notüramaeivõi

V: "Krt mõtlesin, et kannatan suitsu ostmisega palga saabmiseni ära, aga rsk ei saa, sitt aeti hommikul vara juba nii keema."
?: "Ja jaa vabanduse leiab alati."
VL: "Ilmselt sul seepärast sitt nii keema läkski, et sa suitsu polnud teinud."
V: "Ma kahtlustan kah, et nende sündmuste vahel valitseb tugev korrelatsioon."

Nii halba hommikut pole mul juba tükk aega olnud, kõigepealt sain mõnuga pere probleeme, sest oma suure töö koormuse juures polnud aega asjadega tegeleda, enne kui need päris käest ära on läinud. Krt ma lihtsalt vihkan seda, et ma pean tegelema asjadega, millega peaks tegelema hoopis üks teine indiviid, kes ei suuda isegi elementaarsel tasandil oma eluga toime tulla, rääkimata siis sellest, et olla mingi toetusüksus, pigem hoopis probleemide allikas. Mõtlesin täna jälle pikalt perekonna seaduse peale...

Tööl avastasin, et kõik arvukad koosolekud, kohtumised ja kirjavahetused on läinud tühja, mitmete inimeste rabelemine on lihtsalt korstnasse kirjutatud kui lahendus oli juba peaegu käega katsutav...

Igatahes K-ga msnis arutades tegin ühest mehest kes mind kaudselt närvi ajas metafori... suitsu pausil tegin ka teisest. Siin need siis on...

Üks neist on nagu seieriteta švetsi kell (vaata teine lõik), kõik töötab valatult ja probleemideta, aga sa ei tea kunagi mis kell on, sest seierid puudvad ja teine (vaata esimene lõik) on nagu mingi suvaline arengumaal kokku pandud loks, mis küll näitab aega, aga sa ei või kunagi selle õigsuses kindel olla.

I: "Ma mõtlesin, et sa oled V uus pruut."
E: "Ei või siis või? Mis on siis?"
I: "Ei no midagi ei ole, kade olen lihtsalt."

Nüri päev on olnud, tööd on küll mõnusalt palju, aga üle hulga aja on selline tunne, et üldse enam ei viitsi... mõtted on sügavalt eelseisval palgapäeval ja nädala pärast algaval puhkusel. Päeva kõrghetk on puhastusteenindustsikiga pläramine. Kuigi talle ei meeldi karvased, suhtun ma temasse üpris tolerantselt ja tema minusse kah, vaatamata sellele, et ma olen poolkarvane. Võibolla on asi selles, et ta on tugev isiksus, võibolla kiirgub temast midagi, mis meenutab mulle mu kunagist agulipoisi elu, võibolla on asi lihtsalt selles, et ta on nii krdi positiivne, isegi siis kui räägib negatiivsetest asjadest. Igatahes mulle meeldib temaga aegajalt suitsetada ja vestelda.

Lühikokkuvõte

B: "Miks sul autot pole? Kuidas mees üldse saab ilma autota?"
V: "Mees ei saagi ilma autota, sellepärast ma joongi nii palju!"
B: "Vaesekene."

Nädalvahetus möödus märkamatult... vaikselt ja kiiresti. Tegelesin konditud õhust saadud külmetushaigusega ja passisin palju arvuti taga, vaatasin palju mingisuguseid filme ja isegi mängisin. Ei mõelnud ühtegi karjuvalt olulist ja sügavat mõtet, lihtsalt eksisteerisin. Aga ei tundund ennast hästi, ilmselt oli siin oma osa mängida sellel, et ma olin haige või hoopis sellel, et mul polnud raha või hoopis oli süüdi see, et minu ümber polnud neid inimesi, kes oleks võinud mu ümber olla.

Pühapäeva õhtul suhtlesin ühe individiiga, kes kunagi omas mu elus suurt rolli, peaegu sama suurt kui ma ise, mis on märkimisväärne tulemus, arvestades seda, et mul on mõnikord egotsentrilise tõpra kalduvused. Igatahes oli temaga päris meeldiv üle hulga aja suhelda ja mitte ainult selle pärast, et ta flirtis minuga nii süüdimatult, et ma korraks lausa ehmatasin. Aga siis tuli väike trip to the memory lane ja ma mõistsin, et tegemist on ju teatud mõttes standardolukorraga. Ähh.... nostalgia....

