega alla loputanud. Aga see oleks olnud nii ebatraditsiooniline, et minusuguse mõttemalliga mees, ei oleks saanud selliseid vulgaarsusi endale lubada.

Contra oli pervert ja ropendas nagu tavaliselt... ja endiselt naljakas, ilmselgelt üks parimaid stand up tüüpe eestis ja ta sobis krooksu nagu valatult... Sain järjekordselt teada, et mitu meest armastavad mind ja ma olen lahe... Veel kohtusin mingi kahe imeliku jorsiga, kes olid just ükteisega ila pannud, lubasid mu ära sebida... õhkkond kippus ikka kohati väga homoerootiliseks... Andsin neile rahulikult ja viisakalt teada, et see ei saa neile kuidagi hästi lõppeda, mille peale nad arvasid samuti, et ma olen ilgelt lahe mees... Krt kui ma saaks seda külge poogitud lahedust kuidagi rahaks vahetada, siis ma oleks ilmselt väga rikas mees...

Siis sain veel teada fakti, et mees kes tõmbab Leeki, on automaatselt kuidagi lahedam, sellest jaurasid mulle mingid tsikid pikalt zavi ees, peale seda kui nad olid mult suitsu nuianud... uskusin neid, sest ma olin suitsu neile juba välja jaganud... seega minu kiitmiseks puudus otsene vajadus.

Üldjoontes oli õhtu täiega funn, tundsin ennast hästi... ja mitte selle pärast, et mu ego upitati, vaid seepärast, et contra tegi head kildu... seepärast, et õlu voolas ojadena... seepärast, et seltskond oli hea ja eelkõige seepärast, et mu kõht oli täidetud, hoole ja armastusega tehtud, kapsarullidega.

Lõpetuseks veel väike vestlus tänasest...

K(MT): "Nii?"
V: "Üks õunamahl jaa... porgandi pirukas... krt tundub, et arvele."
K(MT): "Palju naisi keda üleval pidada?"
V: "Jah!"
K(MT): "Siin toimuva järgi tundub, et naised peavad sind üleval."
V: "Eks see on kuidas kunagi, mõni peab mulle maksma selle eest, et ma temaga aega veedan ja mõnele pean mina selle eest maksma. Ehk siis kõik on tasakaalus. Selline on elu."

Kutsumata külaline söögilauas

Kõik oli ilus... aga siis tuli inetu Betty, tsikk keda ma üldse ei salli, mitte seepärast, et ta on inetu, vaid sellepärast, et ta on lisaks loll ja mis kõige hullem, ta tuleb läbi sinise ekraani... ta tuleb, sest keegi loll senarist on ta kirjutanud... ta tuleb, sest keegi tüüp on välja mõelnud, et kui elektrone toruna pommitada, siis tuleb sellest pilt ja mingi teine tüüp on mõelnud välja elektroakustilse muunduri... ta tuleb, sest digisignaal levib, ta tuleb sest meil on elioni ühendus... ja eelkõige ta tuleb, sest ilmselt ei ole meil üksteisele enam midagi öelda...

Igatahes põgenesin Betty eest võimalikult kiiresti... nii kiiresti, et pool pokaali veinigi jäi joomata, rabasin selle suitsult tulles kaasa. Hakkasin lugema multilevel analysist, mitte sellepärast, et oleksin usin üliõpilane, vaid seepärast, et teises toas varitses mind inetu Betty nagu õudusunenägu.

Kuiva teaduse juurde kuulasin veidi stingi... mingi aeg unustasin kuiva teaduse ja jätsin järgi stingi... nüüd tundub, et on teaduse kord, või siis lihtsalt vajan ma veidi jalutamist, sest õhus on kättemaksu ilma alged - mu lemmik ilm.

If blood will flow when flesh and steel are one
Drying in the colour of the evening sun
Tomorrow's rain will wash the stains away
But something in our minds will always stay
Perhaps this final act was meant
To clinch a lifetime's argument
That nothing comes from violence and nothing ever could
For all those born beneath an angry star
Lest we forget how fragile we are

On and on the rain will fall
Like tears from a star like tears from a star
On and on the rain will say
How fragile we are how fragile we are

On and on the rain will fall
Like tears from a star like tears from a star
On and on the rain will say
How fragile we are how fragile we are
How fragile we are how fragile we are

Mehed ja värvid

K: "Hämmastav! Mehed võivad kanda helerohelist või roosat ja neid võetakse ikka tõsiselt, naised peavad olema mustvalged."

