Loen Stehpen Kingi, olen seda juba mitu päeva teinud, üks tellis on otsa leidnud, teine leiab selle peagi, see on paeluv, naudin selle mehe kirjastiili, lugejaga mängimist manipulatsiooni, ideed ühendada mitu žanrit üheks massiivseks seitsmest raamatust koosnevaks sarjaks. Ei viitsi reaalsusega tegelda, kõnnin mõnuga tala rada, mida sammuvad tegelased raamatus. Reaalne elu on pingeline, kas on liiga palju tööd või liiga vähe, miski ei ole taskaaalus - tülpimus on pugenud mu hinge ja leidnud seal koha, kuhu püsiv positsioon rajada. Samas ikkagi saab kontrastidest kokku tasakaal... keegi sõmab mind tugevalt ja emotsionaalselt, selle eest, et ma tunnen huvi informatsiooni vastu, mida mul pole (ja mille ma peaksin siis tema hinnangul pooliku info põhjal ise adekvaatselt tuletama), keegi kiidab mind ülevoolavalt - kahest äärmusest saab kokku keskpärane tervik -tasakaal.
Mõtlesin ükspäev sellest, kuidas inimene kohaneb muutuvate oludega imekiiresti, kui veel VT-s elasin, siis tundus Võru Maxima liiga kaugel, et sinna jalutada, nüüd elan seal kõrval ja linnast tulles mõtlen VT korteri lähedal, et enam polegi palju minna.
Kolimise ja korteriga on kah palju närve söövat tegemist olnud, nüüd saime lõpuks omale pesumasina... 90-ndate alguses toodetud UPO Pesukarhu, mis on tõsiselt oma nime vääriline, möirgab nagu karu, kui peseb.
Nüüd ootusärevuse juurde... Mõtlen eelseisvast ööst... Varahommikusest stardist ja sellest, et mind ootab ees 800km. maanteid, mis on täidetud teetöödega, tihedast ajakavast ja ettevalmistustest. Loodetavasti suudan oma sunnitud reisi nautida... Teatud mõttes, mina kui protsessi nautleja isegi teen seda, sest suurem osa sellest on protsess ja väiksem lõpptulemus...
No comments:
Post a Comment