Uskumatu lugu

V: "Sinuga ei saa üldse rääkida, keerad alati kõik naljaks."
H: "Jah, aga mis sa arvad kellelt ma seda õppinud olen?"
V: "Kellelt?"
H: "Sinult!"

Täna sain esimest korda elus sõimata selle eest, et ma tahtsin habet ajada, tavaliselt on kõik vastupidi. Olgu, ma tõstsin selle probleemi kontekstist veidi välja, lihtsalt seepärast, et see oleks mõjuvam. Veider elu, kõik võiks olla hoopis rahulikum, ei viitsi enam seda jama taluda... olen väsinud. Tundub, et kõik mis ma teen on kuidagi vale, kõik mis ma ütlen on räme solvang, ehk siis lahendus on lihtne. Ei tee midagi, ei ütle midagi, proovin lihtsalt vaikselt eksisteerida... tegeleda oma asjadega, pühendada aega perekonnale, nautida seda mida elu pakub... Milleks ennast vaevata? Võiks liuelda läbi elu nagu mingi krdi purilaudur, kui tuule kiirus on 6 palli... Õnne oleks ainult vaja, mina käin sellise tuulega tavaliselt käna no vähemalt käisin siis kui seda reaalselt tegin... Paraku käin ma käna ka elus. Aga no mis siis ikka, tõusen püsti ja astun edasi... raha tahaks krt, see lahendaks pooled mu probleemid ja teist poolt pehmendaks märgatavalt.