Esmaspäeval mõtlesin pikalt sellest kui veidralt töötab inimese aju. Sain siin ükspäev sõnumi kus oli ainult paar sõna, aga ometi formuleeriusid ajus assotsiatsioonid, mida see üks katkend ühest laulust täpselt tähendas. Samal ajal tuli raadiost üks lugu, mis viis mu mõtted öö laulupeaole ja sealt edasi volbriööle jne... Ja sinna kuhu mu mõte üldse ei oleks tohtinud minna... Vähemalt mitte nüüd, mitte esmaspäeval ja ka mitte täna...

Kui puudub julgus...

SM: "Nägid sa seda naist, tõeliselt ilus naine."
V: "Nägin!"
SM: "Tulin tänavalt raamatukokku, sest sellist naist ei saa lihtsalt käest lasta, peab nüüd julguse kokku võtma."

2 minutit hiljem

V: "No kuidas läks?"
SM: "Ei suutnud, julgusest tuli puudu... Pean kuidagi selle kokku võtma. Lähen istun välja pingi peale ja kogun mõtteid, mida öelda."

Hämmastav, milline teineteise mõistimine võib mõnikord mingi suvalise inimesega tekkida, ilmselt on kõik mehed mingis eluetapis sarnases olukorras olnud. Oled sa siis kerge õllekõhuga lokilammas või Matthew Foxi näoga musklimees.

Igatahes pani see mind mõtlema, selle üle millest see tuleneb, et olen võimeline pidama kõnet 200 inimesele, kaotama laval näideldes oma püksid, ajama igale ettejuhtuvale naisele totaalset iba... Aga kui mõni naine mulle tõeliselt meeldib, siis tahab jutt aegajalt kurku kinni jääda... Peopesed higistavad nagu teismelisel poisil esimesel kohtingul ja tunne on pidevalt selline nagu toimuks tuumarünnak kohe kohe ja mina asun plahvatuse epitsentris. Ja ma ei suuda oma tundeid mitte kuidagi avaldada, ei tea isegi miks... Ilmselt kardan, et neile ei vastata või hoopis kardan ma seda, et neile vastatakse...

Lihtsalt mõned mõtted

V: "Kurat, meil on vist tulemasinad vahetusse läinud, sest minuoma on juba tühi."
M: "Ei ole võimalik, mina ostsin enda oma uuena."
V: "Ja mina ostsin enda oma kasutatult või?"

Ühest eelnevast päevast meenus mingi suhete arutelu seltskonnas, kus naised väitsid, et mehed jätavad naisi maha ja mehed väitsid täpselt vastupidist. Juurdlesin selle üle mingil suitsupausil ja jõudsin järeldusele, et esmase satatistika järgi toimuvad mõlemad variandid suhteliselt sagedaselt, põhjused on lihtsalt erinevad. Naised jätavad mehe maha, kui neil on tast kopp ees, mehed jätavad naise maha, kui nad leiavad parema eksemplari.

Arutasime täna H-ga midagi hipibussidest ja jõudsin järeldusele, et minu dualistlikku iseloomu arvestades sobiks mulle selline variant, et oleks talv läbi Hugo Bossi kandev ja 7. seeria BMW-ga sõitev korralikult hoolitsetud indiviid ja suvi läbi presentkatusega vana wolkari bussiga sõitev habetunud sandaalides indiviid. Hakkasin mõtlema sellele, milline töö seda võimaldaks, et saaksin suvi otsa olla ringi trippiv hipi ja samas jõuaks endale kah talivse isiksuse osta. Ei tulnudki ühtegi head lahendust, üks kipub kuidagi teise välistama.

Ja tegelikult üle kõige tahaks ma olla kohustuste vaba... tahaks lülitada välja ratio ja võtta vastu emotio. Ignoreerida enda ja teiste pagasit.... Käituda nii nagu tundub õige, mitte nii nagu on ratsionaalselt õige. Mitte näha elu malelauana, kus on selgelt näha, et 4 käigu pärast tuleb matt. Vaid näha ainult ühte käiku ja lähtuda sellest, või siis loota, et matt jääb üldse tulemata.... Tahaks riskeerida seal kus risk tundub õigustatud, mitte seal kus riski võtmine on hoolikalt kalkuleeritud... Tahaks usaldada rohkem intuitsiooni, mitte lähtuda alati otsestest teadaolevatest faktidest... Tahaks...

