Voolavus

V: "Krt ma tahaks ise seal liftis olla!"
S: "Mina ka."
H: "Krt abielluge ja saage lapsi seal liftis!"

Tegin midagi sellist, mida pole kunagi teinud (välja arvatud mingisugused koosviibimised, kus alko tuleb ürituse raames), jõin ennast purju 0 krooni eest. Esimese õlle sain selle eest, et käisin sõbral abis, teised tulid baaris ühe teise sõbra kulul. Esimene baari õlu oli küll raske neelata, alla neelatud uhkuse maitse oli juures, äärmiselt kibe oli see õlu. Teised läksid tunduvalt libedamalt...

Huvitav aspekt oli see, et vaatamata oma ülisuurele joobeastmele sain kahe naisterahvaga jutule, kes mind endaga kaasa kutsusid... "Sa oled nii purjus! Tule meiega!" See hämmastas mind tugevalt, ei oleks uskunud seda, et lause "Ma käin ülikoolis." Toimub isegi Tartu linnas nagu pick up line. Nii purjus mind taluvad tavaliselt ainult need naised, kes on minuga harjunud, või need naised kes mind väga armastavad. Vaatamata kõigele, ma siiski nendega kaasa ei läinud, passisin UG-s kuni sinna ilmusid naised, kellega ma kaasa läksin, ühte neist nähes olin nii õnnelik, et sellel hetkel oleks ma temaga läinud kasvõi maailmalõppu.

Kainena esimese situatsiooni üle sõbraga arutledes jõudsime järeldusele, et see situatsioon võis olla põhjustatud sellest, et äkki need naised arvasid, et kui ma nii purjus olen, siis on mul palju raha ja kuna ma nii purjus olen, siis äkki teen neile ropult välja, tundub hulga reaalsem, kui see, et mingid naised endale nii purjus tüüpi seltskonna mõttes tahaks. See natuke nullis minu esialgset egotrippi, aga samas arvestades teisi ahvatlusi, mida pakkus see sügisöine Tartu, siis mine sa tea...

Igatahes ärkasin hommikul kell 9 kodus diivanil ja ei suutnud esialgu meenutada kuidas ma sinna sain... meenus, et öösel pidin ma pelmeene sööma, avastasin pannilt jahtunud pelmeenid, hävitasin need umbes kolme ampsuga, jõin kolm klaasi sidruni vett, tegin ühe piibu ja jõin veel ühe klaasi ning keerasin tagasi magama, ärkasin umbes lõunaks ja tundsin ennast suurepäraselt.

Eile kutsuti mind Lätti, ei saa aru mis krdi läti vaimustus kõigil viimasel ajal peal on, H rääkis sellest, S rääkis sellest ja nüüd siis eile rääkis sellest sõber... Igatahes oleks saanud jälle tasuta, oleks pidanud ainult suure osa ajast kainekas olema, mille vastu mul isiklikult küll midagi pole. Aga nagu tavaliselt astus töö mu isiklikule elule vahele... oleks sellest ometi varem teadnud, oleks ka H kaasa võtnud ja lõunasse ära sõitnud. Magaks praegu Missos pohmakat välja või oleks juba Läti piirist üle sõitnud... mitte ei passiks siin poolpimedas ja tühjas institutsioonis.

Igatahes täna ärkasin mingi veidra rahutusega hinges... miski nagu näriks sees... Rahutusele lisaks juhtus rida häirivaid asju... Kõige pealt avastasin, et vett pole. Siis tuli vesi, õigemini kohv, nagu väljendas ennast naabritädi. Polnud nii roostekarva vett juba aastaid näinud. Siis andsin kogemata presskannule kuuma, nii et põhi praksus... kohvi pressides avastasin praksu põhjuse... kohvi valgus mööda lauda nagu kevadine tulvavesi. Leidis kalde, voolas mööda lillepotist, kus me kasvatame elektripirne (need kes meie juures käinud on, teavad seda lugu)... imbus tasahilju mu kinnastesse ja hellitas kergelt mu mütsiserva. Olin antud faktist nii häiritud, et hammustasin muna leiba äärmiselt tugevalt, mille tulemusena hakkas pooltoores praemuna mööda mu särki voolama. Üks mõte läbis mu pea... kui ma vaatasin seda voolavust... mu särgil, laual ja põrandal... Täna hommikul ma andsin lausele go with the flow hoopis uue tähenduse. Veel mõtlesin, et issand milline vasaku jala hommik, kui ei suutnud vasaku jala kinga ilma kingalusikata jalga saada(muigasin selle mõtte üle)... Tundsin nagu oleks kogu kordinatsioon ja kogu ratsionaalsus mind täna hommikul hetkeks (mis tundus nagu igavik) maha jätnud.