Otsingud

V: "No mina otsin ikka täiuslikku naist!"
A: "Mis kuradi täiuslikku? Sa ei saa mingit täiuslikku naist. Sul on mõttetu töö ja sitt palk, poolik haridus, sa pole kõige ilusam mees ja sul on õllekõht."

Rääkisime A-ga otsingutest, ma ei tea miks see teema üldse ülesse kerkis, kuidagi märkamatult ja järsku ta lihtsalt küsis kas mu otsingud on nüüd lõpule jõudnud. Kuidagi teemaväliselt ja kaootiliselt kerkis see küsimus. Mõtlesin selle üle veidi ja vastasin, et ilmselt küll... Aga mis on tulemus? Kes ma olen mis ma olen, millised on väljundid? Selge on see, et mingi transformatsioon on toimunud. Selge on see, et ümbritsev keskkond on mind mõjutanud, kas ma olen nüüd parem või halvem? Ma olen lihtsalt veidi muutunud. Aga eneseotsingud pole siiski lõpule jõudnud, elu on pidev protsess, mitte algus ja lõpp. Samas on ju väga tuntud tõde, et kui midagi paaniliselt otsida, siis seda ei leia...

Olen palju rääkinud sellest ja ilmselt olen sellest ka blogis kirjutanud, kuidas erinevad inimesed toovad minus välja erinevaid omadusi. Ilmselt kõik need pole positiivsed, mõned isegi häirivad mind, aga samas tulevad need kõik kasuks. Üks inimene ajab mind näiteks aegajalt täielikku segadusse (tegi seda just praegu) ja ma naudin tema tekitatud segadust hulga rohkem, kui mõne teise tekitatud selgust.... emotsioonid rsk!

Aga tulles tagasi selle juurde, millest tegelikult kirjutada tahtisin on see, et täiuslikkus on igav... tüütu ja koormav. Ebatäiuslikkus on paeluv... pakub võimalusi asju parandada... tekitab huvi asju edasi uurida. Kunagi kui noore poisina tarkade meestega rääkides ütlesin neile, et küpsus on see kui sul on küsimusi rohkem kui vastuseid, nad ei olnud minuga nõus... ilmselt nad olid lihtsalt loobunud edasi küsimast. Sama asi on ka perfektsusega, mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta mõistab, et seda pole objektiivsel kujul olemas.