Selline on elu

Poeet1: "Tervist härra Varblane."
Poeet2: "Tervist härra... kuradi poeet, kelle viimase luulekogu ma... sünnipäevaks kinkisin...
Poeet1: "Tean jah, selle raha eest ma ju siin praegu võtangi."
Poeet2: "Kirjutasin sinna pühenduse kah sisse."
Poeet1: "Millise?"
Poeet2: "Polegi nii halb, nagu kõik selle mehe isamaalised laulud."

Ilus nädalavahetus on olnud, selline vaikne ja rahulik... hubane... Eile oli muidugi veidi vähem rahulik, aga mitte häiriv. Huvitav asi on see, et mitmed inimesed on tõstatanud ühe probleemi seoses minuga. Püstitatud on küsimus, et kas ma olen leidnud uue naise kelle nimel olen ma valmis kõike tegema, mis sest, et see naine mind päriseks endale ei taha. Või siis lause... "Su ümber tiirleb naisi, aga sellest pole mingit kasu, sest keegi ei taha sind endale päriseks." On olnud veel kaks analoogset lauset, mille sisu on nii sarnane, et neid ei ole mõtet välja tuua. Ehk siis kokku 4 inimest on viidanud samale probleemile... Probleemile, millest olen ka ise teadlik. Aga samas tõstatas ka üks inimene probleemi, et mõtle kui need naised sind kõik päriselt endale tahaks ja siis sinu pärast kakleks, mis tunne sul siis oleks? Suhteliselt sitt tunne ma arvan, see oleks lihtsalt nii kuradi tüütu. Mõned arvaksid kindlasti, et see oleks hullult meelitav, ilmselt isegi natuke oleks, aga pikas perspektiivis on igasugune konkurents tüütu, sest sellega kaasneksid kõikvõimalikud manipulatsioonid.

Probleem iseenesest on intellektuaalselt äärmiselt paeluv, vahepeal ma mõtlen, et mis siis juhtuks kui ma ennast võrrandist kõrvaldaks. Mitte emolt, et keegi ei hooli must piisavalt vms, vaid teistmoodi... Tahaks jälgida teiste elu, kui mind valemis pole. Või tahaks jälgida ennast kõrvalt, vaadates interaktsioone täiesti emotsioonide vabalt, analüüsida kõike ilma piirideta. Äkki nii ma jõuaks ülima tõeni? Kas ma üldse tahaks sinna jõuda?

Võibolla taandubki kõik sellele, et mu sisevõtlus paistab välja, mind paelub tihti rohkem protsess, kui tulemus. Mulle meeldib rääkida protsessist... Hetkest kui ma pole veel otsusele jõudnud, seetõttu loon endast kuvandi, kui otsustusvõimetust inimesest. Protsess on ka ilmselt üks põhjus, miks mu eriala on sotsioloogia, teadus mis tihti ei suuda prognoosida, mis tihti ei suuda isegi seletada lahti põhjus-tagajärg seost, vaid piirdub kirjeldamisega. Teadus mis koosneb kõigist teadusele vajalikest tunnustest, aga mis ei suuda neid enamasti efektiivselt siduda. Selline poolkõva üritus nagu mina ise... Mees kes suudab peaaegu kõike, aga mitte midagi täiuslikult... Mees, kelle kõvakettal vedeleb kaks poolikut raamatut, kes kunagi kirjutas luulet, kes kunagi tundis huvi näitlemise vastu, kes oskas joonistada, kes laulis kooris, kes tundis huvi riigikaitse vastu. Mees kellel pole olnud kunagi probleeme naistega kontakti loomises, aga mitte kunagi ei suuda ta seda täielikult, alati jääb midagi puudu... Mees kes üle kõige maailmas vihkab poolkõvasid üritusi...