Hommik

Jälle üks laupäeva hommik, mis algas tööga... Linnast oleks nagu sõda üle käinud, reedesed peojäljed vedelesid tänaval. Vaatasin kuidas vares meeleheitlikult tühja originaali kasti nokaga toksis ja mõtlesin, et see kuradi loll on selline alkoholik, et ei tee solgil ja korralikul õllel vahet. Igavuse peletamiseks mõtlesin välja ühe mängu. Kui kuulsin kingade klõbinat tänavasillutisel siis proovisin ära arvata milline naine neid kannab... Noor või vana, stiilne või mitte.

Püstitasin selleks vastavad hüpoteesid...
1. Mida ebakindlam klõbin seda noorem indiviid.
2. Mida ebakindlam klõbin, seda kõrgem konts.
3. Klõbina kiirus... selle järgi proovisin arvutada vanust. Mida aeglasem seda vanem, ent samas jätsin endale ka väikse mänguruumi, sest tegemist on laupäeva hommikuga.

Vaatluse tulemused:

Indiviid number 1 - kiire ja äärmiselt kindel kõnnak, mõlemad kontsaplekid alles Hüpotees: Keskealine naine, madalal kontsaga, enda eest hoolitsev. Tulemus 100%
Indiviid number 2 - suhteliselt aeglane kõnnak, klõbina vahele jala lohistused. Hüpotees: mingi noor tibin kes on pannud endale liiga kõrged kontsad ja ei oska nendega tegelikult liikuda. Tulemus 66% tibin,  ülimalt kõrged kontsad ja nendega liikumsivõime puudus, ent samas pigem keskealine.
Indiviid number 3 - liikus tossudes kõnnakut ei kuulnud, ilmus ootamtult ja paistis selline olen nii teadalne ja olen nii loodus ja hoolitsen enda eest nii vähe kui võimalik, panen endale suvalised riided kapist selga, peaasi, et on soe.
Indiviid number 4 - pidevad lohistused, üks kontsaplekk puudu, kõnnak ebakindel. Hüpotees 1: vanem halva tervisega naisterahvas. Hüpotees 2: hommikust  walk of shame'i tegev kõrgete kontsadega klubipihv. Hüpotees 2 kehtis.

Kõrvaline tulemus: sotsioloogil ei hakka kunagi iseendaga igav.

Idealisimi virvendus...

Eile kohtusin üle hulga aja ühe idealistiga, kes rääkis sellest, et talle meeldib arstide streik lihtsalt põhimõtte pärast, sest Eestis tavaliselt ei streigita... Tuleb tunnistada, et mina ja KK ei lasknud ennast sellest segada ning hakkasime kohe streigi mõttetusest vatrama. Sellest, et streik on oma olemuselt töö vaidlus, aga vaja on poliitilisi otsuseid, sellest, et raha juurde nõudmine on mõttetu, sest seda pole nii kui nii kuskilt võtta.

Hommikul mõtlesin tõsiselt ühest oma lemmikmehest, kes hoiatas, et niipea kui me hakkame mõtlema riigist, ähvardab meid oht üle võtta riiklik mõtteviis. Hakkasin mõtlema sellest, et võibolla on minu ja KK-ga just see juhtunud. Mõtlesin jälle kord Maxwelli deemoni sotsiaalteaduslikest tõlgendustest haridusüsteemis. Tegelikult on ülikooli hariduses peituv mõttevabadus sama näiline nagu vabadus demokraatias. Sulle tutvustatakse alternatiive ja lastakse teha nende seast oma valik. Samas on olemas raamid, mis kindlustavad, et su valik oleks õige.

Ma olen näinud eesti haridusüsteemi alati selliselt, et esimesed 9 aastat, kasvatatakse äärmiselt riigi kuulekat kodaniku, sest paljud ei jõua sealt kaugemale. Gümnaasiumis antakse sulle veidi vaba mõtlemist, aga see tapetakse ära suure õppekoormuse alla ning ülikool on see koht kus tutuvstatakse alternatiive ja on täiesti ok kui sa mõtled vabamalt... Aga eile mõtlesin ma sellest, et see on tegelikult kaval psühholoogiline trikk. Maxwelli deemon on oma töö teinud. Need samad idealistlikud noored on kolmanda kursuse lõpuks kindlasti maha maetud, ümber kujundatud, ümber programeeritud ja kui nad lähevad tööle riikliku institutsiooni siis see ümberkujundamine jätkub - seni kuni neist on saanud täiuslik tööriist. Mingil hetkel muutvad riik ja ühsikond sünonüümiks, sest nii on mugavam. Tundub, et töö riigi heaks on töö ühiskonna jaoks.