Mõtlesin selle peale kui tööle kõndisin, esimene mõte oli see, et veelgi enam, neid hinnatakse rohkem, sest nad julgevad seda teha, aga mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda rohkem mulle tundus, et roosa triiksärk on nagu BMW... Algselt midagi erilist, aga pika peale igasuguste töllmokkade poolt täis tehtud... Vaadates neid mehi, kes tänavapildis roosat kannavad, siis võib öelda, et suur osa neist on totaalsed wannabed, tüübid kelle ainuke saavutus elus ongi seesama roosa triiksärk.

Roosa triiksärk peaks olema midagi sellist, mille kandmine peaks olema välja teenitud, umbes nagu korbi värvid, või seersandi pagunid. Siis oleks see kvaliteedi märk - märk julgusest ja edukusest.

Vestlus emaga

V:"Tead mis? Avastasin pühapäeval, kursaõega rääkides, mis mu probleem on?"
L: "No mis?"
V: "See, et mul on nii tugev isiksus, et tõmban inimesi ligi nagu magnet. Mingi aeg on neil minuga hea, aga siis nad tunnetavad kuidas minu isiksus hakkab nende oma alla neelama."
L: "Tõsi! Ma olen su ema, aga ma tunnen kah vahel kuidas ma su isiksuse vastu mässan, ma lihtsalt tulen sellega toime. Mäletad, M-il oli üks sõber, kes talle hullult meeldis, aga kellega ta midagi enamat ei tahtnud? Ta ütles, et tema ellu piisab ühest Vellost küll... Nüüd tunneb tast puudust."
V: "Jah! Olen seda täheldanud, et ka mind on aegajalt liiga palju ja väike puhkus minust tuleb inimestele kasuks. Kaalusin siin vahepeal enda eemaldamist, mõnest elust."

Mulle meeldib vestelda oma emaga elu üle, ilmselt ta on ka ainuke inimene, kes kõiki mu tahke tunneb, kindlasti on mul ka tema ees väike varjatud osa, aga see on kõige väiksem. Rääkisime palju mu isiksusest, kui keerukast ja palahvatsuohtlikust konstruktsioonist ja sellest kuidas see aegajalt teistega põkkub ja probleeme tekitab. Probleemidele lahendusi eriti ei tulnud, no mõned ikka tulid, aga neid ma teadsin juba isegi. Alati on hea muidugi kuulda kõrvalseisja nägemust...

Igatahes pean tema hinnangul taltsutama oma üeolevat suhtumist. Või siis vähemalt muutma oma käitumist nii, et see ei paistaks üleolev, eriti arvestades seda, et sisimas ma eriti üleolev pole(no kui siis ainult natuke), asi on lihtsalt väljendusvormis. Selle käigus meenus mulle, kuidas ma K-lt nõudsin tema arvamuse tõestamiseks statistilisi andmeid... Küll nalja pärast, et arutelule vürtsi lisada, aga ilmselt kukkus sellest jälle üks 50% nali välja.

Igtahes tegi vestlus emaga mu tuju veidi paremaks, samuti parandas seda antud vestlus...

K(mitte tarditsioonilne): "Hommikukohv?"
V: "Jah!"
K: "Sa paistad täna eriliselt nukker... Mis viga?"
V: "Elu on üks odav sitakäkk!"
K: "Miks sa nii ilusti ütled? Elu on sitaputs!"
V: "Kle anna see punane kook kah."
K: "See on sitaks kallis!"
V: "Pane siis arvele, eks ma kuu lõpus nutan siis selle pärast!"

Jälle esmaspäev

K(mitte tavaline): Tegi nädalavahetusel tööd? See on tubli!"
R: "Ei see ei ole tubli, see näitab seda, et inimene ei oska oma aega ratsionaalselt kasutada!"

Istun tööl ja igavlen, mõtlen... analüüsin.... vaatan aknast välja, sest midagi olulist nii kui nii teha pole. Tunne on nagu oleks vangis, seda mida teha tahaks, ei saa ja muud kah teha pole...

M käis läbi, katkestas mu analüüsi hetkeks, nautisn seda... sest analüüs midagi head ei tõotanud nii kui nii.

Igatahes tundub, et mu ratsionaalsus on mulle koormaks, eelkõige on see koormaks teistele ja selle kaudu ilmselt ka mulle. Juba tuntud probleemid kerkivad esile viimasel ajal, kõiki mu küsimusi tõlgendatakse kui otsest rünnakut või nähakse seal mingit tagamõtet, mida seal ei ole... Eilne päev oli selles mõttes lausa eriline katsumus, veetsin enamiku sellest lihtsalt oma toas, et mitte olla halb. Natuke nukker tunne on selle pärast, et mind ilmselt on mõne inimese mõttes kategoriseeritud ja faili sahtlisse asetatud... ja uut infot sinna ilmselt ei lisata... Hämmastav on see, kuidas see mind härib, tavaliselt on mul ükskõik....