Olen vahepeal oma blogi hüljanud, sest on toimunud mitmed sündmused, mis ei ole olnud üdini positiivsed, pigem kalduvad teise äärmusesse. Eile sain oma elu esimese meigi, mille ma kohe maha loputasin, sest selle kasutegur oli äärmiselt väike. Ei ma ei hakanud metroseksuaaliks, mu nägu on lihtsalt nii segamini nagu K tuba enne stange ostu.
Võtame natuke ajas tagasi ja läheme pühapäeva, ei see ei juhtunud pühapäeval... Pühapäeval vedasin üksi puid... Monotoonselt... masinlikult ja pohmakaga... Meenutasin samal ajal ühte teist olukorda. Kui me vedasime neid öösel H-ga... kevadel, siis kui elu oli hoopis ilusam ja muru hoopis rohelisem ja kurat kui mu otsaesine ei näinud välja nagu sügisel ülesse küntud põld... Ilusad ajad olid... Tahaksin veel tunda sellist aguli idülli...
Aga nüüd võtame ajas tagasi ja läheme konkreetse sündmuse juurde, ehk siis laupäev... Sellele sündmusele võib anda tinglikult nime d-day, sest see omas militaaroperatsiooni tunnuseid. Algus kellaaeg oli 18:00, enne toimusid tugevad ettevalmistused, rünnakuks viinapudelile. Selleks oli kutsutud kokku väga maskuliine seltskond, kellel olid tugevad lahingkogemused. Aga viin võitis... Mina langesin suitsetades... Lihtsalt iseenesest läks pilt eest ning ma sooritasin tugeva sööstu otse kruusa... pilt tuli tagasi ette kontaktis maaga, karjuvat joobeastet ma saavutanud polnud. See oli väga valus ja äärmiselt veider kogemus, sest mu mõistus oli selge ja jalad kandsid, ei tea mis juhtus, ilmselt vererõhk... peab kontrollima...
Peale seda loomulikult saavutasin kah joobeaste, vaja oli ju ometi haava seespidiselt desinfitseerida... Mõned võitluskaaslased vajusid lihtsalt kuskile magama ja teised läksid koju või linna vallutama... Mina suundusin kah voodisse, kaisutasin patja, südames suur nukrus... lolli peaga näppisin ka oma mobiiltelefoni, seda poleks küll vaja olnud...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment