mainstreem

K: "Kuidas siis sinul eilne möödus?"
V: "Väsitavalt."
K: "Oled sa üldse õnnelik kah kunagi?"
V: "Ikka olen, vaata kui õnnelikult ma seda võileiba mugin."

Minuga juhtus vahepeal üks lugu, nimelt vaatasin ühel päeval kolm romantilist filmi jutti ja avastasin midagi... Avastasin, et kõik mees peaosatäitjad olid minuga väga sarnased ja kui te arvate, et mul tekkis sellest tohutu ego tõus... Kujutasin ette, et olen kõikide naiste unelmate meeste maine kehastus, kes on lihvimata teemant... mees kes on vaimukas, spontaanne, ent ratsionaalne... kirglik... ja kes tulevikus elab ranna äärses majas kuradi kuldse retriiveriga ja toob hommikul oma naisele kuuma kakaod verandale... Te eksite... Mõtlesin, et ma olen kõige mõttetum mainstreem jorss... sotsiaalkultuuriline produkt, odav toodang... Kui iga neetud ameerika saasta senarist suudab mu probleemideta pastakast välja imeda... Fuck you Hollywood, kes sa mu silmad lõpuks avasid!

vintis peaga poes...

Valem kuidas maximas suvalised vinguvad naised vait panna...

klient: "Äkki helistate infoletti? Teil ju on telefon? Helistage, selline olukord on ebanormaalne. Kuidas ma need tassid ära viin? Helistage infoletti, las nad toovad mulle kasti."
V: "Näe ostsin 40kg kartulit ja nüüd avastasin, et krt ma ei jõuagi seda kotti tõsta, selline olukord on ebanormaalne. Äkki helistate infoletti ja saadate kedagi, kes mulle need kartulid koju tassib?"

ja sõnu polegi vaja...

Viimasel ajal olen palju mõelnud olukordadest, kus sõnu polegi vaja või siis need lihtsalt ei suuda hoomata kogu reaalsust, pigem need vähendavad reaalsuse mõju, kammitsevad... seavad piire... Samas on olkorrad, kus sõnadesse pandud piirid on ainukesed orientiirid mille järgi joonduda - millest hoolida, et ei valitseks kaos...

KK tuletas mulle täna meelde isiksuse jäävuse seaduse... Tegin selle ühel hommikul, kerges meeltesegaduses, võttes aluseks ühe seaduse, mis on füüsika põhialus...

"Isiksus ei teki ega kao isenesest, vaid muutub ühest olekust teise, see mille ta kaotab ratsionaalsuses, võidab ta emotsionaaluses."

Eh... kas pole tore alus emotsionaalse ebastabiilsuse legitimiseerimiseks? Ah jaa... käisin eile kohas nimega "Nälg..." aguliromantik minus hõiskas... see meenutas mulle korterit kesk tänavas... ainult hispaanlasi oli rohkem... mõtlesin, et lähen sinna veel... naljakas on otsida emotsiooni kohast... kus sa pead selle eest maksma ja sa ei saa tunda ennast tõeliselt vabalt, kui sul oli kunagi selline koht tasuta käes (välja arvatud korteriga seotud kulud) koos kõigi vabadustega... Elu ja selle imelikud keerdkäigud nahhui!

rutiin

Iga tööpäev algab täpselt nii nagu eelmine... jälle sama parm, jälle sama wc, jälle sama väljaviskamine... See on nii traditsiooniline, et sõnu polegi enam vaja... Kõik algas ilusasti... parm teeskels, et oli lihtsalt wc-s, õigustas ennast ja mina pidasin talle loengut... siis taandus see kõik sellele, et tema küsis mis on? ja mina ütlesin, mine lihtsalt ära... nüüd me enam isegi ei räägi... mina koputan ja tema lahkub, mulle tundub, et me oleme koos vaid harjumusest või siis seetõttu, et ei temal, ega minul pole kuhugile mujale minna...

kantaat sügisele ja sitale

Väsinud, kofeiini, nikotiini ja informatsiooni täis, segaduses, tülpinud - türapea.