Palavik ja hea tuju

V: "Loe seda ja sa saad aru... midagi nii head lihtsalt pole rohkem loodud
see on nagu klaas külma vett pohmaka hommikul, see on nagu kuum naine külmas talveöös, see on kõike seda ja enamgi veel."
R: "Appi, nii pole võimalik mängu kirjeldada!"

Mõnus rammestus on, ninast tigub veidrat ollust, õlad valutavad nagu keegi oleks nende peal drifti sõitnud, aga aknast paistab päike ja tuju on hea... Killuke positiivsust üdini haigusega looritatud päevas.

söökla

Mingi veider nostalgia rabab mind iga kord kui käin ühe asutuse sööklas lõunal, meenub lapsepõlv ja sildid "Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome!" Teine olukord, mis on väärtus omaette on see, et 90% klientidest on mehed, terve suur ruum on pilgeni mehi täis.

Mehi, kellel on ainult üks kandev ja ühine eesmärk - süüa võimalikult väikeste kuludega kõht täis. Teatud mõttes on see ülim võrdsushetk. Töötunkedes, ülikondades, väljaveninud kampsunites ja vormiriietes mehed istuvad õlgõla kõrval ning nende kandikul on supp, praad ja magustoit. Toidu varieeruvus puudutab praadi ja magustoitu, mõlemaid saab valida umbes 3-4, supiks on seljanka või mõni muu vana klassik.

Mis seal siis ikka, praad mahl ja magustoit kokku 2,15 euri, odavaim tulemus viimase paari kuu jooksul. Seega naudin ilmselt ülimat võrdsushetke aegajalt ka edaspidi.

Sotsioloogia ja elu

A': "Kas sa tegeled nüüd oma magistrantuuri asjadega?"
V: "Jah, lõpuks on siiski vaja."
A': "Loomulikult, sest Andrus Saar ajab nii palju jama suust välja, et Eesti sotsioloogia tuleb kuidagi päästa."

SM: "Mis te siin seletate?"
O: "Armastame sama naist."
SM: "Mehed mis teil viga on?"
V: "No mul ei ole miskit viga."
SM: "Aga mis sellele naisel viga on?"
O: " Ta on..."
V: "Midagi pole viga, ta on lihtsalt veidi... hmmm.... teistmoodi... eriline."
SM: "Aga miks te siis niimoodi siin koos joote ja temaga aega ei veeda?"
V: "Vaata... juua on tunduvalt lihtsam kui armastada."

KK: "Kas sa saad täna ikka tööd teha?"
V: "No mis ma siis eile tegin?"
KK: "Ma ei tea, pea oli monitorist küll väga kõrvale keeratud."
V: "Ah õigus jah, raske on monitori vaadata kui samal ajal vestelda."
KK: "Minuarust sa küll ei vestelnud väga, kui sa just selle noore daami dekolteega vestlust ei pidanud."
V: "Omaarust mitte."
KK: "No ma ei tea, dekoltee oli küll kaugele näha."

Vesi

Täna hommikul üksi ahju ees istudes ja mikrolainetest puretud pizzat järades mõtlesin talvest, külmast ja tudengielust. Mõnikord me lihtsalt ei pane elementaarseid asju tähele, siis kui nad olemas on ja tunneme neist puudust kui need meilt võetakse. Ei ma ei räägi siinkohal mingisugusest kuradi metafooridest, õnnetust armastusest või jumal teab mis romantismi kalduvast pseudo sitast. Räägin lihtsast ja praktilisest asjast - räägin veest.

Me kõik sisaldame vett, inimkehas on seda umbes neli ja pool ämbrit, seda on rohkem kui mina ja K korraga naabrite juurest tuua saame. Vesi on keskkond, kus toimuvad kehale vajalikud protsessid (toitainete transport, energiavahetus, seedimine, elusaine sünteesimine). Vesi on paljude biokeemiliste ja füsiokeemiliste reaktsioonide alustala. Ilma vett manustamata suudab inimene vastu pidada ainult 3-5 päeva, olenevalt teistest mõjufaktoritest.

Ometi on just vesi see, mis meie korterist puudub, tuleb tunnistada, et pole vist elu sees nii palju veest mõelnud kui viimased päevad, mõte veest varitseb mind hommikul ärgates ja õhtul magama minnes ja kõik need tunnid, mis jäävad sinna vahele. Vaatan mingi veidra lummusega seda pilti kui näen kuskil mõnd töötavat kraani... Voolav vesi tekitab tunde nagu tegemist oleks mingi müstilise imega...

Igatahes elan esimest korda elus klassikalist poissmehe elu, söön sügavkülmutatud valmistoitu paptaldrikult ja ootan kevadet rohkem kui kunagi varem.

Jälle aktiivne üliõpilane

"Exellence is a better teacher than mediocrity. The lessons of the ordiary are everywhere. Truly profound and original insights are to be found only studying the ecemplary" (W. G. Bennis)

Võtsin vastu otsuse, et teen ikka see aasta suvalisi aineid, et ainepunktid täis tuleks ja kui vähegi energiat on siis... No võibolla jõuan ka oma tööd kirjutada. Seega olen eneselegi ootamatult peaegu riigiteatuste esimese aasta tudeng. Kuidagi hea tunne oli ägada raamatuhuniku all, vanad head ajad tulevad meelde, mingil määral hakkan omasse elementi tagasi saama. Kui olmeprobleemidest kah kuidagi lahti saaks, siis oleks lõpuks uuesti läbinisti akadeemiline mees.

