Ettevaatust emo

I: "Näed tal ei kõlba isegi meile tere ütleda."
M: "No muidugi ei kõlba, ta ju koos naistega."
I: "Jah!"
V: "Tere!"
M: "Tal on vähemalt 7 sõbrannat, iga päeva jaoks üks!"
I: "Tead kuidas vanasti selliseid mehi kutsuti?"
V: "Kuidas?"
I: "Litsikapten!"
V: "Väga huvitav väljend, aga minu puhul ei kehti."


Tahaks lihtsalt ühte naist... kõigiks seitsmeks päevaks, aga ei ole võimalik, sest alati ma keeran kõik persse, olen mina ise... kohati mõtlematu ja spontaanne, kohati kaine ja kalkuleeriv, aga alati täpselt valedel hetkedel. Lihtsalt hämmastav oskus, ma võiks sellest lausa raamatu kirjutada. Aga samas mis vahet sellel on, naised kes on mu elu puudutanud, oma eksistentsiga mu elu rikastanud on alati otsinud kedagi teist... Kedagi abstraktset... Hoomamatut või siis lihtsalt kedagi sellist, kes oskab hästi moosida... Siis nad avastavad, et selles mehes peale moosi midagi ei voolagi ja on õnnetud... Siis on mul jälle msni aknad kurtvaid naisi täis... igaks päevaks vähemalt üks... Kasutavad mind, et saada informatsiooni... kasutavad mind, et kurta kui kurb on nende elu... ja siis nad kaovad kuni järgmise korrani. Kuulan, sest hoolin... mõnest isegi väga... Mõne üksikuga jagan ka enda kurba saatust. Aga kõik lood on nii ühesugused, nende jaoks erilised, minu jaoks tavalised. Vahepeal mõtlen, et probleem ongi selles, et ma olen pihiisa, tüüp kes on tänapäeva individualistlikkus ühiskonnas nii väärtuslik, et ta lihtsalt tulebki selles staatuses hoida, sest kuhugi poole liikudes võivad asjad muutuda väga keeruliseks ja uut sellist tüüpi on raske leida.


Seda mõtet edasi arendades võib öelda, et sarnane olukord on ka tööl, mu staatus on lihtsalt samasugune, sest raske on leida uut idiooti, kes teeks nii mõttetut tööd ja haaraks kinni igast võimalusest veel rohkem tööd teha. Tüüpi, kes omab kraadi, kuid teeb suurema osa ajast tööd, millega treenitud šimpans hakkama saaks, samas on ta äärmiselt kasulik kui vähestel hetkedel nõuab töö rohkem. Ja talle saab maksta vähe... oi kui vähe. Samas on ta lisatöö üle nii õnnelik, sest ta on nii alamakstud ja alahinnatud, et iga väiksemgi lisa paneb teda ennast hästi tundma, sest ta saab rakendada rohkem kui 10% oma potentsiaalist ning sellega kaasnevad lisatasud.


Kuid see kõik on täiesti teisejärguline selle kõrval, kui ma vaatan silmi, milles peegeldub, etteheide ja solvumine ning ma tean, et see on seotud minuga. Sellisel hetkel, tahaks ma lihtsalt seda inimest kallistada nii tugevalt, et see on täpselt murdosa vähem sellest, et see oleks juba valus. Ja tahaks, et see kestaks täpselt nii kaua, et see oleks juba piinlik... Hetk mis oleks venitatud pikemaks kui see peaks olema... Ja lihtsalt öelda siiralt vabandust. Aga ma ei tee seda, sest ma olen mina ning ilmselt see ei muudaks oluliselt midagi...


Lööge mind nüüd risti, selle eest, et ma emo olen, võtke mul pea maha, tõmmake mind neljaks... ratsionaalsus on mind vist lõplikult maha jätnud... Aga enne kui te minuga kõike seda teete, lugege läbi järgnev dialoogi (või õigupoolest triloog) ja halastage dialoogis välja toodud põhjusel...


I: "Sul on teksad katki."
M: "See on mood."
V: "Ei! See on vaesus!"