Inimene ei tohi kunagi olla teise inimese jaoks vahend, vaid peab olema alati eesmärk (I. Kant).
Olen märganud, et astun vaikselt mööda vaimse dekadentsi redelit üha alla ja alla, põhjatusse auku... Mu keel on risustunud ja labane, kasutan väljendeid, mida kasutasin viimati siis kui olin teismeline agulipoiss. Midagi tuleks muuta, ette võtta, parandada... Jõudu selleks napib, sest dekadents on mugav... vaikne kulgemine, nii hubane ja kutsuv... nii meelitav ja lummav... nii kõikehõlmav ja loomupärane...
Vahel mulle tundub, et dekadents ongi Ding an sich, mis meie meelorganeid mõjutab ning mille tõttu see meid kõiki suuremal või vähemal määral allakäigu poole juhib... Petan ennast mõnikord, et kuskilt tuleb ette piir... mingi takistusriba, mis isenesest allapoole astumise või lausa vabalangemise peatab... seda pole, ma tean seda... Muutus algab minust endast... Aga kuidas seda esile kutsuda? Mida teha? Kas valida tagasi vanad rajad, mis mind kuhugi ei viinud või jalutada mööda praegust kuni lõpuni või hoopis leida mõni uus? Nagu alati on küsimusi rohkem kui vastuseid... tahaks, et kõik oleks vastupidi... tahaks, et maailma valitseksid seosed, mis oleks pöördvõrdelised... tahaksin olla puhas lõuend, mille ma maaliks ise täis...nagu professionaalne kunstnik... maaliks sinna puhast realismi ja veidi idelaismi, et asi saaks ilusam... Tahaks, et see oleks fotorealism, mitte Vangoh... Tahaks, et mu elu oleks sümfoonia, mitte valesti sissemängitud punklugu.
Igatahes olen viimasel ajal palju mõelnud Kandist, teen seda tavaliselt siis kui mõtlen sellest kuidas asjav võiksid või lausa peaksid olema... Sest tema ideealid on nii üllad ja ilusad... nii ilusad, et minusugust küünikut tabaks lausa okserefleks... Olen nukker, ent samas ka õnnelik, et see mind ei taba... Järelikult olen pseudoküünik, teesklen, et asjad ei lähe mulle korda... sest nii on kergem... teesklen eelkõige sellepärast, et mitte olla "vahend"... Ja samas kuidas saakski olla küünik ühiskonnas, kus see on mainstreem. Klassikalises mõttes vastandusid ju küünikud kultuurinormidele, seega kuidas olla küünik küünikute kultuuris? Ilmselt peaks sõnade tähendusi muutma, sest küünikute ühiskonnas on idealist küünik....
Aga võibolla on see kõik lihtsalt sellepärast nii, et käes on sügis... suvine vabadus on asendunud sügiseste kohustustega, päike on asendund vihmaga - kaamos.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
valge leht on alati hirmutav, kuid annab samas sulle lõputuid võimalusi edasi minekuks.
ReplyDeletevaatan, et kasutad(mida ka mina tihti teen) kolme punkti lause mitte lõpetamiseks, mis näitab sinu kõhklemist selle ees, mis tegelikult mõtled.. mida sa teed V?? sina oled mu elus üks inimesi, kes alati teab, mis edasi juhtub.
Kolm punkti on rohkem kui üks sümbol, see on terve komplekt. Mõnkord on see just see, mida sina mõtled, mõnkord on see paus, mõnikord kontiinum, mõnikord tähistab see seda, et uus mõte lõikas läbi eelmise, mõnikord... mulle tundub, et sul on õigus.
ReplyDeleteKa kivi mureneb, kui sellele pidevalt vett peale kallata.