Et mitte öelda seda, mida ma tegelikult tahaks...

Rääkisin täna sõbraga sellest, et ta on kuskil peol jõuluvana, kuna mu mõtted olid tegelikult kuskil mujal ja aju ragistas hoopis teistsuguste küsimuste ja vastuste kallal, siis ma ei suutnud sellele keskenduda... Aga korraks kujutasin ennast jõuluvana rollis ja et asjale vürtsi lisada, kujutasin ennast ette perverdist jõuluvanana kuskil kus seltskond on juba vanem... Kostitaksin kingi saajaid lausetega "hohohooo... neiu seal paremal, sul on prink kann, tule istu vanale hopa hohohoo" Ja mu suust tuleks rämedat viina ja koni haisu... Tundus päris lõbus roll. Ei tea mis värk on... ei kujuta, ette kas see oleks ka teiste jaoks lõbus... Võibolla tahan ma lihtsalt traditsioonide peale urineerida ja karjuda kaartuli. Sest milline väärtus on üldse traditsioonidel? Kas traditsioonid toovad leiva lauale? Ilmselt mitte, kui just ei ole tegemist leiva küpsetamise traditsiooniga. Aga teatud mõttes ma hindan seda kaost, mis mu elus valitseb, see toob teravalt esile kontrastid, selle ajaga kui kaost ei olnud.

Käisin ja pühkisin oma vanadelt ja vähem katkistelt kingadelt tolmu... Rääkisin emaga elust enesest, täpselt ja brutaalselt ausalt, kuid detailidesse laskumata, nagu tavaliselt. Tutvustasin talle ideed hakata läbinisti ratsionaalseks meheks. Algselt poolnukra huumoriga, aga mida kaugemale ma oma teooriaga jõudsin, mida sügavamalt ma analüüsisin, seda mõistlikum see mõte tundus. Kui kõik mu otsused oleks kulu, tulu baasil... Kui ma igat asja vaataks läbi kasumi perspektiivi... Kasum. Teeks kõik otsused läbi oma kasu... Mitte ainult majanduslikku... Vaatleks igat inimest kui ühte kogu plusse ja miinuseid, terve mu elu oleks otsene kasumi maksimiseerimine. Terve see ühiskond oleks ainult üks arvude jada... Mõte oli paeluv, aga reaalsus on paraku teistsugune.

Me kõik soovime, et me oleksime paremad kui me tegelikult oleme ja me kõik soovime, et ka teised oleksid paremad kui nad tegelikult on. Ühel hetkel me lõpetame enese ja teiste idealiseerimise, vabanduste otsimise, ettekäänete leidmise - see on ülim kainus.

Selle vältimiseks tuleb uuesti joobuda... õllest, armastusest, rahast, võimust, millest iganes.... Kahtlustan, et kõik need arvukad joodikintellektuaalid siin Tartu urgastes joovad ennast põhja just selle tõttu, et on kunagi läbi elanud "ülima kainuse" momendi ja pole sellest suutnud üle saada. Kuid see on ka ühtlasi staadium kus on võimalik edasi minna, mis annab rohkem vabadust kui kõik ülejäänud hetked elus... See on koht kus infovool on kõige puhtam, kus on võimalik teha otsused ja mis on kõige parem... see on hetk kus nende otsuste kaal on teistsugune, see on hetk kus pole õiget ja valet - on lihtsalt otsus.

Aga otsuste edasilükkamiseks joobun ma ilmselt täna õllest...