Kuna ajud hakkavad eelkõige ragisema seoses filosoofiaga, siis üks suurepärane ütlus ühelt suhteliselt vähe tuntud mõtlejalt ja kirikumehelt....

"The object of studying philosophy is to know one's own mind, not other people's" (W. R. Inge).

Teeviit

V: "Ainuke teine linn Eestis, kus on kõik asjad olemas, mida ma vajan ja tahan on Tallinn."
H: "Tallinnas ei ole kõik olemas, Tallinnas ei ole su blondi unelmat."
V: "Tartus kah enam ei ole ju."
H: "Tõsi."

Alustasin seda posti neli korda, neli korda ja tulemus oli null. Seega otsustasin täpselt nii mitu korda ümber. Jätan lugeja otsustada, mis siin kirjas peaks olema. Katsetan viimasel ajal seda, et ei ütle enam välja nii palju mõtteid kui varem... Olgu, uni lõi nagu sepavasar... ilmselt lõpetan siin kohal toksimise... Olgu see post mulle edasiseks teeviidaks.

Ja krt külm on kah!

Üks öö Tartu tänavatel

L: "Oled sa vaba?"
V: "Oma teada küll"
L: "Kuule sul on ju pruunid silmad!?"
V: "On."
L: "Mulle väga meeldivad pruunid silmad, palun vaata mind veel"
M: "No ma praegu ei saa ju, pean teed vaatama."
L: "Selge! Aga kohe kui sa selle tegevuse lõpetad, siis vaata mind, tahan lihtsalt su pruunidesse silmadesse uppuda. Tee seda palun."
V: "Olgu."
L: "Lubad?"
V: "Luban!"

Ma olin kaine, täiesti kaine, teiseti väsinud, täiesti tülpinud... Aga see kuidagi muutus teatud tingimuste mõjul teisejärguliseks, kaotas oma tähenduse... Mõnikord on hea veeta aega oma lapsepõlvesõpradega, mõnikord on hea lihtsalt vaadata kuidas õhtu sujub ilma plaanideta, eesmärgita ja kavatsusteta.

Mingil hetkel...

T: "Mida te tülitsete, leppige ära, see on ju ilmselge, et te üksteist armastate"
V: "Nalja teed või? Kuidas ma saaksin sellist naist armastada?"
H: "Tõbras!"

Mingil hetkel on elu täis hämmastust ja aju teeb lihtsalt pausi...

Need on hetked, kui sa avastad, et jood juba viimast pitsi viina, sa oled sellest hetkest nii hämmeldunud, et unustad heeringa leiba peale haugata. Need on hetked, kui sa vaatad kuidas punases mantlis tüdruk jookseb, vaatamata alkoholi joobele väga graatsiliselt, aeg teeb korraks pausi, reaalsus peatub... Vaatad seda pilti lihtsalt arusaamatuses ja mingis veidras lummuses, kuni sul tuleb meelde, et ta jookseb sinu eest, sest sa oled käitund halvasti ja ta ei suuda sind rohkem taluda. Need on hetked, kui sa istud külmas lumes ja vaatad kuidas seda juurde tuleb... kuidas see tänavalaternate käes helgib ja mõtled WTF? just juhtus?

Aga üle kõige ma armastan kontraste...

Närvilisus

“They say that time changes things, but you actually have to change them yourself” (Andy Warhol).


Olen viimasel ajal kuidagi närviline, midagi närib hinge. Sõiman liikluses jälle, kõik saavad oma osa, naised ja vanurid, rullnokad ja taksojuhid... Kuidagi vabastav on nende peale karjuda, sellel hetkel unustad lihtsalt ennast painavad probleemid ja lahendamat asjad, sõimad nii nagu torust tuleb. Tahaks lihtsalt ropendada vahetpidamata.

Pean tegelema mingite debiilsete probleemidega, kuskil terrendab mingi kool kah, kaugustes, mingit käega katsutavat pidepunkti seal pole, isegi aineid ei saa kevadsemestriks võtta jälle, minu erialal ei loeta järjekordselt mitte midagi. Kuradi kõrgharidus raisk - pask ma ütlen!

Nüüd maadlen siin mingi ainega, kuhu mind registreeriti hoopis teistel eesmärkidel, kui selle aine läbimine, aga maha ma sealt ei saa. Teistele ainetele ei saa regada, sest aineküstlused on läbimata, neid täita kah ei taha, sest ajan aine statistika nässu sellega.

Tundub, et vaikselt on kõik konstantid mu elust irdunud, hägustunud ja kaugele jäänud... Vajan raha, õlut ja armastust, või siis vähemalt ühte neist, mis paneb unustama selle, et teisi ei ole.

Mõtlen jälle selle peale, et kui kevadeks kooliga ikka ühele poole ei saa, lähen lihtsalt Eestist minema... Või äkki peaks oma sotsiaalset kapitali tugevamalt kasutama, uhkuse alla neelama ja oma pooltuttavatelt poliitikutelt ja kultuuriinimestelt teeneid nuruma... enne kui mu tahe midagi teha, muuta ja saavutada päris ära kaob ja mu päeva kõrghetkeks on seebika vahtimine elutoa diivanil ja närviline ootamine, et kes esimesena mu FB saatust kommenteerib.