zav

???: "Sa oled värdjas mees!"
V: "Ma tean seda ja ka sina tead seda, miks muidu sa mu sealt lauast ülesse korjasid"
???: "Ei, see ei olnud selle pärast"
V: "Tõsi, sest ma pole pooltki nii värdjas, kui sa arvasid, et ma olen, ma olen hooliv armastav ja ilgelt nnnu mees."
???: "Valetad!"
V: "Miks ma valetama peaks?"
???: "Aga miks sa mind tahad?"
V: "Mida sa ootad, et ma ütleks, tahad, et ma ütleks, et tahan sind selle pärast, et kuu valgus peegeldub su silmist? Hui, mul pohhui on reede õhtu, sa oled semihot ja mul on igav!"
???: "värdjas!"
V: "Selle me tegime juba kindlaks."

unetus

Üks päev ütles mulle keegi, et sul on vist öö ja päev vahetusse läinud, nõustusin. Hiljem mõtlesin, et see on vale, ma olen välja astunud reaalsusest kus eksisteerib öö ja päev - olen astunud välja linaarsest ajaarvestusest. Minu jaoks eksisteerib korraga kõik ja mitte midagi, päevad ja ööd mööduvad ühtlases hallis udus, eksisteerin korraga unes ja reaalsuses - olen üle joonud, üle töötanud ja alamaganud... Tundub, et selline eksistents on kestnud terve igaviku, võibolla on see kestnud siiski ainult hetke.

Probleemide rägastik millest tuleb läbi närida on tohutu, mulle kuluks ära üks väljasõit... tahaks korraks Tartu tolmu jalgadelt pühkida, õnneks viivad mind töökohustused varsti siit linnast ära - linnast, millest on saanud minu Stockholmi sündroom.

ilus varahommik

prantslane: " Do you know difference about russian and ET?"
M: "No."
prantslane: "ET knew that he as to go home"

Huvitav õhtu ja hommik, tsillisin terve öö mööda linna ja olin poolkaine, kuidagi mõnus oli... Hommikul 5 aeg lahkusin zavist, kõndisin üksi mööda tühju tänavaid ja hinges oli heaolutunne, segatud kerge nukrusega...

Kaktus

Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et ma ühel pilvisel maikuu hommikul kell 7 kaktusega mööda linna jalutan, siis ma oleks ta välja naernud. Selleks, et asja lähemalt selgitada tuleb minna ajas kergelt tagasi. Kõik sai alguse sellest, et Rock kaotas... Ei kurat, ei saanud sellest sündmuste ahale algust, mis päädis kaktusega. Algus tuli koos A vennaga, ehk siis tegelikult džinni ja toonikuga. Mille me A ja K-ga ära lahendasime, kuulates juurt ja kivirähku ning vaadates ühte lolli laulusaadet. Selle käigus selgus, et meil oleks hädasti vaja üks tuttav neiu ühest teisest linnast ära tuua... Neiuga olid kaasas kaks olulist aksesuaari, mis mängisid olulist rolli sündmuste ahelas. 1. aksessuaar: brändi 2. aksessuaar: kaktus. Brändi teeb suvalisest jõldakust ilmselt härrasmehe, igatahes härrasemehe kombekohaselt saatsin neiu ja tema kaktsue ühel hetkel koju, hulkudes mööda karlova tänavaid, käes kaktus ja kõrval kõndimas, naerev, kaktuse omanik

Hipi värk

V: "Kurat tahtsin eile tööl ettekannet kirjutada, aga pidin tööd tegema, seetõttu kirjutasin seda öösel ja loputasin sellest tekkinud kibeduse tekiilaga alla."
L: "No see on tõesti kurb, et tööl peab tööd tegema."

Mõni aeg tagasi käisin ühes tartu hipikoolis, täpsustuseks peab mainima, et see oli ühel varajasel talvehommikul. Kool oli äärmiselt kaootliselt planeeritud, puudus loogilisus... Mõtlesin, et kuidas küll need vaesed arulagedad hipid vajalikud asjad ülesse leiavad. Täna käisin ühes teises hipi koolis, hoopis teises linnas ja tulemus oli sama. Arutasin seda probleemi teise sotsiaalteadlasega ja jõudsime järledusele, et hipikoolid peavadki sellised olema, sest hipid leiavad sellises keskkonnas kohe tee.

Meie hüpotees oli järgmine: "Hipid lähtuvad instinktidest, neil pole loogikaga mingit pistmist, see on lihtsalt üks segav asjaolu... Nad lihtsalt kulgevad mööda koridore ja käänakuid, panevad isegi silmad kinni ja lasevad voolul end kanda ning leiavad õige tee."

