"Those that are most slow in making a promise are the most faithful in the performance of it" J.J. Rousseau
Sõitsin mööda halli maanted... maanted, mida ma olen oma elus palju sõitnud... Olen sõitnud sellel teel päikese tõusu ja loojangusse... tuisku ja tormi... Aga see ei ole mulle kunagi meeldinud, see on kuidagi streiilne ja isikupäratu, kuigi on kordi kui sellel on oma võlu... võlu mille on andnud olukorrad, vestlused ja indiviidid... sellele teele jääb maakoht, mida me ei suutnud üleval pidada, vaatan mõnikord teelt kõravale ja meenutan, et selle mäe taga on osa mu lapsepõlve.
Igatahes täna, vaadates kuidas kojamehed porist vett tuuleklaasilt minema pühkisid, andsin ma endale lõplikult lubaduse... lubaduse, mida ma varem polnud andnud... mida ma olin lihtsalt vaaginud, kui ühte võimalust. Homme 16.10.10 jätan ma suitsetamise maha. Ma ei tea kuidas ma selle üle elan... Pean ilmselt otsima inimese, kes mind selles projektis toetab... tegema temaga koos midagi, kohas kus suitsu teha ei saa. Samas, ei taha ka kedagi koormata oma närvilisusega... seega äkki hoopis olla üksi... erladuda kuhugi... lugeda... mõelda... Aga ma tean kuidas hakkavad mõjuma sellel hetkel detailid, mingi hetk sa lihtsalt avastad, et raamatutegelane suitsetab pidevalt, filmi kangelane kimub nagu hullumeelne... isegi uudised on täis suitsu, suitsetamise vastane reklaam on täis sigarettide meeleheitliku karjatust... tule tõmba mind.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment