Üks külm õhtu

V: "H mis sellega juhtunud on? Vaata nüüd!"
H: "Ma ei saa, vaatan tabelit, see on keeruline. Vaata!"
V: "Ma ei saa, vaatan sahtlisse ja see on nii keeruline."
H: "Mine p...!"

Külm kõle kainus on üle minu voolanud... Hall ilm, hall taevas, porine maapind. Hall töö... hallid inimesed... Hall... Hall... ja miinused... miinused väljas ja miinused mu pangaarvel. Kõik see rusub, laostab, ärritab ja masendab. Samas mingil veidral põhjusel on see võluv... Seisin üks hilisõhtu koduõues, mantli hõlmad lehvisid tuules... H kootud valge sall keerdus tuule mõjul korraks üle mu näo, näkku peksis midagi väga külma ja märga, mis on üldsusele tuntud kui lumi. Hingasin sisse suitsu oma viimasest Leegist... puhusin seda välja ja vaatasin kuidas see tuule mõjul imekiiresti kadus.... Mul oli külm... nii krdi külm... Mingil põhjusel ei tahtnud kohe tuppa minna... Lasin tuulel veel ennast nüpeldada ja tõmbasin sisse õhku, mille õhuniiskus oli võrdlemisi suur. Kuidagi veidralt rahustav oli seista... üksi niiskes pimeduses, tunda kuidas külmus mantlihõlmade vahelt alastamatult sisse puges. Võibolla oli see kõik alateadlikult selle nimel, et meie tuule poolt läbi tõmmatud korter tunduks soojem, kui see tegelikult sellel hetkel oli.

Tundub, et nädalvahetuseks kuhjub mulle tööd, saab vähemalt ennast teostada veidi, raha ilmselt selle töö eest niipea ei saa, aga samas mul on olemas midagi sellist mida raha ei pruugi võimaldada, mind ümbritsevad inimesed, kes mind külmaks ei jäta ja ilmselt toimib see ka vastupidi. Hea on tõdeda, et üksi külmas tuules seismine on vaba valik, mitte olude sund.