Aga võibolla oli see sellest, et vaatasime kavandeid, kus inimesed olid veel idealistlikud. Kavandeid kus inimesed ei tunnistanud reaalsuse piire, kus fantaasia ja soovid ületasid kõik takistused. Takistuseks ei olnud asjaolu, et tornmajad olid püstitatud sinna, kuhu need reaalselt ei mahu ja kus nende praktilised aplikatsioonid on piiratud... Takistuseks ei olnud asjolu, et peenramaad olid planeeritud piirkonda, mille reostuse tase on umbes sama tugev kui raadi lennuväljal. Kujutluspildis pidid need toitma Tartut, linna milles on 100000 elanikku.
Aga võibolla oli see lihtsalt sellest, et seisime tühjas, päikse käes põlevas vaksalis ja ootasime rongi, mis ei tulnud...

Endoplasmaatiline retiikulum

V: "Tahaks habet ajada, aga pole vahendeid."
A: "Mardil on pardel olemas, ise ta nii kui nii on žileti mees."
V: "Nojah, pardliga ta ilmselt raseerib oma mune."
A: "Jah, saab tunda Mardi ball sweati."
V: "Ilmselt on sellega umbes sama hea tunne kui siis, kui Mart oma higist jõldakut mööda põske edasi tagasi rullib."
M: "WTF?"
A: Meie arutelul, et me oleme muutunud suuremateks pervertideks kui M&M oli ilmselgelt tõepõhi all.
V: "Jah, isegi vana pervert Mikk on praegu shokeeritud."

Pealkirjal puudub otsene seos sisuga, tahtsin lihtsalt teada kas ma suudan peale sellist ajurakkude hävitamise maratoni antud sõna välja kirjutada... Kuigi teisest küljest on pealkiri osalisest üpris otseselt seotud antud nädalavahetusega, kuna tsütoplasmavõrgustik on raku organell, siis ilmselt hävines ka koos rakkudega mitmeid organelle.

Mis siis juhtus? Juhtus see, et ei suutnud saavutada reede õhtust alates ühtegi täiesti kainet minutit, kuni pühapäeva õhtuni välja... Ei maksa arvata, et ma terve selle aja olin padukoomas, aga joobeaste oli siiski pidevalt olemas... Laupäeva jooksul õnnestus siinkirjutajal ja A-l, M neli korda päeva jooksul laua alla juua.

Tuleb välja, et A ja seda blogi pidav indiviid suudavad lülituda ümber tõsisest vestlusest lolli iba peale 42 sekundiga, kui rahvas seda tungivalt nõuab. Ilmselget on tegemist tõsiselt probleemsete inimestega, kellel on tugevad isiksuse häired, sest nad suudavad olla korraga võrdlemisi targad ja viisakad, ent samas ka äärmiselt arulagedad lollid perverdid.

Õhtu kõige parem väljamõeldud lugu oli see kuidas mina ja A mööda annelinna kõndisime ja neli sõrgkangidega venelast meile kallale tungisid ning igaks juhuks veel kähku 8 sõrgkangidega sõpra juurde kutsusid ning meil ei jäänud muud üle kui silmad kinni panna ja täiega hoope jagama hakata, kahjuks juhtus see, et andsime nii kogemata üksteisele sisse ja venelased vaatasid, et me oleme nii retsid mehed, et nendega ei maksa küll jamada ning lasid jalga, pidime neid pikalt taga ajama, et neile sõrgkangid ära viia. Lugu oli esitatud nii veenva teineteist täiendava improvisatsioonina, et mingi hetk oleks peaegu ise seda lugu uskuma jäänud.

Jagatahes oli äärmiselt sündmusterohke ja lõbus nädalavahetus, kuigi kõik ei läinud päris täpselt nii nagu ma oleks tahtunud ja mõned asjad jäid veidi kripeldama... Aga kasutades oma noore kilaka joodikukaltsust sõbra lemmikväljendit C'est la vie...

Go with the flow

T: "We are simple folk. That guy over there is a farmer."
?: "Really? A farmer?"
T: " Yes a farmer in Afaganistan."
?: "Really? hahahaa..."
T: "Yeah! He is on vacation atm."
?: "Really? hahaha... Is he growing smack over there?"
V: "He probably destroying smack over there... but whats the diff? Growing or destroying makes no difference to us simple folk."

Kõik sai alguse sellest kui ühel palval suveõhtul (detailidesse laskudes võib öelda, et see õhtu oli eile) otsustasid kaks noormeest ja üks neiu ujuma minna. Peale ujumist otsustasid nad kostidad endid mõne külma õllega (loe rohke külma õllega). Eneselgi märkamatult olid nad jõudnud öisesse pirogovi platsi. Mille oli hõlvanud scoutspataljoni jagu. Tekkis plaan rünnata püssirohukeldrit, antud plaani kiitis heaks ka siin kirjutav, julmades linnalahingutes karastunud, indiviid. Püssirohukelder sai vallutatud kiirelt ja ilma kaotusteta. Peale seda otsustati vallutada CT, mille pääsmed ka kuskilt hangiti. Teel CT-sse sai jagu täiendust ühe islandi ja ühe USA neiu võrra, kes proovisid tulutult vallutada kaarsilla kaart, et saavutada rite of passage. Nende püüdlused ebaõnnestusid, sest julgusest tuli puudu. CT-sse jõudes selgus, et luureandmed olid valed ja antud piletitega enam sisse ei saanud, pidime maksma kohalikele vereimejatele. Klubisse sisenedes leidsime eest ühe scouts võitleja, eks oli sinna varem infliteerunud. Igatahes ka see koht sai meie poolt vallutatud... Siinkirjutaja küll väga kaua seal olla ei saanud, sest kätte olid jõudnud varajased hommikutunnid ning tööle mineku aeg lähenes hirmutava kiirusega...

Puhurid

A: "Käisin kontoris, vaatasin kuidas kontorimehed kondi puldi pärast kaklesid... vanem generatsioon tahtis soojemat ning noorem külmemat õhku... Ütlesin pange meile kont... Toodi severini puhur."
V: "Mida teil sellega teha on? See ei jahuta teie suurt ruumi ju üldse."
A: "Ei olnudki midagi teha... Panime tööle ja seisime ümber puhuri ning ütlesime ooo püha severini puhur näita kes on kõige munnim mees kogu maal... ja puhur mutkui puhus ja keerutas... edasi tagasi... kaks meest olid koguaeg munnid."

Iga hommik tööle tulles küsitakse mult millal puhurid tulevad... Aga need ei tule ega tule... siis ollakse ärritunud... Kurat küll pole minu süü ju, et suvel bürokraatia hammasrattad eriliselt aeglaselt jahvatavad. Kahtlustan, et saabuvad kohe peale kuumalainet.

Töö! Töö! Töö!

H(mitte see tavaline H vaid üks teine, äärmiselt sarnaste parameetritega): "Jälle sa oled tööl!?"
V: "Olen jah. Mis teha kui kolm töökohta korraga on."
H: "Mida sa siis teed?"
V: "Olen turvamees/bussijuht/majandusjuhataja."
H: "Hahahahaha!"
V: "Vähemalt saan ma mitmekordselt enda ülemus olla."
H: "Hahahahahaha! Kas sul isiklikku elu kah üldse on?"
V: "Ei, aga see ei tekita probleeme, sest vaikus isiklikus elus ja aktiivsus tööelus juhtusid seekord korraga."

No igatahes mõtlesin, et blogin täna tööl olles mõnuga, aga võta näpust... Niipalju erinevaid asju on teha, et ei jõuagi pikalt oma nädalavahetust kirjeldada.

Igatahes pühapäeval otsustasin mitte tööd teha ja toast väljuda, enne muidugi remontisin veel ühe arvuti ära, et saaks raha taskus välja minna...

No sõitsin siis ujuma, olles kaine autojuht. avastasin, et Range Roveriga sõites tunnen, et see oleks nagu minule mõeldud, selline meelidvalt kandiline... Isegi see ei häirinud, et kõrval olev sõber koguaeg mingit sülti makist lasi ja ühte lugu korduvalt ning aknad ikka all, et kõik kuuleks kui kõvad mehed me oleme... Teatud mõttes see isegi nakatas... Tundsin kuidas lämbe tuul mu habetund nägu silitas ning otsaeest tilkuvad higipiisad mööda mu peegelklaasidega prille alla voolasid... Kõigest oli kuidagi ükskõik ja ma tundsin ennast üllatavalt hästi....

Õhtul otsisime kohta kust jalka finaali vaadata... jäime sellega veidi hiljaks sest kõik kohad olid juba rahvast täis, lõpuks jälgisime seda Ristiisa välikohvikust läbi akna... kvaliteet oli jama, aga tühi kõht ja vajadus külma õlle järele olid tegelikult primaarsed soovid, seega polnud asi üldse hull.

Nägin eile kaks korda ühte ja sama, mulle tundmatud, naist. Jäi meelde seepärast, et oli riietatud üleni valgesse, ning oli ise kah suhteliselt valge ning blond ja huuled olid värvitud säravpunaseks... Nagu oleks Sin City korraks reaalsust riivanud, selline kontrast... selline huvitav detail...

Ah krt töö kutsub...

Suvalise naise jauramine

SN: "Kle ole hea too mulle laupäevane õhtuleht, pool tundi on piisavalt tüütu niisama passida."
V: "Ei saa, need teisel korrusel ja pean momendil siin passima."
SN: "Aga mida ma siis niikaua siin teen?"
V: "Vot ei oska öelda."
SN: "No palun too... no palun palun, passin ise siin niikaua..."
V: "Ei, niimoodi neid asju kah ajada ei saa."
SN: "Aga keera siis üks lukku, vavalt, et keegi selle aja jooksul tuleb. No palun too noh.... Tahaks hirmsasti sellest tulistamisest lugeda. Huvitav lugu noh. Või no kurb ja arusaamatu. Kuidas küll keegi midagi sellist teeb..."
V: "Olgu, teen suitsu ära ja vaatan, mis teha annab."
SN: "Oleks siis kohe öelnud, et suitsetada tahad."
SN: "Inimesed on ikka nii segi peast länud."
V: "Mhm"
SN: "Ei tea mis sellel mehel küll pähe lõi, et ta nii tegi."
V: "Ei tea jah."
SN: "Teisele ja endale nii haiget teha... Pähe tulistamine on ilmselt väga valus."
V: "Mhm."
SN: "Lugesid ikka lehest?"
V: "Mhm"
SN: "Endalt ja teiselt nii elu võtta... jube kas pole?"
V: "Mhm."
SN: "Teadsid kah neid inimesi?"
V: "Ei!"
SN: "Äkki oli see lexuse pärast? Ilma lexuseta saab kah ju elada... Ja pealegi ei olnud see naine kah nii ilus või oli?"
V: "Ei tea, pole seda naist näinud."
SN: "Ja valu läheb mööda, pealegi on ju naisi nii kui nii jalaga segada."
V: "Mhm!"
SN: "See vist oli ikka planeeritud, miks muidu mehel relv kaasas oli?"
V: "Vot ei tea. Ilmselt teavad need kaks asjaosalist, mis täpselt toimus, aga nende kõnevõime on tänu juhtunud sündmusele suuresti takistatud."

Siinkohal katkes siinkirjutaja kannatus ja ta suundus kiiresti Õhtulete tooma, lootuses, et see pärsib edasist vestlust.

Avastus

K: "Mis sa kah ei oska ujuda?"
M: "Aga sul on vähemalt tark mees. On endale päästerõnga ümber kasvatanud."

Avastasin täna, et mulle jälle meeldib mu töö või noh õigemini kõik tööd kokku... Millisel tööl veel saaks keset tööpäeva jalgrattaga ringi sõita ja selle eest tasutud saada. Passida välikohvikutes ja jäävett rüübata või siis teha tööd nii, et veri ninast väljas ja kõike seda ühe tööpäeva jooksul.