Veelgi enam, me muigame selliste tegelaste üle, kes süüdistavad kõiges riiki, sest me teame kuidas kapitalism töötab, me teame kuidas töötab demokraatia tegelikult ja me oleme ise osa sellest süsteemist. Suures plaanis pole vahet kas su poliitilised vaated kalduvad vasakule või paremale, see on lihtsalt poliitika - idee kuidas süsteem peaks toimima. Mitte miski ei kujunda süsteemi tegelikult ümber, kõik toimivad süsteemi reeglite järgi. Kes süsteemi reeglite järgi ei mängi on kas hull, loll või kurjategija.

Nii saavadki katkised asjad remonditud, mõtteviisi ümberkujundamise kaudu. Asjad mis varem tundusid lausa karjuvalt ebaõiglased ja valed, need tunduvad nüüd täiesti ok, sest sa saad aru kuidas asjad toimivad - asjade katki olek legitimeeritakse. Sa saad aru, et kõik ei saa nii kui nii võitta... selleks, et keegi võidaks peab keegi kaotama... ressursse pole kunagi piisavalt, et neid võrdselt ümber jagada. Ja siis tundub poliitiku morn nägu ja ütlus, et raha lihtsalt ei ole nii loogiline, et sa isegi ei mõtle selle üle... aktsepteerid seda vaikides ja elad oma halli argipäeva edasi.

Mida me riigilt saame? Me saame sambaid, maantee laiendusi ja muid väikseid asju, mis maksavad ropult palju... Me virisme, et näe kalli raha eest tehtud sammas, aga kurat tuled ei põle. Tegelikult on see kõik kommiraha... lihtsam on ehitada mõni kasutu sild, kui teha korda tervishoiusüsteem. See on ka poliitiliselt kasulikm, sest füüsiline objekt jätab suurema märgi kui töötav süsteem. Me märkame süsteemi ainult siis kui see korralikult ei tööta, aga mingit kuradi sammast märkame me ka siis kui selle tuled ei põle.

Lõpetuseks mõte, millele juhtis tähelepanu üks õigusteoreetik. "Kui filosoofid kahtlevad ja esitavad küsimusi, siis eksperdid teavad." Seega tasub peeglisse vaadata sellel hetkel, kui tekib tunne nagu sa oleks ekspert. Mees kes ütleb, et Ansip ei anna talle tööd on täpselt samasugune ekspert, sest tal puuduvad kahtlused - ta teab, et süüdi on Ansip. Seega tuleb ekspertide juures alati silmad lahti hoida ja esitada küsimusi, vahet pole kas ekspert elab sinus eneses või liigub ümbritsevas keskkonnas. Eksperdi töö on alati legitimeerida kõike seda saasta, mis ühiskonnas valesti on  - eksperdil on alati varukast võtta loogiline põjustagajärg seos.

Melting pot of the nations, ehk lugu sellest kuidas kaks agulipoissi ja üks neiu Londonis käisid

Märksõnad: kliitor, tube, overground, lennuk, kreeklased, itaalased, õlu, hotell, vann, continental breakfast

Meie lennuk hilines - tervelt tunni. Oli teinud kuskil hädamaandumisega, aga kuna tegemist oli Iirimaa uhkuse ja häbiga, millele nimeks Ryanair, siis lootsin, et äkki läksid jälle purjutajad lennukis kaklema ja tegemist pole tõsise rikkega. Kurb oleks kui elu esimene lennureis jääks ka viimaseks... Igatahes vaikselt kulgedes jõudsime säästu lennuväljale nimega Luton. Esimene mulje oli üpriski trööstitu, vana kulunud jaam kus koorus värvi ja vedeles prügi, aga väravast terminali jõudes läks olukord paremaks ja värvilisemaks. Selgus, et lennu hilinemise tõttu olime bussist maha jäänud ja pidime piletit ümber vahetama, saime teenindaja käest sõimata, et järjekorras seisime ta olevat meie bussi reisijaid järjekorra ette karjunud...

Jõudsime linna pimeduses ja istusime overground rongile, mis viis meid pimedasse äärelinna, kuskile väiksesse jaama kust liikusime hotelli jala, läbi ööpimeduses kahtlaste tänavate. Hotell tervitas meid nagu mingi oaas keset kõrbe, säras pimeduses oma valgete seinade ja pseodo võlvidega. Kõik kohad olid lärmavaid kreeklasi täis...

Otsustasime R-iga, et teeme hotelli baariga tutvust, kuna seal ei olnud õllel hinda, siis me ei saanud tükk aega aru, mis õlu täpselt maksab, lisaks me ei saanud aru inglise metallrahast (teisel õhtul olime juba teadlikud, et õlu maksab 3,05 ja saime ka juba rahaga hakkama). Neetud kreeklased ja Itaallased lärmasid ja istusid persega meie laual, lisaks oli neil hämmastav anne R-i pidevalt müksata, iga kord kui mõni mööda läks nügis ta R-i mingil põhjusel, ka mina sain ühe müksu. Mõtlesime R-iga, et need samad jorsid tulevad Eestisse ja jauravad sarnaselt on ebaviisakad ja matsid, aga suur osa Eesti naisi jooksevad nende imala jutu ja geeltuka järgi tormi... See mõte muutis vähemalt minul tuju palju lõbusamaks.