Kuidas hüpoteesi testida? Kõigepalt püüda kinni mõned hipieksemplaarid, parim viis on jahtida neid eelpool nimetatud koolide vahetus läheduses, sest see on nende pesitsusala, veel võib neid kohata zavis. Kui on soov koguda suur kogus eksemplaare, siis sobib selleks ideaalselt folk.

Teine ettap on järgmine: Valida kaks maja, üks loogikal põhinev ja teine kaootilisusel põhinev. Lasta kogutud hipid sinna lahti ja testida millises majas nad suudavad paremini orienteeruda.

Ettevaatusabinõud:
1. Kontrollida läbi hipide taskud ja võtta ära neilt vahendid, millega nad saaks kunsti seinale kritseldada.
2. Panna valmis otsimismeeskond, kes eksinud hipid loogilisest majast välja tooks. Ebaloogilises majas eksinud hipidele tuleb saata appi teised hipid.
3. Kui proovite hipisid püüda odava õllega, siis vaadake, et õlle kogus oleks õigesti doseeritud, muidu ei orinteeru hipi üldse vaid istub maha ja hakkab Mari Pokineini, Inboili, Jääääre jms. laule laulma.

Veel hipidest... Bussiga Viljandist tartusse sõites oli bussis selline hipikonsentratsioon, et võttis silmist vee välja... Näod olid nii tuttavad öistest Tartu urgastest... Kodune tunne rsk!

Plink-Plonk

Postimehe lugeja klubi sulgemisest: "Oh jah, õnnetus on tulnud Tartu peale. Ei ole enam kohta, kus sallitallajad ja märsilohistajad saaksid vesist õllevett larpides higilõhnalisi Tartu tüdrukuid piiluda ja kaheksa nädalat pesemata peadega tudengihärradega portugali keelt praktiseerida. Mis Tarbatust niimoodi saab? Kas tõesti tuleb tööle hakata? Õudne..."

Motivatsioon

Ärkasin - rõvesinine tapeet ja väike tuba, põrnadal vedelevad teksad ja püksirihm, läpaka ventilaator keerutab läppunud õhku, taamal kostuvad helid, mis viitavad sellele, et keegi köhib oma kopsud varsti välja. Mõtlen motivatsioonist, mõtlen, et peaks õppima või magama, tegema midagi millele on mingi väärtus. Ma ei viitsi... Peidan rõvesinise tapeedi läpaka ekraani taha, tunnen kuidas läpakas mu kõhtu soojendab, see on ainuke soojusallikas jahedas toas.

Pean ennast kuidagi motiveerima... ei tea kuidas, aga ilmselt saan sellega lõpuks hakkama, siis kui selg on vastu seina surutud ja pääseteed enam pole... ehk siis kunagi õhtul, kunagi kui mul ei ole enam teist võimalust.

Volber

Mõnikord on nii, et ühel päeval sujub kõik imeliselt ning meeleolu on kõrge - selline tunne ei vallanud mind volbriööl. Paratamatult tõmbasin paraleele eelmise aastaga, kus minus suudeti tekitada tunne, nagu ma oleksin kõige väärtuslikum mees maailmas, sellise illusiooni positiivne mõju oli hindamatu väärtusega, mõtlen vahel sellest ilusast õhtust veel aasta hiljemgi, liigitaks selle ilmselt ilusate hetkede top 5 hulka.

Täpselt samasuguse efekti annab ka selle aasta Volber, siiski hoopis pöördvõrdelise tulemusega. Suure kontrasti armastajana võiksin tulemusega rahul olla, aga paraku oli kontrast liiga suur, et seda emmata. Ülekohus - see ilmselt on võtmesõna, kuidas ma iseloomustan seda aastat. Karjuvalt ebaõiglane, vastik ja sisikonda näriv. Ebaõiglus üks kõik mis vormil ja kujul on mind juba lapsest peale okserefleksiga täitnud, tekitanud soovi karjuda vahetpidamatult roppusi, rakendada kellegi või millegi kallala vägivalda - see oli tunnete pakett, mille ma öösse kaasa võtsin. Tundsin ennast nagu truu koer, kes surub lohutust pakkudes oma koonu perenaisele pihku, saades perenaiselt vastutasuks, jalahoobi ribidesse.

Vabandust ma väärt ei olnud, ei teagi miks... aga mis seal siis ikka... Isegi küüslaugu maitse kaob suust, kui mitu korda hambaid pesta... Ilmselt ravib aeg ka solvatud ego... Sest ratsionaalselt ma tean ju, et elu ongi ebaõiglane, samas ka täis hetki, kus see ebaõiglus ei avaldu.