Jalutasin just haridusministeriumi pargis ja meenusid mu juuni lõpu latte tööpäevad...

mahemõnusnostalgiaokse

A: "Türa kui see tüüp veel oma tooliga mööda põrandat sõidab, siis läheme paneme talle mõlemad käe õlale ja ütleme ära nussi tooliga raisk."
V: "Jah, teeme ära.... aga peame keelt vahetama, sest ta tundub välismaalane."
A: "Aga teeme seda hästi rahulikult ja viisakalt"
V: "Raisk, tegigi jälle!"
A: "Lähme siis?"
V: "Lähme!"
V: "DUDE DON'T FUCK WITH THAT CHAIR!"

No igatahes selline lõbus seik siis eilsest. Sündmus põhjustas palju kära, kuigi me ei tahtnud sugugi temaga kakelda, vaid lihtsalt tegime märkuse. Igatahes läks järsku suureks sebimiseks, tüüp ise kadus kuskile ära ja mingi pisike armas neiu tuli meid maha rahustama... Silitas meid nagu koeri ja rääkis rahustaval hääletoonil... situatsioon oli nii koomiline, et ei suutnud naeru tagasi hoida... Püüdsime selgitada, et me meelega tüli ei norinud ja pole üldse nii kurjad... Lihtsalt häiris kui mees meelega tooliga mööda põrandat pidevalt edasitagasi sõitis.

Eelnevalt:

Peale tööd läksin ühe lapsepõlve sõbraga saadjärve ujuma, sinna sõites kuulasime lolli eesti tümakat ja ma mõtlesin, et nii kuradi 1999 raisk. Ei suutnud otsustada kas oli õhus nostalgia hõngu või kurgus okse maitset. Lõpuks otsustasin, et tegemist on oksemaigulise nostalgiaga. Ei no pulli sai, võtsime mu väikevenna ja ta sõbra kah kaasa ja ajasime väiksetle poistele palju lolli juttu ja tegime käbisõda...

Õhtul läksin kroonuaeda mingit kola ära viima ja noh... sealt see pidu alguse sai... Vaevu jõudsin üldse koju ja tööle ning kahe õlle plaan sai tugevalt ületatud. Plaanimajanduslikus ühiskonnas võiksin ilmselt endale nüüd preemia kirjutada.

Kolimine igal pool

M: "Paku mulle mingi võimalus teleka pidulikuks ära saatmiseks."
V: "Oot sul oli külmikus pudel viina?"
M: "Jah!"
V: "Kuvalda on?"
M: "Jah!"
V: "No siis on valem lihtne. Võtad kaks pitsi viina, lööd kuvaldaga kineskoobi sisse, võtad veel kaks ja lööd kuvaldaga kasti puruks. Siis võtad veel kaks ja lennutad tükid aknast välja ning lõpetad pudeli."
M: "Aknast välja ei saa."
V: "Miks?"
M: "Akna all kuivab pesu."
V: "No siis on valem järgmine: jood pudeli viina ära ja siis on pohhui mis sul seal akna all kuivab."
M: "Vello, sa oled tark mees!"

Eile oli üks väga süürialistlik õhtu. Me ei kujutanud ette ilmselt kumbki, et meie viimane õhtu keskis selliseks kujuneb. Kolisime H-ga kuni kella 01:00 öösel. Kõige raskemaks katsumuseks oli puude ümber tassimine. Aga vaatamata palavusele füüsilisele kurnatusele ja vahepealsele minnalaskmise mentaliteedile, saime me sellega hakkama. Tuge pakkus meie mõlema võrdlemisi hea huumorimeel ja raadiost kostvad imalad lood.

Mõtlesime õhtu lõpetada vaikselt õlut libistades, aga siis ilmusid ukse taha mu prupurjus lapsepõlvesõbrad ja paraku lasi H nad pahaaimamatult sisse. Krt aguliidüll sai küll veidi rikutud, nägin kurja vaeva, et neid pool viisakalt minema kupatada. Õnneks nad ikka väga pikalt ei jäänud, seega sain tubli 4 tundi magada.

Hommikul algas kolimine tööjuures, õnneks siinses keskkonnas, sain olla juhtiv töötaja ja ise füüsiliselt asju tassima ei pidanud, kül oli hetk kus ma täitsin reaalselt kolme töötaja kohta ning seetõttu ei saanud puht füüsiliselt olla igas kohas, kus mind parasjagu vajati... Tore hommik ma ütlen!

Nädala märksõna on olnud ilmselgelt töö.