Imelikul kombel ärkasime hommikul ilusti söögi ajaks ja ütlen, et nii närust continental breakfast-i nägid mu silmad küll esimest korda... Krõbinad ja röstsai, lisaks sai võid ja moosi. Mitte, et ma oleks mingi spetsialist, aga tavaliselt on pakutud ka mingit lihasaadust ja muna. Vaatasime, et teised olid mingeid juuste ja vorste kaasa vedanud, talitasime ise, järgnevad hommikud, sama moodi.

Kuna käisime palju, nägime palju ja tegime... vähe? Siis panen siinkohal kirja mõned teravamad elamused või asjad mis tõeliselt muljet avaldasid...

Kliitori tsikkide rohkus. Ühel päeval nägime neid rohkem kui Tartus kuu aja jooksul, kliitorlus ei tunnistanud rassi, rahvust ega kehakaalu. Polnud vahet, kas tegemist oli pisikese nunnu asiaadist tsikki või suure paksu neegri mapsliga camel toe oli nende kõigi eksponeeritud uhkus. Samuti olid inn kanda ka lihtsalt sukapükse lühikese topiga, nii et kanni pealt võis näha sukapükste hooldusjuhendit. Seega maitselagedus massidesse... Muidugi ei olnud see siiski domineeriv stiil (õnneks)

Ühistransport - ei väsi kordamast, et sellise ühistranspordi puhul ma ei ostaks kunagi autot, kõik toimis nagu kellavärk, mitte midagi ei tulnud pea kunagi oodata.

Erinevad sildid - kõik oli reguleeritud ja lahti kirjutatud, hoiatused tänaval kus tegutsevad pätid ja kus naabrivalve, kuhu tuleb vaadata kui ületad teed (see tuli mulle kui parema käe liiklejale igati kasuks).

Kiirus - palju räägitakse sellest oi oi kuidas Tallinnas on kõik kiire ja vinge ja kuidas see on suurlinn. Tallinn on Londoni kõrval üks arutult tõmblev krampides kääbus. Nautisin Londoni kiiruse ja sujuvuse ning korrapära segu, isegi tube eskalaatorid olid kiireks reguleeritud ning inimesed seisid paremas ääres, et need kes oma jalgadega kiirust lisada tahtsid said rahulikult ja vabalt mööda joosta.

Punane tuli ja sellega liiklemine. Kohaliku jalakäija sai selle järgi ära tunda, et ta ei oodanud rohelist tuld ja päris kindel oli see, et kui mass ülekäigu raja ääres kriitiliseks muutus, siis see lihtsalt murdis sõiduteele, andes teed ainult taksodele ja bussidele.

Kuidas "head" linnaosad ja "halvad" linnaosad vaheldusid, orus oli getto ja kilomeeter eemal mäe otsas juba hoopis teine tänavapilt, majad olid korras ja majade ees seisid uhkemad autod.

Piibli hull... Kohas kus kaubanduskeskuste tänavad ristusid karjus üks must naine nagu USA filmis, et me oleme valel teel ja jumalast ära pöördunud.

Positsioneeritud reklaam - õhtuti telekat vaadates selgus, et reklaamid on enamasti suunatud sihtgrupile. Olgu siis tegemist soolise või vanuselise sihtgrupiga. Ainukesed positsioneerimata reklaamid olid nn. kerjamisreklaamid (R-i väljend), mis proovisid kõigilt annetusi koguda. Üks jaburamaid oli http://www.thedonkeysanctuary.org.uk/ reklaam... Mida me vaatasime WTF nägudega.

Kuidas R vannis käis. Nimelt oli R-il kindel plaan üle mitme aasta vanni proovida ja KK-l oli veendumus, et hotellis tuleb kõike teha täie raha eest. Sellest tuli koostööprojekt R vanni. Veidi pärast seda kui R oli vanni kadunud kostis koputus uksele. Ukse taga seisid kaks mustas ja raadiosaatjatega tõmmut meest ja kisendasid, et registratuur on märg ja kõik on kahjustunud... Meid valdas kerge segadus ja ärevus. Proovisime selgitada, et meie ei uputa. Tegime neile vannitoa ukse lahti ja nad vaatasid, et põrand oli tõesti kuiv, üks juba rahunes, aga teine kisendas ikka damage... damage... Ning käskis R-il käteräti ümber panna ja vannist välja tulla. Lõpuks ta siiski jäi olukorraga rahule ja mehed läksid minema... Pärast selgus, et kreeklased olid uputanud.


Aga selleks korraks siis muljetest kõik... Oli mõnus puhkus... soovitan...